Toomas Alatalu: Gruusia oma uue Juhi (sund)ootel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Alatalu
Toomas Alatalu Autor/allikas: ERR/Ülo Josing
Pühapäeval valiti Gruusia presidendiks vaid aasta suures poliitikas haridusministrina olnud 44-aastane Giorgi Margvelašvili. Tema vanus sai nimme eraldi mainitud, sest Lõuna-Kaukaasias käib autoriteedi saamine enamasti käsikäes eaga ja seda uuel presidendil napib.
Samas teeb uus põhiseadus hoopis peaministrist esimese mehe riigis. Gruusia mullused parlamendivalimised võitnud rikkur Bidzina Ivanišvili oli algusest peale teatanud, et lahkub valitsusjuhi ametist kohe, kui Mihheil Saakašvili on presidendi kohalt läinud (see juhtub 17. novembril). Sestap oodati presidendivalimiste päeva lähenedes kogu aeg Ivanišvililt sõnumit - kes saab tema mantlipärijaks ehk uueks Gruusia liidriks.

Kuna tegu on geopoliitiliselt väga olulise piirkonnaga, siis huvitab see kogu maailma. Ja maailm on jätkuvalt teadmatuses, nagu oli ka valimisteeelne Gruusia.

Tegelikult on ju olukord pretsedenditu. Kõikidel revolutsioonidel (aga Gruusias 2003. aastal alanut ja tänaseni kestvat võetakse jätkuvalt revolutsioonina) on alati olnud liidrid. Lisaks on olnud teada, kes on "number kaks", juhuks kui esimesega midagi juhtub. Mullust pööret riigis hindasid ka asjaosalised ise kui Gruusia revolutsiooni korrigeerimist. Seda juhtis konkreetne isik, Ivanišvili, kes lasi presidenditoolile valida ühe oma toetajatest... aga siis avastati, et keegi ei teagi, kes saab esimeseks meheks!

Õigemini Ivanišvili teab ja ta lubas järglase nime öelda 29. oktoobril. Mõtles aga ümber, et oma lähikondlastega nõu pidada ja lubab nüüd valiku avalikustada homme, 2. novembril. Kuid sõltumata sellest, kes valituks osutub, saab Gruusia mitte rahva, vaid pigem ühe rikkuri poolt valitud liidri.

Jõudude vahekord parlamendis, kus peaminister kinnitatakse, kahjuks lubab niisugust hämamist. Mulluste valimiste järel oli Ivanišvili Gruusia Unistusel 85 ja Saakašvili Rahvaliikumisel 65 kohta. Peatselt kolis 11 opositsionääri üle võimuleeri ja praegu on selles aeg-ajalt üle 100 liikme.

Tbilisi linnapea on hetkel veel Saakašvili mees Giorgi Ugulava, ent linnavolikogu läks märtsis ülejooksikute tõttu Gruusia Unistuse kätte ning juunis sai üks neist ka volikogu esimeheks.

Kui üritada Gruusia tänast poliitilist olukorda mõista, siis tuleb konstanteerida Mihheil Saakašvili poolehoidjate arvu langust ja nende kasvanud passiivsust. Samas tasub Saakašvili seltskonna domineerimine opositsioonis meeles pidada, sest Gruusias on varemgi ette tulnud ootamatuid pöördeid: meenutagem või nõukogudeaegse liidri ja seejärel mõneks ajaks (1991-1993) täielikult maha kantud Eduard Ševardnadze ootamatut tagasipöördumist võimule 1993. aastal.

Pakutud meelespidamine on seda olulisem, et Saakašvili reformidest said tegelikult paljud kasu ja Bidzina Ivanišvili Gruusia Unistuse juhitud valitsuse nõrkus on see, et tegu on kuue erakonna koalitsiooniga. Kas aga kõik kuus on valmis võrdselt tunnustama uut, seni saladuses hoitavat liidrit?

Edasi ei maksa unustada sisepoliitilise olukorra järsku radikaliseerumist viimasel ajal, kuna Ivanišvili (kes üldse võitis valimised tänu videotele, mis paljastasid vägivalla vanglates) vabastas vanglatest ligi 5000 isikut, sealhulgas 190 poliitvangiks kuulutatut, kes mõistagi vannuvad hävingut Saakašvilile. Nende potentsiaalsed liitlased on kõik need, kes kaotasid Saakašvili reformide tõttu töökohad (politseis, ametiasutustes) ja mõjuvõimu (regioonides, külades, kogukondades) ega pole veel endale uut kohta muutuvas ühiskonnas leidnud. Ivanišvili valitsus on neid omamoodi toetades juba terve aasta tegelenud Saakašvili-aegsete võimurite korruptsiooni paljastamise ja nende kohtu alla andmisega.

Ka vastaste avalik peksmine (mis eelmiste valimiste eel sai võimule saatuslikuks) käib edasi, ehkki vähesemal moel - lõunamaa meeste harjumused on lõunamaa meeste harjumused!

Sestap on õhk Gruusias pärast valimisi veelgi rohkem kättemaksust tiine ja Saakašvilil on põhjust kurta Euroopa Liidu ja NATO kõnetoolidest seda, et ta võidakse "kinni panna" (ega EL ja NATOgi pingutanud Ukraina puhul ainult Julia Tõmõšenko pärast, vaid ikka Tõmõšenko ja n-ö ette ka Saakašvili pärast!).

Giorgi Margvelašvili ruttas küll inimesi maha rahustama, ent tema on ikkagi kõigest president, tema on veel Mister X.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: