Viis aastat tagasi lubasin riigikogus kaitsta põhiseadust, selle preambulis kirjas olevat sisemist ja välist rahu ning kannatlikult kuulata ja märgata. Rääkisin hakkama saavast rahvast. Rahvast, kes ei karda kohtumist tundmatuga.

Ootamatult palju on neid kohtumisi viimaste aastate jooksul olnud. Pandeemia, sõda, inflatsioon, kliima- ja energiakriis. Lõpeks ka uue tehnoloogia, tehisaru agressiivne areng. Mitte ükski neist katsumustest ei ole alanud Eestist, kriisid on saabunud meie juurde kaugemalt. Ja väikese riigina oleme neist suurtega võrreldes veel rohkem mõjutatud. Oleme pidanud neid tundmatuid tundma õppima ning vajadusel oma mõtlemist ja käitumist muutma. Aga me oleme kohanenud ja hakkama saanud.

Mis on selles kriiside summas presidendi roll?

Presidendi töö on märgata. Osata kuulata. Lahutamise asemel liita. Otsida tasakaalu. Hoida mitmekesisust. Seista sisemise ja välise rahu eest. Vähemalt nii mõistan seda ametit mina.

Kerge on rääkida sõpradega, aga suhelda tuleb ka nendega, kelle arusaam meie omast erineb. Lihtne on ette lugeda jutupunkte, kuid mõelda ja tegutseda tuleb ise ja seda kohalikest oludest lähtuvalt.

Efektne ja meeldejääv on olla sõnades julge ja sõjakas, kuid oluline on tulemuse saavutamine. Mõnus on ise oma häält kuulata, aga nii targemaks ei saa.

Kui välise rahu hoidmisel võime toetuda ka pehmele diplomaatiale ning oma sõpradele ja liitlastele – seda eelkõige meile kõige lähemal asuvatele, Põhjala ja Baltimaade riikidele –, siis sisemise rahu hoidmisel meil peale iseenda kellelegi teisele loota ei ole.

Sisemine rahu algab usaldusest ja ühtekuuluvusest. Riigi suhtumisest. Arusaadavatest seadustest. Ülereguleerimise vältimisest. Seaduselooja vastutusest, võimest mõelda mitte ainult oma häältele, vaid seaduse laiemale mõjule. Seaduste koosmõjule.

Üha uute kriisidega põkkumine, poliitikute omavaheline argikemplus, silmapilguühiskonnale omane pidev tähelepanuvajadus ja tähelepanumajandus on üles kütnud ühiskondliku temperatuuri ning vähenenud on oskus kriitiliselt lugeda ja vajadusel jääda ka eriarvamusele.

Peagi on meil ees valimisdebatid, mis keskenduvad osalisi vastanduva väljatoomisele. Seejärel hindavad eksperdid, kes suutis teised osavamalt paika panna.

Milline võiks aga olla mõju meie valitavate kogude tegevusele, kui hakkaksime rohkem premeerima hoopis koostöisust, "väravate" kõrval hindama nendeni viinud resultatiivseid sööte?

Meie arutelukultuur vajab kultuuri. Muidu kannatab ühiskonna vaimne tervis ja tekib vaikivale ajastule omane enesetsensuur.

Minult on palju küsitud, seda eriti viimase nädala jooksul, mida head ma viiest aastast kaasa võtan.

Olen vastanud, et kindla veendumuse, teadmise eesti inimese hakkamasaamisest. Oskuse kohaneda raskuste ja kriisidega. Just võimes toime tulla igas olukorras peitub eesti rahva tarkus. See ongi meie nutikus, meie sisu, ellujäämise garant.

Rõõm ja teadmine vabast riigist, suurepärasest elukeskkonnast, heast haridusest ja turvalisest kodust kaalub raskused üles ja paneb meid igapäev toimetama ja otsustama. Senisest suuremat otsustamisjulgust soovin ka poliitikutele ja ametnikele. Vastasel korral asjad ei liigu ja probleemid kuhjuvad.

Nii vananev ja kahanev Eesti kui ka laiemalt terve Euroopa vajab uusi käike. Söakaid otsuseid, nutikaid lahendusi, julgust riskida. Vajadusel otsuseid muuta. Nooremate põlvkondade kuulamist ja usaldamist.

Väikese riigi eelis on võimalus olla paindlik. Täiendava hoo annab Eestile hariduse ja majanduse uuendamine. Uute tehnoloogiate juurutamine, tootlikkuse kasvatamine, välisturgudel laienemine, Eesti kui digiriigi eeliste ja kogemuste kasutamine. Ühesõnaga ajumajandusele, olgu see siis päris või tehis, keskendumine.

Tehisarust on julgeoleku kõrval saanud maailmas üks kesksemaid teemasid. On kolm võimalust: ignoreerida, ära keelata või kohaneda.

Mina keeldudesse ei usu. Arengut ei ole võimalik piirata, küll tuleb seda suunata, leida tasakaal. Pakkuda turvalist keskkonda, panna tehnoloogia inimese kasuks tööle.

Tehisaru on tulnud suure tundmatuna ja Eesti on näitamas eeskuju, kuidas sellega toime tulla. Kadriorus ükssarvikutega toimunud kohtumisel sündinud ideest on täna kasvanud koolide ning haridus- ja teadusministeeriumi toel üleriigiline haridusuuendus, mis kinnistab Eestit digiriigina, äratab tähelepanu ja huvi ning avab uksi meile ka kõige kaugemates nurkades. Ja mis kõige olulisem, annab noortele tulevikukindla hariduse.

Jätkan hariduse vaates tehisaruga tegelemist TI-hüppe patroonina ja ka ÜRO üleilmse tehisaru AI for Good komisjoni liikmena.

Seisan presidendina ka edaspidi uudishimu ja teadmispõhisuse, mitmekesisuse ja erinäolisuse, sisemise ja välise rahu, vabaduste ja tasakaalu hoidmise eest.

Tänan oma nõunikke, presidendi kantselei juhti ja töötajaid, kõiki inimesi, kellega ühises töös ja koosmeeles viimased viis aastat võimalikuks said. Ja mõistagi oma abikaasat Sirjet, kelleta ülepea poleks see võimalik olnud ning kes võttis juhtrolli Ukraina laste abistamisel ja noorte vaimse tervise eest kõnelemisel.

Hea valitud president Ülle Madise, Eesti riigipea amet on suur au ja veel suurem vastutus. Soovin sulle oskust panna tähele, märgata, küsida õigeid küsimusi, leida aega ka mõtlemiseks. Aga eriti, jääda iseendaks. Mitte karta kohtumist tundmatuga. Jõudu, tarkust ja kindlat meelt seda ametit hoida.