President Alar Karise ametiaja lõpus kõlanud tõdemus, et ta tundis end Eesti välispoliitika kujundamisest kõrvalejäetuna, väärib tõsist arutelu. Eriti ajal, mil ametisse asub uus riigipea. Isegi siis, kui kogu teema puhul mängib rolli ühe või teise persooni valmisolek riigipeana välispoliitika kujundamises ja elluviimises osaleda, on küsimus märksa põhimõttelisem: kas Eesti kasutab oma välispoliitika kujundamisel piisavalt hästi ära kõiki põhiseaduslikke institutsioone, nende teadmisi ja rahvusvahelist mõju?

Me elame ajal, mil Euroopa julgeolekuarhitektuur on sattunud teise maailmasõja järgse perioodi tõsiseimasse kriisi. Venemaa peab Ukrainas hävitussõda, püüab nõrgestada Euroopa ühtsust ning survestada NATO liitlasi. Samal ajal muutuvad rahvusvahelised suhted järjest tehingupõhisemaks ja senised arusaamad liitlassuhetest pannakse proovile. Sellises olukorras ei saa me endale lubada välispoliitilist mugavustsooni ega seda, et Eesti strateegilised arutelud piirduvad valitsuse igapäevatööga.

Rahvusvaheliselt väga keerulises ja Eestile eksistentsiaalset ohtu sisaldavas maailmas vajame selget strateegilist sihti, järjepidevust ja riigi eri institutsioonide aktiivsemat ning sisulisemat koostööd. President saab ja peab selles olema oluline osaline.

Põhiseadus ei välista aktiivset presidenti

Eesti põhiseadus sätestab selgelt riigi välispoliitilise pädevuse jaotuse. Valitsus korraldab välissuhtlemist ning viib ellu Eesti välispoliitikat. Peaminister juhib valitsuse tööd ja esindab Eestit olulistel rahvusvahelistel kohtumistel. Välisministeerium vastutab diplomaatia igapäevase korraldamise ja välispoliitika elluviimise eest. Riigikogu väliskomisjon koondab poliitilise tasandi arutelud välispoliitika strateegilisemate valikute tegemiseks ning jälgib valitsuse tegevust seatud sihtidest kinnipidamisel.

Presidendi ülesanne on esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, nimetada valitsuse ettepanekul diplomaatilised esindajad ning täita muid põhiseaduses ja seadustes sätestatud ülesandeid.

Sellest ei tulene aga, et presidendi välispoliitiline roll peaks piirduma protokollilise esindamisega või sõltuma üksnes sellest, millistele rahvusvahelistele tippkohtumistele teda kutsutakse.

Põhiseaduse § 78 annab presidendile riigi rahvusvahelise esindamise ülesande. Välissuhtlemisseadus täpsustab samal ajal valitsuse, parlamendi ja presidendi pädevusi. Need rollid on erinevad, kuid peavad teenima ühist eesmärki: Eesti huvide kaitsmist maailmas.

President ei pea konkureerima peaministriga ega looma valitsuse välispoliitikale alternatiivset suunda. Kuid ta ei peaks ka ootama, et keegi teine ütleks talle ette, millal ja millistes küsimustes Eesti riigi nimel kõneleda. Põhiseaduslik esindusroll eeldab oma algatusvõimet, head koostööd ja arusaamist sellest, kus saab riigipea kõige rohkem Eesti huve edendada.

Välispoliitikat kujundatakse pidevalt, kui sõnastatakse eesmärke ja lepitakse kokku prioriteetides, ning pärast kohtumisi või visiite, kui hinnatakse tulemusi ja otsustatakse järgmisi samme.

President kui strateegilise arutelu käivitaja

Karise "Plekktrummi" intervjuus kõlas mitu tähelepanekut, mida tasub tõsiselt võtta. President rääkis pehme diplomaatia tähtsusest, ettevõtjate ja kultuuritegelaste kaasamisest välisvisiitidele ning vajadusest suhelda rohkem ka riikidega, kellega meil pole kõigis küsimustes ühiseid seisukohti. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et Eesti peaminister esindab riiki Euroopa Ülemkogul ja NATO kohtumistel, mistõttu on presidendi osalemiseks sellistes formaatides vähem võimalusi. Nii on meil olnud tava alates ajast, kui Eesti liitus nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga.

Need on asjakohased tähelepanekud. Pehme diplomaatia on väikeriigi jaoks oluline vahend, sest see aitab luua kontakte, avada uksi ja suurendada Eesti nähtavust. Samuti on vaja osata rääkida nendega, kes meie seisukohti ei jaga. Ükski neist tegevustest ei asenda siiski vajadust kujundada selgeid strateegilisi eesmärke ja neid järjekindlalt ellu viia.

Presidendi tegelik mõju ei tohiks sõltuda sellest, kas ta saab osaleda ühel või teisel rahvusvahelisel tippkohtumisel. See peaks sõltuma tema võimest tuua olulised inimesed ühise laua taha, tõstatada küsimusi, millele riik peab vastama, ning aidata kujundada laiemat arusaama Eesti huvidest ja võimalustest.

Selleks on olemas ka konkreetsed võimalused.

Esiteks võiks president kohtuda regulaarselt välisministri ja väliskomisjoni esimehega, et arutada Eesti välispoliitika põhisuundi, ees seisvaid diplomaatilisi algatusi ja rahvusvahelisi kriise. Sellised kohtumised ei tohiks piirduda lähenevate visiitide või protokolliküsimuste läbivaatamisega. Nende eesmärk peaks olema strateegiline arutelu selle üle, mida Eesti tahab saavutada, milliseid võimalusi meil selleks on ja kus vajame laiemat riiklikku kokkulepet.

Teiseks tuleb jätkata tavaga, et president kohtub regulaarselt riigikogu väliskomisjoni liikmetega. Praegu oleme seda teinud kord istungjärgu jooksul. Parlamentaarne välispoliitika ja valitsuse diplomaatia ei ole eraldi maailmad. Riigikogu kujundab välispoliitika õiguslikku ja poliitilist raamistikku, ratifitseerib olulisi rahvusvahelisi lepinguid ning seisab selle eest, et Eesti välispoliitikal oleks ühiskonnas ja parlamendis piisav toetus.

Presidendi ja väliskomisjoni sisuline dialoog aitab tugevdada sidet täitevvõimu, seadusandja ja riigipea vahel. See annab presidendile parema ülevaate parlamendis toimuvatest aruteludest ning võimaldab väliskomisjonil omakorda saada riigipealt vahetut tagasisidet Eesti rahvusvahelise positsiooni ja diplomaatiliste kontaktide kohta.

Kolmandaks tuleb muuta riigikaitsenõukogu töö senisest süsteemsemaks. Teen ettepaneku, et riigikaitsenõukogu koguneks presidendi juhtimisel regulaarselt vähemalt kord kvartalis, mitte üksnes siis, kui päevakorda kerkib mõni vahetu kriis. Nõukogu istungite aastaplaan peaks lähtuma Eesti julgeoleku pikaajalistest prioriteetidest ning võimaldama aegsasti arutada nii muutusi rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas kui ka Eesti enda valmisolekut nendega toime tulla.

Arutelude keskmes peaksid olema Venemaa sõjalised ja poliitilised eesmärgid, Ukraina toetamine ja Venemaa agressioonisõja lõpetamise strateegia, NATO heidutus ja kollektiivkaitse, Euroopa kaitsevõime tugevdamine ning Eesti kriisivalmidus. Samuti tuleks käsitleda liitlaste poliitilise ühtsuse hoidmist ja olukordi, kus Eesti huvide kaitsmiseks on vaja erinevate institutsioonide koordineeritud tegevust.

Nõukogu väärtus ei seisne üksnes võimaluses vahetada teavet, vaid eelkõige võimes kujundada ühist strateegilist arusaama ja hinnata, kas Eesti senised tegevused viivad meid soovitud eesmärkideni. Vajaduse korral võiks president kutsuda istungitele ka eksperte ja teisi asjaomaseid osalisi, et otsustajate käsutuses oleks võimalikult lai teadmine.

Riigikaitsenõukogu on presidendi juures tegutsev nõuandev organ, mille ülesanne on arutada riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi. Regulaarsem töö ei muudaks põhiseaduslikku pädevusjaotust ega võtaks valitsuselt vastutust riigi juhtimise eest. Küll aga looks see püsiva võimaluse siduda riigipea, valitsuse ja riigikogu vastutus Eesti julgeoleku eest ühtseks, pikaajalisele vaatele tuginevaks tervikuks.

Ühtne välispoliitika ei tähenda vaikivat välispoliitikat

Presidendi välispoliitilise rolli arutelu juures tuleb hoiduda eksiarvamusest, justkui tähendaks riigi ühtse välispoliitilise joone hoidmine seda, et kõik peaksid kõigis küsimustes kasutama täpselt samu sõnu ja sama tooni.

Eesti huvides on ühtsus strateegilistes eesmärkides, mitte tingimata iga sõnumi sõnastuses. President võib aidata Eesti seisukohti rahvusvaheliselt võimendada, kasutada oma ametikohaga kaasnevat usaldusväärsust ning avada uksi seal, kus valitsuse esindajatel on keerulisem seda teha. Samal ajal peab ta arvestama, et tema avalikud sõnavõtud mõjutavad Eesti välispoliitika usaldusväärsust ning võivad toetada või raskendada valitsuse tööd.

See eeldab regulaarset koordineerimist, mitte vaikimiskohustust. Kui riigipeal on mõnes küsimuses teistsugune hinnang, tuleb see esmalt läbi arutada. Kui aga Eesti strateegilised huvid on selged ja kokku lepitud, peab iga institutsioon oma rolli täitma nii, et riigi rahvusvaheline positsioon sellest tugevneks.

Eriti oluline on see suhetes liitlastega. Eesti julgeolek sõltub NATO usutavast heidutusest ja kollektiivkaitsest, Euroopa võimest kaitsta oma huve ning Ukraina suutlikkusest Venemaa agressioonile vastu seista. Me ei saa lubada olukorda, kus meie sõnumid muutuvad sõltuvalt sellest, milline riigijuht parajasti kõneleb, või kus sisepoliitilised erimeelsused varjutavad Eesti strateegilisi eesmärke.

Mida keerulisemaks muutub rahvusvaheline olukord, seda olulisem on, et riigi juhtkond vaidleks olulised küsimused omavahel läbi enne, kui need jõuavad avalikkuse ette või rahvusvaheliste partneriteni.

Eesti vajab institutsionaalset järjepidevust

Iga president kujundab oma ametiajal riigipea rolli teatud määral ise. Karise kogemus näitab aga, et üksnes isiklikust aktiivsusest ja headest kavatsustest ei piisa, kui koostöö teiste põhiseaduslike institutsioonidega jääb juhuslikuks või sõltub konkreetsete inimeste omavahelistest suhetest.

Seetõttu oleks välispoliitika kujundamisprotsessi mõistlik lisada presidendi, välisministri ja riigikogu väliskomisjoni esimehe regulaarsed kohtumised, millest võiks saada tavapärane institutsionaalne praktika. Samuti tuleks leppida kokku riigikaitsenõukogu korrapärases kogunemises ja selges tööplaanis. Vajaduse korral võiks korraldada ka laiemaid strateegilisi arutelusid, kuhu kaasatakse parlamendierakondade esindajad, diplomaadid, julgeolekueksperdid ja teised olulised osalised.

Minu arvates ei takista miskit ka Eestis näiteks Soome eeskujul läbi viia nn Kultaranta arutelusid, kus presidendi kutsel osaleksid Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas vastutavatel kohtadel olevad inimesed. Selleks sobiks suurepäraselt kas suursaadikute aastakonverentsi või näiteks Lennart Meri konverentsile eelnev aeg.

See ei tähenda uute võimukeskuste loomist ega pädevuste ümberjagamist. Eesmärk on kasutada olemasolevaid institutsioone paremini ning tagada, et Eesti välispoliitiline mõtlemine ei piirduks üksnes järgmise kriisi või kohtumisega, vaid vaataks järjekindlalt mitme aasta kaugusele.

Presidendil on selleks vajalik positsioon. Ta võib algatada arutelusid, kutsuda kokku eri institutsioonide esindajaid ning aidata hoida fookuses küsimusi, mis võivad igapäevapoliitika surve all tagaplaanile jääda. Selle rolli tulemuslikkus sõltub aga presidendi enda aktiivsusest, ettevalmistusest ja valmisolekust teha koostööd.

Eesti põhiseaduslik korraldus on parlamentaarne ning selle põhimõtteid tuleb austada. Presidendi rolli tugevdamine ei tähenda presidendivõimu suurendamist ega valitsuse pädevuse vähendamist. See tähendab, et riigipea kasutab olemasolevaid võimalusi teadlikumalt ja süsteemsemalt.

Välispoliitika ei ole ainult diplomaatiline protokoll ega valitsuse igapäevane töö. See on riigi pikaajalise julgeoleku, majanduslike võimaluste, rahvusvahelise maine ja väärtuste kaitsmise vahend. Väikeriigi jaoks on eriti oluline, et selle kujundamises osaleksid sisuliselt kõik institutsioonid, kellel on selleks põhiseaduslik roll ja tegelik võime midagi ära teha.

Me ei vaja presidenti, kes konkureerib peaministriga, ega peaministrit, kes näeb presidenti üksnes tseremoniaalse riigipeana. Vajame riigijuhtide koostööd, mis põhineb selgetel eesmärkidel, vastastikusel austusel ja regulaarsel sisulisel arutelul. Ma olen kindel, et riigipeana ametisse asuval Ülle Madisel on kõik eeldused selles töös väga hästi õnnestuda.

Presidendi välispoliitiline mõju ei peaks sõltuma sellest, kas ta pääseb mõne rahvusvahelise tippkohtumise laua taha. See peaks väljenduma tema võimes aidata Eestil mõelda strateegiliselt, hoida riigi institutsioonid ühel lainel ja tugevdada meie positsiooni maailmas.