Tulin 2008. aastal Tartust Ida-Virumaale tööle, arvates, et jään siia vaid lühikeseks ajaks. Esimene külaskäik ehmatas, kuid huvitav töö ja toetavad kolleegid panid mind peagi meelt muutma. Nüüdseks olen Ida-Virumaal töötanud juba üle 18 aasta.

Praegu näen esmatasandi tervisekeskuse tegevjuhina, kui väga vajab Ida-Virumaa noori perearste. Et neid siia tööle tuua, on tööandjatel tarvis ka kohalike omavalitsuste tuge. Üks võimalus oleks toetada piirkonda praktikale tulevate arstitudengite ja residentuuritsükleid läbivate peremeditsiini residentide ajutist majutust.

Paljud Ida-Virumaa perearstid on juba pensionieas või jõuavad sinna lähiaastatel. Uusi kolleege vajame juba praegu, et neil oleks aega kogenud arstide kõrval patsientide ja töökorraldusega tutvuda.

Pensionile jääval perearstil ei ole kohustust endale järeltulijat leida. Ta võib nimistust loobuda, teatades sellest tervisekassale vähemalt kuus kuud ette. Seejärel on tervisekassa ülesanne korraldada konkurss uue perearsti leidmiseks. Huvilisi, kes tahaksid siia tööle tulla, aga napib.

Õnneks on meie perearstid järelkasvu otsides teinud rohkem, kui neilt nõutakse, sest nad tunnevad muret oma patsientide tuleviku pärast. Kodulähedase esmatasandi arstiabi säilimine peaks aga olema ka kohaliku omavalitsuse südameasi.

Selleks, et noored arstid Ida-Virumaale tuleksid, peab neile näitama, milliseid võimalusi siin pakutakse. Erialaseks arenguks on siin head võimalused. Noori usaldatakse, nende ideid võetakse kuulda ning neil on võimalus kaasa rääkida töökorralduse kujundamises. Oma kogemusest tean, et siin võib jõuda ametikohale, millele pääsemist tuleks Tartus või Tallinnas kaua oodata.

Noor inimene ei pruugi Ida-Virumaaga kokku puutudagi, kui tal pole selleks põhjust. Kuuenda kursuse peremeditsiinipraktika võiks olla esimene võimalus piirkonnaga tutvuda. Tudengil seisab eriala valik alles ees ning hea praktikakogemus võib äratada temas huvi peremeditsiini vastu. Nii võib ta hiljem tulla samasse keskusesse residentuuritsükleid läbima. Ja pärast seda ehk ka tööle.

Vestlustest noorte arstidega on mulle jäänud mulje, et esimestel residentuuritsüklitel on tulevase töökoha valikul sageli oluline roll. Kui meeskond ja töökorraldus sobivad, tekib noorel arstil suure tõenäosusega soov siduda just selle kohaga ka oma edasine tööelu.

Piirkonnaga mitteseotud noor ei taha praktikale või residentuuritsüklile omast taskust peale maksta ja see on täiesti mõistetav. Ajutise majutuse kulud võivad panna teda eelistama mõnda teist kohta. Appi saaks tulla kohalik omavalitsus, aidates katta majutuskulusid või pakkudes praktika või residentuuritsükli ajaks sobivat elamispinda.

Hiljem, kui noorel arstil on tekkinud juba huvi Virumaale tööle tulla, on kohalikul omavalitsusel oluline roll selles, millise konkreetse paiga ta oma tulevaseks töö- ja elukohaks valib. Järve Tervisekeskus on näiteks jäänud ilma noorest arstist, kes valis Kohtla-Järve asemel Rakvere. Tema valikut mõjutasid muu hulgas Rakvere pakutud rahalised soodustused ja valmisolek aidata ennetavalt lahendada tema pere elukorraldusega seotud küsimusi.

Kohtla-Järvel tuleks omalt poolt välja selgitada siinsed takistused ja otsida neile lahendusi. Rakvere paketti ei pea kopeerima, kuid see on hea näide sellest, kuidas omavalitsus saab oma algatusvõimega mõjutada noore arsti töökoha valikut. Riiklikku lähtetoetust saab alustav perearst taotleda nii Kohtla-Järvele kui ka Rakverre tööle asudes. Ühe või teise linna kasuks otsustamisel võivad aga määravaks saada just täiendavad hüved, mida kohalik omavalitsus pakub.

Olen arstide värbamiseks toetuse saamiseks pöördunud ka Kohtla-Järve linna poole, kuid saanud vastuseks, et linn on vaene ega saa midagi pakkuda. Mõistan, et linna eelarve on piiratud, aga võiksime siiski ühiselt mõelda, mida saaks olemasolevate võimaluste piires siiski ära teha.

Üks konkreetne samm, millest alustada, oleks praktikantide ja residentide majutuse toetamine. Tööle asumist kaaluval arstil võivad tekkida juba teistsugused küsimused, näiteks elukaaslase töövõimalused või pere ootustele vastava kodu leidmine.

Mitte iga lahendus ei pea olema rahaline. Mõnikord on vaja lihtsalt inimest, kes tunneb kohalikke olusid ja leiab aega, et aidata uuel tulijal piirkonna võimalustega tutvuda.

Linn ja tervishoiuasutused võiksid ennetavalt kokku leppida, millist abi on võimalik pakkuda ja kes mille eest vastutab. Nii saaks anda selged vastused nii praktikale tulevale arstitudengile, residentuuritsüklit läbima asuvale residendile kui ka arstile, kes kaalub võimalust siia koos perega elama ja tööle tulla.

Minu esialgu ajutisena mõeldud valikust on kujunenud pikaajaline side Ida-Virumaaga. Soovin, et siia leiaks tee rohkem noori spetsialiste, aga selleks on vaja tööandjate ja kohalike omavalitsuste tihedamat koostööd. Ei saa loota ainult sellele, et perearstid ise endale järelkasvu otsivad. Kodulähedase arstiabi säilimine peaks olema meie kõigi ühine huvi.