Üleeile avati Kunstihoones Tallinna rahvusvahelise joonistustriennaali näitus, Anu Juuraku kuraatoriprojekt pealkirjaga "Vaikne revolutsioon". Näitus tahab esile tõsta joonistamist kui vahendit ja suur osa välja pandud töödest on ühel või teisel viisil seotud joonistamisega, figuratiivse kujutamise või narratiiviga, olgu see siis puhtvisuaalne või koosmõjus sõnadega.

Kuraator Anu Juurak on osanud seitsme eesti ja üheksa väliskunstniku tööd sedavõrd hästi tervikuks sulatada, et näituse erilaadsetest esteetikatest lähtuvad teosed mõjuvad ikkagi nagu ühe ja sama mängu elemendid. Näituseruumides on saavutatud hea kooskõlade, peegelduste ja vastandumiste rütm, milles ka abstraktsed teosed (nagu näiteks hollandlase Aam Solleveldi kohaspetsiifiline installatsioon, destijlilik mustvalgeks võrepinnaks maalitud galeriinurk) saavad vaataja jaoks jutustava tähenduse.

Milles siis seisneb selle näituse vaikne revolutsioonilisus? Eks ikka joonistamises kui meediumis või tehnikas eneses. Ma ei oska küll öelda, kas joonistamisoskus on tegelikult kunagi nii tõrjutuks või tagurlikuks muutunud, et teda võiks tajuda revolutsiooniliselt uudsena. Figuratiivsus on olnud kunstis tõrjutud või äärealadele surutud tegelikult üsna lühikestel perioodidel (meenutagem Clement Greenbergi omaaegset manitsust, et sellist asja nagu "aines" tuleks vältida justkui katku), aga joonistamisoskuse rõhutamine pole tõsise kunsti peajoon olnud kahekümnenda sajandi avangardidest saati.

Etteheitega, et tänapäeva kunstnikud ei oska enam hobustki joonistada, on ikka olnud kombeks iseloomustada kunsti suhtes ignorantseid väikekodanlasi või mineviku hierarhilistesse kujutusviisidesse kinni jäänud reaktsionääre. Nii et joonistamise esiletõstmises või tema koha rehabiliteerimises peitub esteetilis-poliitiline seisukohavõtt vähemasti teatavate modernismisuundade ja avangardide suhtes. Joonistamistehnika pole küll olnud kunstnike valimisel päris läbiv eeldus, ent viide sellele, et idee kõrval loeb ka selle teostus "oma käe kirja" kaudu, annab näitusele selge ja julge kontseptuaalse raamistuse. Siit võib veel edasi mõelda, kuidas ja kui epateerivalt mõjuks näitus, kus eelduseks võetaks tõepoolest kunsti omakäelise teostuse meisterlikkus, nii-öelda hea käsitööoskuse kriteerium.

Kui pidada revolutsiooniliseks joonistamisoskuse tagasitulekut või siis nõuet, et akadeemilised joonistamis- ja modelleerimisoskused tõuseksid jälle suuremasse ausse, võib mõelda, et kirjandusmaailmas võiks sellise vaikse revolutsiooni analoogiks olla näiteks luuleõhtu, kus nüüdisaegsed luuletajad peaksid esitama üksnes riimis ja kindla meetrumiga või kindlates värsivormides kirjutatud luulet. Iseasi, kas selline ettevõtmine kukuks konkreetsetel tegijatel välja revolutsiooni, dekadentsi või suisa de-evolutsioonina.

Näituse "Vaikne revolutsioon" üldhoiakut iseloomustaksin ma siiski pigem sõnadega "demokraatlik" ja "irooniline" kui "revolutsiooniline". Rääkida vaatajaga jutustavas pildikeeles, graffitikeeles on kahtlemata demokraatlik ettevõtmine, ja kogu väljapanek on mu meelest intelligentselt publikusõbralik ja ligipääsetav.

Kusjuures taas hakkab silma tendents, mida ma olen viimastel aastatel siin ja seal märganud, nii kirjanduses kui ka kunstis: Ida-Euroopa loojad kipuvad olema lääne-eurooplastest poliitika- ja sootsiumikesksemad. Kuid tuleb öelda, et selle näituse kriitiline kunst on suuresti kriitiline ka iseenese kriitiliste võtete suhtes, ironiseerib iseenese üle. Nõnda ilmutabki see väljapanek sisult mitte revolutsioonilisust, vaid pigem kunsti eneseteadlikkust, sealhulgas iroonilist teadlikkust sellestki, kui raske on olla revolutsiooniline, kui 20. sajandi usk kunsti grandioossesse eelväe ja ettekuulutaja rolli on hääbunud.

Samas ei vähenda kriitilise kunsti eneseiroonia kriitilisust sellesama kunsti objekti suhtes. Suhtumisele on lihtsalt vint peale keeratud, kuuleme justkui natuke närvilist naeru selle üle, et pärast postmodernseid ja/või klassikaliselt didaktilisi kriitilise kunsti võtteid ei jää meil ikka muud üle kui lihtsalt veel kontekstiteadlikumatena ikka neile samadele võtetele viidata.

Igal juhul on tegu mõtteid pakkuva ja intelligentselt lõbustava näitusega, ja ma soovitan kindlasti enne 10. septembrit see aeg leida, et Kunstihoones ära käia.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.