Sel nädalal möödub sada aastat sellest, kui lugejateni jõudis Anton Hanseni ehk A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" esimene osa. Kuna Hansen oli ülikoolis õigusteadust õppinud, siis mingit suuremat jama sellest romaanist ei tõusnud, advokaadid nõudekirju ei saatnud ja tiraaži müügilt korjata ei kästud. Kirjanik sai rahus oma epopöad edasi kirjutada kõigi hea eesti kirjanduse sõprade rõõmuks ja kõigi tulevaste koolilaste õuduseks.

"Tõe ja õiguse" suurt juubelit on Eestis juba agaralt tähistama hakatud. Väga mastaapne ja sümpaatne ettevõtmine on see, et sada eesti kunstnikku lõid "Tõest ja õigusest" inspireeritud kunstiteose, mille reprod pandi raamatukaantele ja nii taiesed kui ka raamatute ainueksemplarid lähevad oktoobri lõpus oksjonile. Kellel pärast arvete maksmist, maaparandustöid ja kohtukulusid veel mõni euro alles, saab need niisiis kodumaisesse kunsti ja kirjandusse paigutada.

Kuna paljudesse Eesti linnadesse on viimastel aastatel paigaldatud pühenduspingid, siis oli isegi imelik, et "Tõele ja õigusele" pole oma pinki pandud. Seegi viga saab oktoobri viimasel päeval parandatud, kui Tallinnas Ravi tänaval avataksegi "Tõe ja õiguse" pink. Väärt mõttele tuli Jaak Juske, pingi ostu ja paigalduse rahastas Tallinna linnapea Peeter Raudsepp oma perekonnaga, Tallinna Kirjanduskeskus tegi pingile sildi ja peagi võibki iga soovija sinna istuda ja juurelda selle üle, et mis seisus tõde ja õigus Eestis praegu õigupoolest on.

Kui ma mainisin, et Tammsaare kirjutas "Tõde ja õiguse" tulevaste koolilaste vaimse piinamise eesmärgil, siis oli see muidugi liialdus. Lapsed talle küll ülemäära ei meeldinud, kuna nood on teadagi kärarikkad ja pisikuid täis, aga ega ta neid otseselt kiusata ka ei tahtnud, see kujunes rohkem iseenesest õpetajate kümnete põlvkondade agaral eestvõtmisel.

Muidugi ei pruugi "Tõde ja õigus" olla raamat, mis noore ja areneva mõistuse oma haardesse suudab püüda, ei olnud see nõnda vanal ajal, ei ole see nõnda praegu. Aga võib-olla on selle kohustusliku kirjanduse raudvara eesmärk anda õpetus hoopis selle kohta, et igaks asjaks, igaks raamatuks on oma aeg.

Ma hakkasin gümnaasiumipõlves Herman Hesse "Klaaspärlimängu" lugema, ei käinud jõud üle ja jätsin kahetsuseta pooleli, sest sain aru, et liiga vara olin selle ette võtnud. Neli või viis aastat hiljem kordasin katset ja avastasin, et "Klaaspärlimäng" on parim raamat, mis mulle selleks hetkeks ette oli juhtunud. Raamat oli sama mõlemal korral, aga vajas lugemiseks lihtsalt täpselt õiget aega.

Samamoodi on ehk ka "Tõe ja õigusega". Võib ta koolipõlves lugemata jätta, libistades end kuidagi eksamitest läbi, aga hiljem millalgi täiskasvanuna võiks selle ometi taas kätte võtta, sest siis võib tabada meeldiv üllatus, et on ikka üks hästi kirjutatud asi küll. Tean mitut inimest, kellel ongi täpselt nõnda läinud.

"Tõe ja õiguse" viis köidet käsitlevad kokkuvõtlikult vastavalt inimese võitlust maaga, inimese võitlust jumalaga, inimese võitlust ühiskonnaga, inimese võitlust iseendaga ja lõppeb see lugu alistumisega.

Õigupoolest ei piirdu "Tõde ja õigus" siiski sugugi nende viie köitega, on ka kuues osa, mida võiks tinglikult määratleda kui inimese võitlust Tammsaarega.

Seda kuuendat osa pole kirjutanud Tammsaare, vaid kogu eesti rahvas, sest "Tõe ja õiguse" kuues osa on midagi meile väga ainuomast, mis ilmneb läbi originaalteose lugemise ja läbi sellest tehtud teatrilavastuste, filmist kõnelemata. Ka "Tõest ja õigusest" inspireeritud kunstiteosed ja paroodiad ja pingid ja argikeelde rännanud käibefraasid on osa sellest kuuendast köitest ja mulle tundub, et see kuues köide on kõige parem ja huvitavam osa, kuna see on elav ja muutub pidevalt, olles ühtaegu ülev ja vahel masendav ning kurnavgi, kui taas neile paljukannatanud koolilastele mõelda.

"Tõe ja õiguse" suurt juubelit võiksime kõik kuidagi tähistada. Ühe lihtsa ja mõnusa võimaluse selleks leiab Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist, kust saab kuulata, kuidas täpselt kümme aastat tagasi esitasid lõike "Tõest ja õigusest" Marju Kõivupuu, Jüri Arrak, Viivi Luik, Indrek Neivelt ja paljud teised toredad inimesed.

Elu on saja aasta taguse ajaga võrreldes nüüdseks muidugi muutunud.

Kuivenduskraavide kaevamise asemel tegeletakse Eestis viimasel ajal rohkem taassoostamisega, Euroopas toimuva peale mõeldes oleks võib-olla kohasem kristluse asemel islamiga tegeleda, koolide olukord on nagu ta on, sest paljud härra Maurused on minema kõndinud, ühiskonnaga võidelda enam lihtsalt ei jaksa, eluõnne otsimiseks pole vaja traagilist armastust, piisab mõne suunamudija sotsiaalmeediakanalist või tehisarust, ja kui sa oled materiaalses ja moraalses pankrotis, siis on viimane asi, mida teha, kodukülla tagasi kolimine.

Omal kujul oli selle kõige alge "Tões ja õiguses" ometi olemas ja nimelt selle pärast on see vastu pidanud aastakümnetele ja varsti saab juba öelda, et aastasadadele. Vahel kõlavad ootused, et Eesti võiks saada uue "Tõe ja õiguse", aga pole ehk vaja, sest olemasolev töötab jätkuvalt hästi kõigi oma kuue osaga.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.