Jah, see mälestus on igaühel, kelle koju Kodumaa tuli. See oli pruunis ümbrikus, millele kinnitatud aadressiga lipik oli alati pisut viltu ja see torkas ülejäänud posti hulgast, kus oli naisteajakirju, reklaame ja muud sellist, alati silma.

Millised on su esimesed mälestused Nõukogude Eestist ja kuidas need ajas muutusid?

Igati head. 1980., olümpiamängude aastal, elasime me siin aasta ja seda ma mäletan üsna selgelt. Mäletan seda, mida lapsed mäletavad.

Millal sa aru said, et see riik on teistsugune, et siin riigis ei ole inimesed vabad?

Laps ei taju riigipiire. Ma ei mõelnud toona selle peale, et Eesti ja Soome on erinevad riigid või et on Nõukogude Eesti. Ma mäletan seda, et kui me kolisime tagasi Soome (ja ma olin soome keele jõudnud selle siin elatud aasta jooksul täiesti ära unustada)...

Kui vana sa olid siis, aastal 1980?

Kolmeaastane. Ma mäletan seda Soome minekuga seotud hämmastust, et mis koht see on ja miks me siia tulime.

Nii et selles vanuses laps ei saa aru [riikide erinevusest], ega ka sellest, et on olemas erinevad keeled. On lihtsalt erinevad kohad, aga piirid, millest täiskasvanud aru saavad, ei tähenda lastele midagi. Bürokraatiat piiriületamisel ma muidugi mäletan.

Aga millal oli see esimene hetk, kui sa hakkasid mõtlema, et see on riik, kus asjad on teistmoodi? Et seal on teistmoodi inimesed, teised reeglid?

See oli igapäevane elu, osa argipäevast, enesestmõistetav. Kuna me sõitsime isa töö tõttu mujal Nõukogude Liidus ka ringi, siis ei tekkinud suurt mõistmismomenti. Mina hoopis õppisin selliseid "olulisi" teadmisi, nagu "Nõukogude Liit on kõige suurem riik maailmas". Kui ma sellest Soomes teistele lastele rääkisin, siis olid nad sellise teadmise peale väga üllatunud.

Sama ajal oli palju muudki argist: rääkisime Siberisse viidud ja sealt tagasi tulnud inimestest jne. Paljud soomlased on küsinud, et kas see [elu Eestis] polnud kohutav. Minu vastus on alati, et see oli argipäev. Inimesed ei mõtle "küll on kole", kui see on nende igapäevane elu.

Kas sa suudad meenutada seda tunnet, et sa tead - sinust peab saama kirjanik, sa pead kirjutama nendel teemadel, oma suguvõsast, minu suguvõsast, kõikide eestlaste suguvõsadest?

Ma olin kuueaastane, kui ma sain aru, et ma tahan raamatuid kirjutada. Õppisin selles vanuses ka kirjutama, aga ega ma ei mõelnud toona, et ma hakkan kirjutama Eestiga seotud romaane. Tahtsin üleüldse kirjanikuks saada.

Alles siis, kui ma hakkasin kirjutama oma debüütromaani "Stalini lehmad", turgatas mulle pähe, et Eesti lähiminevikust tasuks kirjutada. Kuna see kõik oli minu jaoks nii argine ja enesestmõistetav, polnud ma varem mõelnud, et need lood võiks kedagi teist ka huvitada.

Aga siis märkasin, et Soomes oli minu põlvkonnas juba päris palju inimesi, kellele Nõukogude Liit sõnana ei tähendanud midagi, kellele Nõukogude Liit - ja sedakaudu ka olukord Venemaal - oli väga kauge. Samal ajal muutus poliitiline olukord Venemaal karmimaks. Mulle tundus, et äkki oleks mõistlik kirjutada midagi, mis oleks seotud Nõukogude Eestiga ja lähiminevikuga. Kas või ainuüksi selleks, et nooremates põlvkondades tärkaks huvi idanaabri juures toimuva ja toimunu vastu. Nõukogude Liit on ju ka Soomet väga palju mõjutanud, nii et ka Soome lähimineviku ja soometumise aja mõistmiseks on vaja teada, milline riik Nõukogude Liit oli.

Nii et mõnes mõttes võib ju ka öelda, et sa teed seda suure missioonitundega? Et pole ainult huvitavad lood, mis vääriksid kirjutamist, vaid on ka tahtmine öelda midagi, selgitada, juhtida tähelepanu?

Kirjaniku ülesanne ei ole asju tingimata selgitada, vaid pigem tuua midagi esile ja loota, et keegi huvituks sellest. Tõsta esile asju, mis on jäänud tagaplaanile või millest peaks lihtsalt rohkem rääkima.

Kui võtta nüüd kolm seni ilmunud selle sarja romaani - ma tean, et on plaanis neli raamatut -, siis üks teema neis on võim ja propaganda. Ka "Puhastus" on väga mitmekihiline romaan ja eile tuli vestlustes välja, et meie, eestlased, võtame seda kui meie rahva kannatusi, aga prantslased vaatavad "Puhastust" hoopis teise pilguga, pigem naiste vastu suunatud vägivalla ja prostitutsiooni seisukohalt. Kas see uus romaan on nüüd ajalooraamat või raamat inimestest ajaloos?

Võib-olla mõlemat: lähiminevikust kõnelev romaan, mis käsitleb moraaliküsimusi ning seeläbi ka inimsust ja seda, kuidas inimesed käituvad äärmuslikes tingimustes. Milliste valikutega nad silmitsi seisavad.

Lääne-Euroopas ei teata Balti riikidest tihti muud kui seda, et need on nüüd iseseisvad. Näiteks see, et Eesti on olnud kahekordselt okupeeritud, on uus info paljudes riikides, kus olukord on olnud erinev. Nagu näiteks Prantsusmaal või Suurbritannias.

Hispaania on jällegi riik, millel on oma problemaatiline lähiminevik ja seal suhtutakse ["Puhastusse"] erinevalt kui näiteks Prantsusmaal. Selles mõttes oli see üllatav, et ma poleks uskunud, et Hispaanias huvitutaks romaanist, mille tegevus toimub Eestis, aga huvi on olnud väga suur ja vastuvõtt äärmiselt positiivne. Ja siis on muidugi Kataloonia, mis tahab iseseisvust!

"Puhastus" on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde. Millisest riigist on tulnud kõige ootamatum vastukaja?

Mehhiko on üllatav. Vastuvõtt oli väga positiivne, raamatu läbimüük on olnud väga hea ja samas on see nii kaugel, teisel mandrilgi. Ma ise ei oodanud sealt õieti midagi. Aga eks seal ole migratsioon, suur naaber ja inimõigused kogu aeg aktuaalsed teemad.

Islandi üllatas samuti. Islandlased samastuvad väga sügavalt Eestiga - see on samuti väikeriik, väike keeleala ja selle ajalukku mahub samuti okupatsioon. Kusjuures üks üllatav asi oli see, et kui mina rääkisin oma raamatutest, hakkasid inimesed Islandil rääkima majanduskriisist. Ma alguses mõtlesin, et kas kõik tahavad lihtsalt aktuaalsel teemal rääkida või on siin mingi seos ["Puhastusega"], mida mina ei näe. Lõpuks ma küsisin selle kohta ja islandlased vastasid, et meil petsid oma inimesed [majanduskriisi eel] samuti omasid. See oli minu jaoks täiesti uus seos.

Ja muidugi iirlased. Välisiirlasi on praegu vist juba rohkem kui koduiirlasi ja neid mõjutavad Suurbritannia vari ning kõik need kannatused, mida see on iirlastele põhjustanud. "Puhastuse" lavastas Washingtonis iiri juurtega Robert McNamara, kes ütles mulle, et "ära muretse, Sofi - meie, iirlased, teame okupatsioonidest kõike". Tema jaoks oli Eesti olukord äärmiselt sarnane Iirimaal toimunuga. Lihtsalt sajand oli erinev.

Üks küsimus, mis mind uue raamatu puhul vaevab on see, millise pildi see meist annab? Meil oli kaks okupatsiooni ja kui me paneme need võrdlusesse, siis võib-olla hakatakse Lääne-Euroopas küsima, kas me lihtsalt ei heroiseeri natsiokupatsiooni. Eestlased suhtusid ju paljuski Saksa vägede tulekusse kui riigi vabastajatesse. See raamat keskendubki kahe okupatsiooni aegsele Eestile ja selle teenimisele.

Üks põhjus, miks ma tahtsin selle raamatu kirjutada, on see, et kui ma olen "Puhastuse" tõttu viimastel aastatel ringi reisinud, on minu väga suureks üllatuseks äärmiselt tihti öeldud, et "aga eestlased olid ju fašistid". Või küsitud "aga kui palju seal neid fašiste oli?"

Soomes seda muidugi ei küsita, soomlased ei mõtle nii. Aga minu jaoks oli väga hämmastav näiteks see, et alati, kui ma käisin Norras, küsis keegi, palju seal Eestis neid fašiste oli. Need küsimused ei kuulu 21. sajandisse, vaid nõukogude aega. Mind hakkas huvitama, miks 21. sajandil esitatakse mõnes riigis, millel pole lähemat kontakti Eestiga, selliseid küsimusi. Miks keegi ei küsi, kui palju seal oli kommuniste?

Miks?

See on nõukogude narratiiv, mis endiselt valitseb. Lisaks oli nõukogude propaganda nii tõhus, et on mõjutanud selliseid küsimusi esitavaid inimesi, kes tihti on olnud mingil moel tegevad vasakpoolsetes ringkondades. Nooremad põlvkonnad ei esita selliseid küsimusi. Küll aga küsivad neid näiteks ajakirjanikud, kes 1960. aastatel on olnud Norras, Rootsis, Prantsusmaal või Saksamaal aktiivsed vasakpoolsed.

Paraku on need tihti ka inimesed, kes ainsana teavad, kus Eesti geograafiliselt paikneb. Kes ei tea seda fašismivärki, ei tea tihti ka midagi muud.

Mind hakkas huvitama, et kuidas on võimalik, et 20 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti taasiseseisvumist on sellised mõtted ikka veel liikvel. Aga just selline propaganda ongi - see istutab inimeste peadesse mõtteid, mis sinna aastakümneteks juurduvad. Selles mõttes on propaganda kaval ja ohtlik relv, et sellega mõjutatakse arusaamu ja arvamusi. Kui mingi arusaam juba pähe juurdunud, ei mõelda enam loogiliselt, ei esitata seda loogilist küsimust, et kui palju seal kommuniste oli.

Kas sa usud, et ilukirjandusega on võimalik propaganda vastu võidelda?

Absoluutselt! Ilukirjandus on maailma parim relv ükskõik mille vastu. Saksa okupatsiooni aeg tekitab välismaal väga palju küsimusi ja minu arvates on ainuke viis sellest mõistlikult rääkida kirjutada, millises olukorras Eesti toona oli. Ega seal ei mäletata, et kõigepealt oli esimene nõukogude okupatsioon ning enne Saksa aega oli jõudnud toimuda ka 1941. aasta küüditamine. Oli jõudnud juhtuda päris palju sellist, mille tõttu on arusaadav, et Saksa võeti vabastajana vastu.

Lootus, mis eestlastel toona oli - et sakslaste abiga saadakse iseseisvus tagasi - on täiesti mõistetav. Soome oli ju samuti Saksa partner ning just sellepärast, et muud võimalust Nõukogude Liidule vastuhakkamiseks ei olnud. Paljudes teistes riikides ei mõisteta, kui kohutav alternatiiv see Nõukogude Liit oli. Seal nähakse Saksamaad kohutavana, aga unustatakse, et nii Soomel kui Eestil oli piisavalt palju kogemusi Nõukogude Liidust ja kuhjaga põhjuseid seda tõeliselt palju karta.

Kuidas sünnivad raamatu tegelaskujud? See võtab aastaid aega. See on väga mahukas ajalooline teos, sind abistati ajaloolaste poolt seekord. Aga kuidas karakterid sünnivad?

Kõigepealt on mingi teema. "Tuvide" puhul teadsin, et ma kirjutan 1940. aastatest, kuid ei teadnud, kas ma keskendun ainult 1940. aastatele või kaasan mõne teise aastakümne. 1960. aastad valisin teiseks aastakümneks seetõttu, et siis hakkas metsavendadest rohkem raamatuid ilmuma (KGB hakkas korraga jälle metsavendade vastu huvi tundma), aga ka seetõttu, et ma pole seda varem käsitlenud. Lisaks seetõttu, et 1960. aastad on lääneriikides vabaduse ja vabanemise periood, aga nõukogude aladel oli tegelikkus midagi muud.

Peale selle tahtsin kirjutada aastatest enne Praha kevadet. Olen tavaliselt huvitatud sellest, mis toimub enne või pärast mõnda suurt sündmust. Sellepärast ma ei kirjuta näiteks "Puhastuses" 1949. aasta küüditamisest, vaid aastast 1948. Suurem osa inimestest teab 1949. aasta küüditamisest, aga on unustatud see, et inimesi võeti kinni ja viidi minema ka eelmistel aastatel.

Ja siis tulevad karakterid?

Jah, siis sünnivad tegelased, kelle moodustumine on väga erinev protsess. Teinekord on mõni tähenduslik nimi ja tegelane hakkab selle ümber arenema. Mõnikord nimi sünnib alles viimasena. Nüüd on peategelane Partsil ajalooline prototüüp, mis on üsna tavatu, ma pole kunagi nii teinud. Aga Juudit, romaani naispeategelane, sündis oma mehe kaudu, kuid ka seetõttu, et Juuditi lugu on mulle piiblist väga jõuliselt meelde jäänud.

Seesama peategelane Edgar Parts on väga negatiivne kangelane. Näitlejad ütlevad, et negatiivset tegelaskuju on lihtsam mängida kui positiivset. Kumba on lihtsam kirjutada?

Vastuolulised, keerulised tegelased on huvitavad, sest teksti tekib tänu neile dünaamikat. Romaani oleks raskem kirjutada, kui kõik tegelaskujud oleks positiivsed ja ma ei tea, kas minu asi kirjanikuna ongi keskenduda positiivsetele kangelastele. Neid on igal pool mujal, filmides ja raamatutes, piisavalt ning meelelahutustööstus toodab ainult positiivseid ja negatiivseid kangelasi ega mitte midagi vahepealset.

Kas mõnda tegelaskuju on lihtsam paberil tappa kui mõnda teist? Kas oli kiusatus Edgar teise ilma ka saata või ei?

Ei. Sest - kahju küll - paljud KGB käsilastest, kaastöölistest, informaatoritest ja agentidest veetis õnneliku pensionipõlve. Nendega ei juhtunud midagi ebameeldivat, nad ei läinud kohtu alla ega näinud seda, et nende tegevus oleks tulevaste põlvkondade arvates olnud inetu. Ei, Partsi tegelaskuju prototüüp [Edgar Siegfried] Meos veetis õnneliku pensionipõlve.

Aga - kuigi romaan lõppeb 1960. aastates, teavad lugejad siiski, et teatud mõttes on sellel lool siiski õnnelik lõpp, sest lõpuks Eesti ju iseseisvub. Ja lugeja teab seda raamatu kätte võttes.

On väide, et vanemad inimesed, kes on selle kõik läbi teinud, ei tahtnud sellest rääkida, ei tahtnud koormata järeltulevaid põlvkondi. Mis on nüüd noorte roll, mis on meie põlvkonna roll? Kas see kõik ikkagi võimalikult täpselt selgeks rääkida, et saaks puhtalt lehelt edasi minna?

On kasulik huvi tunda selle vastu, mida oma maal on juhtunud. Aga kui vanemad põlvkonnad ei räägi, siis ei oska muidugi tingimata õigeid küsimusi küsida ka. Loodan siiski, et noored küsiksid ja tunneksid natukenegi huvi.

Soomes ei taha sõdades võidelnud ka eriti rääkida sellest, mis sõjas juhtus. See on muuseas ka üks põhjus, miks mu soome lugejad loevad mu raamatuid - et neis käsitletakse sõjaaegset argipäeva ja Teist maailmasõda. Nende endi vanavanemad ei rääkinud sellest, seega tahavad nad lugeda minu raamatuid, sest nendes vähemalt käsitletakse seda temaatikat ja seda keerulisust, mis sõjaga mis tahes maal kaasneb.

Aga seda tahaksin veel öelda, et inimesed ei noorene - nii et oleks hea, kui neilt küsitaks, kuni nad veel elus on.

Neljas raamat veel selles sarjas. Kas sa juba tead, mis ajastust see raamat räägib ja millise nurga alt?

Ei tea veel, aga selle teemasid tean.

Saad sa sellest rääkida?

Ei.

Aga midagi toob tulevik? Kui kauaks sa ajaloost kirjutama jääd, võib-olla 15-20 aasta pärast kirjutad mõne lasteraamatu?

Kunagi ei tea ja parem on mitte kunagi öelda "mitte kunagi". Näiteks "Tuvides" on Parts kirjutaja, kes kirjutab vastavalt KGBst saadud juhtnööridele. Ma olen alati öelnud, et ma ei kirjuta kunagi kirjutajast, sest see on kirjaniku jaoks natuke laisk lahendus - kirjanik teab kirjutamisest nii palju, et palju suurem väljakutse oleks kirjutada kas või torulukksepast. Aga nii ikkagi juhtus.

Teisalt olen ajaloo vastu alati huvi tundnud ja loen meelsamini ajaloolisi romaane kui neid, mis tänapäeva käsitlevad. Samas - kui ma 30 aasta pärast tänapäevast kirjutan, siis on see juba ajalugu.

Kas "Puhastuse" selline menu terves maailmas oli ka šokeeriv? Kas kuulsus on küll tore, aga ka kammitsev ja väsitav?

See nõuab palju tööd. Kümme aastat tagasi, kui ilmus "Stalini lehmad", siis ma mõtlesin, et kui raamat on välja antud, pole kirjanikul enam vaja sellele raamatule mõelda. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, ilmus "Stalini lehmad" just Saksamaal, paari kuu pärast ilmub see Lätis ja Poolas... Nii et raamat võib sind jälitada veel kümme aastat hiljem, vanadest raamatutest tuleb uusi tõlkeid. See on üks lõputult jahvatav veski.

Näiteks muusikaala on erinev, sest plaat ilmub kogu maailmas samal ajal. Aga raamatud võtavad aega, tõlked võtavad aega, mis nii paljude tõlkimisõiguste puhul tähendab aastatepikkust protsessi.

See ei jäta ju kirjutamiseks aega?

Ei jäta tõesti. Aga teisalt võib tõlgetest õppida ning see, et nii väikse keeleruumi raamatuid nii üldse tõlgitakse, on haruldane privileeg ja võimalus. Ega ma sellest muidugi ei loobu, et tööd nõuab see tõesti palju.

Kas saa soovid "Kui tuvid kadusid" raamatule samasugust edu nagu "Puhastusele" - et tuleb ooper ja etendus ja film ja kõik, mis sellega kaasas käib.

Kõik need ei ole minu tegemised, ooperi tegi Jüri Reinvere ja filmi tegid Antti Jokinen ja näitlejad. Nii et kui keegi tunneb huvi, väga hea, aga ma ise ei ole huvitatud "Tuvide" põhjal filmistsenaariumi kirjutamisest.