Teie aeg keeleameti juhina saab läbi, uuesti te juhiks kandideerida ei kavatse. Kuidas nii läks?

See on tegelikult suhteliselt loogiline, ma olen üle 30 aasta sellel ametikohal olnud, 5. oktoobril saab 31 aastat. Tahaks ju midagi muud ka elus teha. Väike arvutus näitab, et täpselt pool elu olen ma seda tööd teinud. Siin mõningate teistes asutustes toimunud konkurssidega seoses olen lugenud, et tavapäraseks peetakse, et inimene töötab ühel ametikohal võib-olla seitse aastat, võib-olla 10 aastat ja siis teeb midagi muud. Minul on see ametijuhi karjäär suhteliselt pikk olnud. Vist ei olegi Eestis teist ametijuhti, kes nii kaua oleks ametis olnud, kuigi pikkade sammudega järgneb mulle riigiarhivaar Priit Pirsko, kellel on ka vist 25 aastat juba täis. Loodan, et ta jõuab mulle järele. See ongi põhjus, et võiks ka midagi muud teha. Ja pensionini on ka veel aega. Vaatame, mida elu toob.

Kuidas õnnestus nii pikka aega ühte ametit juhtida? Kas ära ei tüdinud varem juba?

See on tegelikult väga keeruline. Ma endale teadaolevalt tulin sellesse ametisse 1995. aastal pooleks aastaks, nii oli minu seisukoht. Ma elasin ja töötasin sel ajal Kadrinas ja kui mind toonane haridusminister Peeter Kreitzberg tööle kutsus, arvasin, et täidan seda rolli võib-olla järgmise kevadeni ja siis leitakse keegi asjatundlik inimene, kes selle ameti üle võtab.

Ma olen küll eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialalt, aga keeleameti töö on ennekõike seotud õigusvaldkonnaga. Aga kuidagi niiviisi kujunes välja, et hakkasin ennast nende teemadega rohkem kurssi viima. Ühel hetkel kaitsesin magistrikraadi, siis doktorikraadi keelepoliitika valdkonnas ja siis tundus, et võib-olla ma hakkan asjadest tasapisi aru saama. Ja kui edasised konkursid tulid, siis ma ka kandideerisin ja osutusin valituks ja nii see läks.

Mida te nüüd edasi mõtlete teha? Kas keskendute oma lastekirjaniku karjäärile?

Sellele ma keskendun nii või teisiti, aga ma tegelikult veel ei tea. Kindlasti pean midagi muud tegema. Tõenäoliselt neid võimalusi on, aga ma ei ole sellele isegi väga põhjalikult mõelnud. Ma olen enda jaoks välja mõelnud, et ma hakkan selle peale mõtlema oktoobris, novembris, kui lahkumise tähtaeg läheneb. Siis hakkan selle teemaga täpsemalt ja rohkem tegelema, eks neid võimalusi on.

Aga lastekirjandusega tegelen ma nagunii edasi. Loodetavasti see uus valdkond või uus töö, millega ma tegelen, on selline, mis ei ole niivõrd pingeline nagu keeleameti juhtimine. Praegu aega lasteraamatutele pühendada on ikkagi väga vähe. Ma tahaksin, et seda oleks rohkem ja selliselt tuleb need valikud teha.

Praegu on väga soodne aeg ka mõne erakonna ridades jätkata, riigikokku kandideerida näiteks.

Olen kaks korda elus riigikokku kandideerinud, aastal 1999 ja aastal 2003, ja mõlemal korral ei osutunud valituks. Ma kuulusin Eesti Kristlikku Rahvaparteisse ja esimesel korral sain Virumaal natuke üle 600 hääle, teinekord Tallinnas Mustamäel ja Nõmmel natukene üle 200 hääle. Toona oli selline seis, et poliitikasse mind ei oodatud. Mis nüüd tuleb, seda ma ei oska ka öelda. See ei sõltu eriti minust ja praegu ma ühtegi erakonda ei kuulu. Loomulikult on võib-olla üks või teine erakond, kelle vaated mulle rohkem meelepärased on kui mõne teise omad, aga aeg annab arutust.

Nii et ikkagi kaalute poliitikasse minemist?

Seda saab kaaluda siis, kui selline konkreetne ettepanek tehakse. Ma ise väga ei otsi neid võimalusi.

Aga kui tehakse?

Kui tehakse, siis peab hakkama kaaluma. Nii nagu praegu erinevad presidendikandidaadid – kui ettepanek tehakse, siis peab hakkama kaaluma, kui ettepanekut ei ole tehtud, siis ei ole ka midagi kaaluda.

Nii et see mõte poliitikas kaasalöömisest nii vastumeelne ei ole? Te ei välista midagi?

Ei välista. Üks minu lemmiktegelasi filmilinalt on James Bond ja üks film kannab pealkirja "Ära iial ütle iial". Nii et midagi absoluutset ei ole. Praegu ma ei saa öelda ei ega jaa. Nii nagu üks inimene kunagi ütles: ei kommenteeri. Seda ma ei oskagi praegu rohkem kommenteerida.

Need 31 aastat keeleametis on olnud kindlasti väga dünaamilised ja erilised. Kuidas te sellele ajale tagasi vaatate, kui üldse on võimalik paari lausega sõnastada?

Te ütlesite väga täpselt, need on olnud äärmiselt dünaamilised. Selle 31 aasta jooksul ei ole olnud ühtegi ühesugust päeva ja tõenäoliselt ühtegi tööpäeva, kui ma ei ole pidanud midagi uut õppima. See ei ole nii, et teed oma magistri- ja doktoritöö ära ja oledki valmis tippametnik. Siis alles see õppimine algab. Nii et ka eile ja täna olen ma midagi uut pidanud õppima. Olukorrad muutuvad, õigusaktid muutuvad, tulevad uued kohtulahendid erinevates küsimustes, nendega tuleb tutvuda. See on äärmiselt intensiivne õppimise aeg olnud. Väga põnev ja vaimselt või emotsionaalselt küllalt raske ka.

Milline see keeleameti peamine roll ja ülesanne Eesti ühiskonnas on olnud ja milline mõju on tal olnud ja on ka tulevikus?

Põhiline roll on nii, nagu põhimäärus ütleb: keeleseaduse täitmise järelevalve. Need nõuded, mida keeleseadus seab, on ju tegelikult sisuliselt põhiseaduse preambuli nõuded. Põhiseaduse preambul ütleb, et meie riigi olemasolu mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ja selle keele säilimisega keeleamet tegeleb. Ehk siis see, et kogu rahvusvahelistumise ja globaliseerumise protsessis oleks eesti keel kõikidel elualadel olemas, et eesti keeles oleks võimalik igal pool asju ajada. Alati ei ole. Juba meie rahvastiku koosseis ja ajalugu on selline, mis teeb selle raskeks, ja keeleameti ametnike õlul on olnud selle nõude jõustamine. See ongi põhitöö olnud.

Kui ma aastal 2002 ja 2003 oma doktoritööd kirjutasin, siis analüüsisin ka keelenõuete rakendamist ja seda, milline pilt võiks haridussüsteemis valitseda 10 aasta pärast, aastal 2012 ja 2013. Siis ma ütlesin, et kui meil õnnestub eesti õppekeelele üle minna – juba siis pidi haridussüsteem eesti õppekeelele üle minema –, siis keeleameti töö haridussüsteemis väheneb oluliselt. Ma eksisin rängalt, eesti õppekeelele üleminekut lükati aastaid edasi ja see algas gümnaasiumiosas alles aastal 2011 ja põhikooli osas alles aastal 2024, kui hakkasime klassi kaupa eesti õppekeelele üle minema. Minu järeldused aastal 2002 ei pidanud kuidagimoodi paika ja kõige suuremat koormust viimastel aastatel on keeleametnikele andnud ikkagi töö haridustöötajate keeleoskuse kontrollimisel ja keelenõuete jõustamisel.

Mille eest ja kuidas oleks vaja eesti keelt kaitsta?

Üks stampväljend, mida öeldakse ja mis tegelikult vastab isegi tõele, on see, et eesti keelt tuleks kaitsta ka eestlaste endi eest. Demokraatlikus Eesti riigis on võõrkeelte surve päris suur ja eestlased kipuvad erinevatel aegadel armastama võõrkeeli rohkem kui eesti keelt. See inglise keele lembus on ikkagi praegu väga suur, see on ettevõtluses, see on ka noorte omavahelises suhtluses.

Lastekirjanikuna kohtun ma väga palju lugejatega, õpetajatega ja raamatukogutöötajatega ning nemad räägivad, et Eesti lapsed loevad väga palju ilukirjandust ainult inglise keeles. Ühtepidi on see prestiižne, et suudan inglise keeles lugeda, aga teiselt poolt arendab lugemine ka keeleoskust. Kui me ei arenda lugedes oma emakeele oskust, siis hakkab see tasapisi kängu jääma, Eesti noorte väljendusoskus muutub järjest nõrgemaks.

Ma olen ühel ja teisel puhul öelnud, et muidugi me peame tähelepanu pöörama eesti keelele eesti õppekeelele üleminevates koolides, aga eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohalt kõige olulisemad otsused tehakse eesti õppekeelega koolis eesti keele tunnis. See on valdkond, millele tuleb kindlasti väga palju tähelepanu pöörata ja avalikus debatis seda senisest hoopis rohkem esile tuua.

Mulle on jäänud mulje, et päris paljude Eestis tegutsevate restoranide, kohvikute ja baaride nimed on eestikeelsed. Mujal riikides oleks justkui rohkem ingliskeelseid.

On ikka päris palju. Kui me võtame äriregistri ja vaatame neid ärinimesid, siis seal on tohutult palju võõrkeelseid ärinimesid. Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, siis ka selles keeleseaduses, mis võeti 1995. aastal vastu, oli säte, et ärinimed peaksid olema eestikeelsed, aga juba 1996. aastal see nõue tühistati. Äriregistrist paraku need ärinimed jõuavad ka meie avalikku ruumi. Neid on päris palju. Te võib-olla lihtsalt ei ole tähelepanelikult vaadanud või käite rohkem nendes ettevõtetes, kus on eestikeelsed nimed.

Keeleametile tuleb üsna palju kaebusi ka nende võõrkeelsete ärinimede kohta. Me saame natukene tagant nügida, et sinna eestikeelne teave juurde pandaks. Aga nõuda, et võõrkeelne ärinimi eestikeelseks muudetaks, seda õigust meil ei ole, sest võõrkeelne ärinimi on seaduslik. Liiginimetus, mis sealjuures on – restoran, kohvik, baar –, peab olema eestikeelne ja selle lisamist me ka nõuame.

Kuidas ohustab eesti keelt võõrkeelne tõlketa silt linnaruumis?

Ta mitte ei ohusta niivõrd eesti keelt, kuivõrd on vastuolus eestlaste keeleõigustega. Põhimõte on see, et sul on õigus saada aru sellest, mis on avalikule sildile kirjutatud, sõltumata sellest, kas sa oskad seda võõrkeelt või ei. Me oleme harjunud, et võõrkeelsed sildid on – varem venekeelsed, nüüd valdavalt ingliskeelsed –, ja eeldame, et kõik ju inglise keelt oskavad. Aga Euroopa linnades ja seda on ette tulnud ka Eestis, siis enamlevinud ingliskeelsete siltide kõrvale hakkavad ilmuma juba hiina- ja araabiakeelsed sildid. Sellistel puhkudel me ei saa eeldada, et kõik neist aru saavad.

Ükskõik, mis võõrkeel see on, sildil olev teave tuleb esitada ka eesti keeles, sest põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus saada vabalt avalikkusele mõeldud teavet. Eesti riigis peab avalikkusele suunatud teave olema esmajoones eesti keeles. Tõlke võib juurde panna ja keeleseadus ei piira, millistes keeltes tõlget võib panna. Kui meil on ühel hetkel tänavad täis hiina-, korea-, jaapani- ja araabiakeelseid silte ja me ei saa mitte millestki aru, siis on asjad tõenäoliselt käest ära läinud. Me peame praegu tegelema rohkem inglise keelega ja vähem nende teiste keeltega, kuigi oleme ettekirjutusi teinud ka nendele asutustele, kellel on meie mõistes eksootilised sildid, millest ei teie ega mina aru ei saa, sest me ei tunne hieroglüüfe. Seetõttu see ettevõtja peab eestikeelse teabe välja panema.

Kui tegemist on kunsti või loominguga...

Seda on väga keeruline hinnata, kas minul tarbijana, kui ma lähen kohvikust või restoranist mööda, on piisavalt teadmisi hinnata, kas see hieroglüüf on kunstiteos või on ta informatiivne. Minul näiteks ei ole.

Kas mõnes küsimuses on Eesti keelepoliitika olnud liiga range või vastupidi, liiga leebe?

Minu meelest on Eesti keelepoliitika olnud väga tasakaalukas ja sirgjooneline. Võib-olla on see minu liiga pika ametiaja probleem, et ma olen näinud kõiki neid arenguid keelepoliitikas, karmistamisi ja leevendamisi. Julgen öelda, et mõnes kohas oleks võinud natukene vähem leevendada, kui me oleme leevendanud. Aga meie keelepoliitika on olnud väga tasakaalukas.

Vaatamata meie rahvastiku koosseisule ja asutusele nagu keeleamet, mis keelenõudeid jõustab, ei ole meil taasiseseisvumise aja jooksul olnud ühtegi rahvustevahelist konflikti keeleoskuse või keelenõuete teemadel, mida mõnes meie naaberriigis on olnud. Me oleme suutnud kujundada oma keelepoliitikat ja rakendada keelenõudeid hästi mõistlikult ja tasakaalukalt. See on üks väike pluss, mille mina saan siit asutusest endaga kaasa võtta, et oleme suutnud keelenõudeid jõustada ilma olulisemate konfliktideta.

Kas näiteks venekeelse elanikkonna suhtumine eesti keelde ja eesti keele õppimisse on teie ametiajal oluliselt muutunud, näiteks positiivsemaks?

See on kindlasti muutunud positiivsemaks. Seda on palju rohkem teadvustatud. 90-ndate keskel, kui mina siia tööle tulin, olid paljud, näiteks toonaste vene koolide õpetajad, sõna otseses mõttes jahmunud, et mis mõttes me peame nüüd eesti keelt õppima hakkama. Paljude jaoks oli vene keel ainukene võimalik keel, milles üldse sai midagi mõistlikku väljendada, ja eesti keelt ei pidanud paljud isegi mingiks keeleks.

Tegelikult on suhtumine eesti keelde muutunud tunduvalt positiivsemaks ja eesti keele oskus mitte-eestlaste hulgas on olulisel määral paranenud. Jah, see venitamine eesti õppekeelele üleminekuga on oma negatiivse jälje jätnud, sest kui 1993. aastal see otsus vastu võeti, siis esimesed aastad või isegi aastakümned läksid pidevate tähtaegade edasilükkamise peale. Aga see protsess, mis praegu käib – üleminek eesti õppekeelele gümnaasiumi osas, põhikoolis ja lasteaedades – on natukene valuline. Tänagi loeme uudiseid, et abiõpetajatest on puudus.

Aga me elame selle kindlasti üle ja jõuame ühel hetkel selleni, et kui venekeelne noor lõpetab kooli, on tema keeleoskus selline, et ta võib rahulikult mistahes erialal Eestis edasi õppima minna ja leiab endale töö. Ei ole nii, nagu aastaid tagasi, et inimene lõpetab keskkooli, aga ei saa kassapidajaks minna, sest ei oska eesti keelt. Need on absurdsed asjad ja selleks see üleminek toimubki, et vene keelt kõnelevatel inimestel oleksid võrdsed võimalused tööturul konkureerida ja viisakat tööd leida.

Millise mõjuga see eestikeelsele haridusele üleminek lähiaastatel keeleametile saab olema? Kas keeleameti roll jääb sama relevantseks, nagu ta seni on olnud?

Ta natukene muutub. Kui me vaatame statistikat, siis õpetajatel – inimesed, kes on ametlikult õpetaja ametikohal – meil on C1 keeleoskuse nõue. Ja juba praegu 97 protsenti vastab formaalselt keeleoskuse nõuetele. Mis tähendab seda, et see tulemus on olnud väga hea. Aga nende 97 protsendi hulgas on neid, kelle tegelik keeleoskus ühes või teises osaoskuses vajab järeleaitamist. See, et formaalselt on nõue täidetud, on väga hea, aga tegelikult tuleb nende õpetajatega edasi tööd teha ja suunata neid täiendama oma keeleoskust, kas kirjutamise või kõnelemise osas.

Ei ole enam see, et inspektor tuleb kohale ja teeb ettekirjutuse minna eksamile – eksamid on tehtud. Aga keeleoskus vajab täiendamist. Sellised pehmed meetmed haridussüsteemis tõenäoliselt jätkuvad. Tõenäoliselt tuleb algava õppeaasta jooksul lasteaia abiõpetajatega üsna palju vaeva näha, sest siin on õpetajaid puudu ja neil on B2 nõue. Nendega tuleb tööd edasi teha.

Nii et see töö fookus ilmselt muutub. Aga jah, haridussüsteemis on keeleametil mingi roll kindlasti kuni aastani 2029–2030. Ma usun, et selleks ajaks, nelja-viie aasta jooksul, jõuame selleni, et valdav osa õpetajaid ja abiõpetajaid vastab keelenõuetele ja saab oma keeleoskusega kenasti hakkama.

Mis jääb teil tegemata?

See on keeruline küsimus. Minu jaoks on väga oluline valdkond olnud keeleõigus ja selle analüüs. Üks keeleameti ülesanne on olnud teha ettepanekuid keelealaste õigusaktide muutmiseks ja selle 31 aasta jooksul on neid ettepanekuid päris palju tehtud. Mõned on saanud seaduseks, mõned ei ole ja need tõenäoliselt jäävad praeguse seisuga tegemata. Aga nad on olemas ja ma usun, et see visioon, mis mul keeleõigusest on olnud, saab ühel või teisel moel teoks.

Minu jaoks ja paljude järelevalveasutuste juhtide jaoks on oluline õigusselgus – see tähendab, et erinevad seadused peavad rääkima ühte keelt ja selle keele määrab põhiseaduse preambul: Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ei saa olla nii, et üks seadus ütleb, et selles kohas peab eesti keel olema, aga teine seadus vaatab sellest mööda. Seadused keele, rahvuse ja kultuuri osas peaksid olema omavahel kooskõlas.