Friedrich Reinhold Kreutzwald avaldas 1857. aastal raamatu "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod". Teose tegelased ja nende elujuhtumid jätsid rahva teadvusesse nii sügava jälje, et "kilplane" hakkaski eestlastele tähendama rumalat inimest, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja.

Kilplased meenusid küllap paljudele, kui ilmsiks tulid kaitseministeeriumis läbi viidud mürsutehingud ja teised katastroofid. Tuleb meelde, et ka kilplaste raamatus on episood, kus kalli raha eest ostetakse tavaline kass, mida müüdi hiir-koera nime all. Selle erinevusega, et kass saadi siiski endale, kuigi hiljem oldi temaga hädas.

Kreutzwald, kelle looming lähtus suures osas rahvavalgustuslikust ideest, mugandas saksa jutud eesti kilplasteks kindla tagamõttega naeruvääristada eestlaste kadakasakslust ning vaimsest piiratusest tulenevat upsakust ja narrust.

Ma ei tea, kas vahepeal õnnestus eestlastel ka iseseisvuda, aga praegu näib, et kilplaste päevad on tagasi. Ning selle taga on ikka seesama kadakasakslus, mille pärast juba Kreutzwald muret tundis. Ainult meie tänapäevane mõis ei asu enam Eestis, vaid hoopis Brüsselis. Ning küsimus ei ole ammu enam selles, kas me oleme õppinud kõndima parkettide peal ning oskame naerul näoga tühjast-tähjast vesteldes seltskonda kuuluda.

Küsimus on sihtide seadmises ja iseseisvas mõtlemises. Pikka aega on räägitud sellest, et meil riigina puudub oma Nokia, oma eesmärk, oma pikk plaan. Moka otsast on püütud lahendusi pakkuda, aga sellest ei ole eriti midagi välja tulnud. Ja ei olegi saanud tulla, sest Eesti valitsuste pikaaegne trend on olnud juhinduda sellest, mis soovitused, käsud ja suunad antakse Brüsselist. See tähendab, et kohapeal on võimalik ainult reageerida, aga mitte ise suuri plaane teha. Pikaaegsed läbimõeldud strateegiad tähendaksid iseseisva poliitika ajamist, kus kõik teod ja sõnad on rakendatud selle teenistusse, et saavutada oma riigi eesmärk.

Praegu paistavad asjad olevat vastupidi. Plaan antakse "ülalt" ja "all" läheb kogu energia selle püüdlikuks rakendamiseks. See on projektipõhine poliitika. Tehakse ära Brüsselist saadetud tööampsud. Mingit oma suurt pilti ega plaani niimoodi ei saagi olla.

Miks rääkida sellest mürsutehingute valguses? Selleks ei andnud ju keegi mujalt käsku. Aga sellepärast, et siin tuli eriti hästi ilmsiks kurb tõsiasi, et kui pidi ise, ilma käsulaudadeta toimima, jäädi hätta, sest iseseisvalt ei ole harjutud mõtlema ega tegutsema.

Kui poliitikutel ja ametkondadel kaob ära autonoomse riigi poliitikast lähtuv mõtlemine ja eesmärkide seadmine, hakkavadki mürsutehingud juhtuma, kuna ei osata mõelda, käituda ja tegutseda olukorras, kus direktiivid, soovitused ja plaanid ei ole ette antud. Kus metafoorselt väljendudes tuleks töövihikus lünkade täitmise asemel ise kogu tekst luua. Siis ilmneb järsku, et sellisest oskusest jääb vajaka.

Ja seda tunneme praegu omal nahal nii rahalise kui ka mainekahju kujul. Veelgi enam, tunneme kibedalt, et meie riik ei ole hoidnud ennast iseseisva väärtusena, vaid on märkamatult loovutanud ennast tükk tüki haaval mujalt tulevatele ettekirjutustele, moondudes aina rohkem mingisuguseks käsualuseks ja solgutatavaks. Senise poliitika jätkudes ei saa Eestil ka tulevikus olla oma kaugeleulatuvaid eesmärke ja tõsiseltvõetavust riigina.

Kilplaste maine oleme tänu mürsutehingule nüüd saanud laias maailmas päris kindlasti. Ehk oleks aeg siis häbist õppida? Senine mugav äraolemine käsutäitjana on toonud valusad vitsad.

Öeldakse küll, et kes kaua küürutab, ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgu ajada. Loodame, et nii hull asi pole. Ehk osatakse veel õppida ja hakata käituma heaperemehelikult, Eesti huvides kaugemaid plaane silmas pidavalt? Unustada vajadus olla paipoiss ja saada õlalepatsutusi kõige kiiremini ja püüdlikumalt uute direktiivide rakendamise eest.

Teha seda enne, kui kilplaste moodi hiir-koera taga ajades terve küla maha põleb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.