Me teame üsna hästi, kui palju lapsi lähiaastatel kooli läheb, millal jõuab suurem põlvkond kõrgkooliikka ja sedagi, millistes piirkondades õpilaste arv väheneb ning kus kasvab. Demograafilised muutused on üks neist ühiskondlikest arengutest, milleks on võimalik üsna pikalt valmistuda. Ometi kipume hariduspoliitikas nendele muutustele reageerima alles siis, kui neist on saanud juba vältimatu eelarveprobleem.

Miks? Sest kasutada demograafilisi prognoose pikaajaliste eesmärkide seadmisel, haridussüsteemi arengu kavandamisel ja eelarveotsuste tegemisel ei ole lihtne, kui poliitilised otsused piirduvad sageli vaid järgmise aasta eelarvega. Haridussüsteemi areng eeldaks märksa pikemat vaadet.

Teadaolev muutus, milleks me ei valmistunud

Koloriitne näide selle kohta, kuidas me ei ole suutnud demograafilisi muutusi õigeaegselt hariduspoliitilisteks otsusteks tõlkida, on praegu kõrghariduses toimuv.

Lähiaastatel jõuab Eesti kõrgkoolidesse viimane suurem noorte põlvkond enne pikemaajalist langustrendi. Prognooside kohaselt kasvab meil 18–21-aastaste noorte arv 2029. aastani enam kui 10 000 võrra. Haridus- ja teadusministeeriumi arvutuste kohaselt võib see tähendada, et ülikoolidesse ja rakenduskõrgkoolidesse soovib lähiaegadel igal aastal õppima asuda kuni tuhat noort rohkem.

See on Eesti jaoks erakordselt tänuväärne aeg. Mida rohkem suudame pakkuda oma noortele võimalust omandada kvaliteetne kõrgharidus, seda õnnelikum, jõukam ja sidusam saab olema Eesti. Aga mis toimub?

Nagu öeldud, kuna demograafilised prognoosid on olnud teada juba aastaid, ei saanud noorte arvu kasv tulla otsustajatele üllatusena. Seetõttu oleks valitsuselt eeldanud kõrgkoolidele varakult kindlustunde andmist, et suurema põlvkonna noortele suudetakse pakkuda piisavalt õppekohti.

Selle asemel näeme järgmise aasta riigieelarve menetlemisel, et ühelt poolt kavandatakse kõrgkoolide tegevustoetuse vähendamist 9,6 miljoni euro võrra, teisalt aga nähakse valitud erialadel täiendavate õppekohtade loomiseks ette 13,3 miljonit eurot. Järgnevate aastate suuremaks vastuvõtuks ei ole riigieelarve strateegias raha planeeritud.

Väike lootuskiir meil siiski on. 14. oktoobril võttis riigikogu 65 poolthäälega vastu kõrghariduse rahastamist puudutava avalduse, novembri lõpus korraldab riigikogu kultuurikomisjon samateemalise riiklikult tähtsa küsimuse arutelu parlamendi suures saalis. See viitab, et kõrghariduse strateegilise tähtsuse teemal on võimalik saavutada laiem poliitiline üksmeel, mis loodetavasti jõuab ka pikaajalistesse eelarveotsustesse.

Kõrghariduse näide illustreerib palju laiemat probleemi, et kuigi demograafilised muutused on suuresti ette teada, käsitleme neid hariduspoliitikas sageli alles siis, kui need on muutunud vahetuks eelarveprobleemiks. Sama oht ähvardab meid üldhariduses.

Kui praegu seisame silmitsi suurema noorte põlvkonna kõrgkooli jõudmisega, siis järgnevatel aastatel muutub üha teravamaks hoopis see, kuidas korraldada kvaliteetset üldharidust, kui lapsi jääb paljudes piirkondades järjest vähemaks.

Tavaliselt keskendub arutelu probleemidele: koolide ülalpidamine muutub keerulisemaks, õpetajaskond vananeb ja piirkondlikud erinevused süvenevad. Need on küll tõsised väljakutsed, aga mina soovitaksin vaadata demograafilisi muutusi läbi võimaluste prisma. Näiteks, kuidas kasutada õpilaste arvu vähenemist selleks, et kujundada Eesti haridussüsteem kvaliteetsemaks, õiglasemaks ja senisest enam õppijast lähtuvaks?

Koolivõrgu keskmes peab olema õppija

Koolivõrgu ümberkorraldamist käsitletakse sageli valusa paratamatusena. Arutelu keskmesse tõusevad hooned, nende ülalpidamiskulud ning küsimus, milline kool jääb alles ja milline suletakse. Selle asemel võiksime hoopis arutada, milline koolikorraldus toetab kõige paremini lapse arengut ja õppimist.

Näiteks võiksime kaaluda kaheastmelist piirkondlike hariduskeskuste mudelit. Esimeses astmes oleksid lasteaed ja nooremate laste õpe, võimalusel kuni kuuenda klassini, mis on korraldatud lapse kodu lähedal. Selle asemel, et igal väiksel klassil oleks oma õpetaja, võiks senisest teadlikumalt kasutada liitklasse, kus ühes õpperühmas õpiksid koos 1.–3. või 4.–6. klassi õpilased.

Hästi kavandatud õppe korral võib liitklass toetada õppijate iseseisvust, omavahelist koostööd ja erinevas tempos õppimist. See eeldab õpetajalt spetsiifilisi metoodilisi oskusi, mida tuleks õpetajahariduses nii täiendkoolitustes kui ka tasemeõppes teadlikult pakkuda.

Seitsmendast klassist alates võiks kaaluda õppe koondamist teise astme piirkondlikesse hariduskeskustesse, kus koostöös riigigümnaasiumide ja kutseõppeasutustega oleks võimalik pakkuda mitmekesisemat aineõpetust, rohkem valikuid, paremat tugiteenuste kättesaadavust ning süsteemsemat karjääriõpet ja -nõustamist.

Mõnes piirkonnas võiks olla mõistlik korraldada põhikooli vanema astme õpe riigigümnaasiumiga ühises hoones, sest kui gümnaasiumiealiste noorte arv väheneb, võib osa kvaliteetsest taristust jääda alakasutatuks.

Eraldi tasuks kaaluda riigigümnaasiumide filiaalide loomist piirkondadesse, kus lähima gümnaasiumini on näiteks üle 50 kilomeetri. Need võiksid tegutseda olemasolevate koolide juures ning ühendada kohapealse juhendamise, kvaliteetsed digitaalsed õppematerjalid ja regulaarsed kontaktõppepäevad riigigümnaasiumis. Õpilastele tuleks vajaduse korral tagada ka transport ja majutusvõimalused.

Loomulikult ei sobi üks mudel kõikjale, kuid põhimõte võiks olla, et koolivõrgu ümberkorraldamine ei peaks tähendama lihtsalt vähem koole, vaid paremini korraldatud õpet.

Demograafilised muutused ei tohi süvendada hariduslikku kihistumist

Üks suur võimalus puudutab hariduslikku võrdsust, sest kui me teadlikult ei sekku, võivad demograafilised muutused hariduslikku kihistumist süvendada. Kui mõnes piirkonnas jääb lapsi vähemaks, võib kvalifitseeritud õpetajate leidmine muutuda üha keerulisemaks. See võib käivitada haridusliku segregatsiooni nõiaringi, mida peaksime teadlikult vältima.

Demograafilised muutused annavad põhjuse ja võimaluse kujundada hariduse rahastamine ümber nii, et see toetaks senisest tugevamalt õppijate võrdseid võimalusi.

Minu hinnangul tuleb koolide rahastamisel arvestada lisaks õpilaste arvule ja piirkondliku eripärale ka õpilaste sotsiaalmajanduslikku tausta. Kool, kus õpib palju ebasoodsamas sotsiaalmajanduslikult olukorras lapsi, nõuab rohkem õpetajate tööaega ja tugispetsialiste kui sama suure, aga soodsamas olukorras õpilastega kool.

Seega tuleb koolivõrgu ümberkorraldamisel tuleb vältida seda, et tugevamad koolid muutuvad veel tugevamaks ja nõrgemad jäävad järjest raskemasse olukorda. Piirkondlike hariduskeskuste loomine võiks olla võimalus tuua kvaliteetne haridus rohkemate lasteni.

Tähelepanu tuleb pöörata ka õpetajate tööle. Demograafiliste muutuste puhul tehakse sageli üsna automaatne järeldus, et kui lapsi jääb vähemaks, siis vajame ka vähem õpetajaid. See järeldus on liiga lihtsustatud.

Samal ajal kui õpilaste koguarv väheneb, muutuvad meie klassiruumid järjest mitmekesisemaks. Ühes klassis õpivad koos erineva kodukeele, kultuurilise tausta, õpitaseme ja toevajadusega lapsed. Õpetaja peab suutma toetada väga erinevaid õppijaid ning kohandada õpet nii, et iga laps saaks oma võimete kohaselt areneda. See on tõsine väljakutse ka väga heale õpetajale.

Seetõttu võiksime demograafilisi muutusi kasutada võimalusena liikuda senisest enam õppekorralduse poole, kus klassiruumis töötab vajadusel rohkem kui üks täiskasvanu. See võib tähendada kahe õpetaja koostööd, õpetaja ja abiõpetaja koos töötamist või tugispetsialisti osalemist õppetöös.