Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) peidab jälle oma pea liiva alla. Iga aasta jääb miljoneid eurosid lühirendi korteritelt maksutulu kogumata. Ministeerium on aga otsuseid edasi lükanud järjekordse analüüsi tegemise tähe all. Teeme veel ühe uuringu? Kas teeme äkki komisjoni ka? Viimase nelja aastaga pole aga tegelikult kuhugi jõutud. Probleemid ainult kuhjuvad.

Seisin kunagi Tallinna abilinnapeana selle eest, et lühiajaliste üürikorterite koht turul saaks korrastatud. See oli siis ja on ka praegu suures osas must turg, mis solgib konkurentsi ja toob endaga kaasa muidki probleeme.

Osalesin 2023. aastal MKM-i turismi ümarlaual, kus erinevad osapooled sel teemal muutuse vajadust tõdesid. Toonane minister Tiit Riisalo ja ametnikud olid sunnitud lõpuks nentima, et teema vajab tegelemist. Küll aga taheti oodata ära, kuidas värskelt kehtima hakanud erinevaid vahendusplatvorme puudutav EL-i õigus mõju avaldab ja analüüsida veelkord olukorda põhjalikumalt.

Turuosalised olid sel hetkel optimistlikud, et ministeerium tahab probleemiga tegeleda. Minu tunnetus, mille ka välja ütlesin mitmele asjaosalisele, oli see, et analüüsi tegemise protsessiga summutab ministeerium teema ja lükkab sahtlisse. Siin me oleme kolm aastat hiljem ja ennustus on täide läinud. Tegelikult on tegemist veel halvema stsenaariumiga. MKM ütleb selgesõnaliselt, et mingit regulatsiooni pole vaja.

Reaalselt on regulatsiooni vaja küll. Seda nii kogu Eesti kui ka konkreetsemalt Tallinna vaatest. Kolm peamist probleemi vajavad juba ammu lahendust: saamata jäänud maksud, ebaaus konkurents majutusturul ning elukeskkond Tallinna vanalinnas.

Hinnanguliselt on umbes viiendik Tallinna majutuse voodikohtadest lühirendikorterites. Kuivõrd igasugune toimiv register nende kohta puudub, on ka sisuliselt teadmata, kes on need (potentsiaalsed) maksumaksjad ja kui palju täpselt neilt makse saamata jääb.

Hinnanguid on erinevaid. Hotellide-restoranide liit on arvutanud, et ligemale 50 miljonit eurot jääb riigil maksutulu kogumata. Võib-olla veidi rohkem, võib-olla vähem, aga tsiteerides Peeter Oja legendaarset karakterit Kert Ämmapetsi: "See ei ole mingi 3,50." Riigieelarve defitsiidi valguses vedeleb raha lihtsalt maas. Õpetajate palgatõusuks ka raha ei olevat.

Vabast turust rääkides unustatakse tihti kogemata või teadlikult ära, et tõeliselt vaba turu tagab aus konkurents. Võrdsetel alustel ja reeglitel toimetavad turuosalised konkureerivad ja toodavad kasumit, mitte vaba anarhia, kus ebaausate võtetega endale eelist luuakse. Aus ärimudel ei peaks olema üles ehitatud maksude maksmata jätmisel.

Meil on aga märkimisväärne hulk majutusteenuse pakkujaid ehk lühiajalise üüri pakkujaid, keda seadus majutusteenusena ei kohtlegi. Ei standardeid ega külaliste registreerimist, nii tekib ebaaus konkurentsieelis hinna kujundamisel, sest maksude arvelt saab kokku hoida.

Lisaks on juba aastaid Tallinna vanalinna kohalikud elanikud tõstatanud probleemi elukeskkonna kvaliteedi kiirest langusest. Lühirendi korteritega kaasnevad olmeprobleemid on ületanud kriitilise piiri ja püsielanikul ei ole enam elamisväärset keskkonda. Iga üksiku probleemiga tuleb tegeleda eraldi, kõrvalkorterite kliendid on aga selleks ajaks juba läinud ja omanikud kehitavad õlgu.

Süsteemne lahendus puudub. Nii on aina enam Tallinna vanalinna elanikke surve all anda alla. Ka nemad teevad otsuse kolida mujale ning oma senise elukoha panevad tihtilugu lühiajalisele üürile. See on lumepalliefekt ja tulemuseks on kohalikest võõrandunud linnasüda.

Eluaseme kättesaadavuse probleemi käsitledes on MKM-i lähenemine EL-i uue algatuse valguses ka vildakas. Kui paljudes Euroopa linnades on lühirent eluaseme kallidust kõvasti tõstnud, siis miks peaks meil teisiti minema? Kas jääme tänavatele ootama veepüstolitega kohalikke, kes pritsivad toimuvast aimamatuid turiste nagu Hispaanias?

Kui meil juba on märke lühiajalise üüri turu negatiivsest mõjust eluaseme kättesaadavusele (ja seda ütleb ka ministeeriumi enda analüüs), peaksime just praegu looma tööriistad ja mehhanismid, mis aitaksid vältida olukorra kontrolli alt väljumist.

Aitab sellest tegevusetusest ja analüüside nämmutamisest. Nii riigirahandus, turismisektor kui ka elamisväärset keskkonda soovivad elanikud vajavad lõpuks lahendust. Ma ei räägi millegi ärakeelamisest, vaid kohalikele omavalitsustele tuleb mõned õigused juurde anda, lühiajalisi üürikortereid majutusasutustena kohelda ja vajalik register luua.