Professor Veidemann ütles ERR-i uudisteportaalile, et ettepanekut kehtestada värskelt ilmunud teoste raamatukokku jõudmisele ooteperiood ei saa kuidagi pidada mõistlikuks. "Mis kirjastuses on juba ilmunud ja raamatukogudel on selle ostu vastu huvi, siis peab see ka olema kättesaadav nii ühel (tasulisel) kui ka teisel (laenutamise) teel. Ühte võimalust teise arvelt piirata - see tundub tõepoolest võimaliku lugeja diskrimineerimisena."

Mis puutub aga ideesse lubada riigi raha eest ainult väärtkirjandust osta, arvas Veidemann, et raamatu "väärtus" on alati küsitav, sest loetavus ja väärtuslikkus asuvad eri tasanditel.

"Raske uskuda, et minister tõesti mõtleb rahvaraamatukogudele "siltidega" raha
eraldamisega mõjutada kokkutõmbuvat ja orvastuvat lugemiskultuuri. Selle kujundamine
algab ikkagi maast-madalast ja rohujuuretasandilt ilukirjanduse lugemisharjumusest
perekondades ja selle toetamisest koolis," selgitas Veidemann.

"Võib-olla mõeldakse rakendada kuuldavasti Norras levinud praktikat, kus riik ostab raamatukogudele teatava hulga ilmuvast norrakeelsest algupärasest kirjandusest, vabastades raamatukogud selle otsesest kohustusest. See oleks täiendav toetus omakeelsetele autoritele ja nende kirjastajatele. Aga niisugune tervitatav ettevõtmine ei tohiks aset leida juba olemasoleva ja niigi väikesele raamatusoetamise rahale piirangute seadmisega, raamatukogude endi otsustusõiguse kärpimisega, nende a priori usaldamatusega," jätkas ta. "Kinnitan raamatukoguhoidjatega rohkete kohtumiste ning üle Eesti raamatukogudes esinemiste põhjal, et iga kirjandusele pühendunud raamatukoguhoidja eesmärgiks on väärtkirjanduse propageerimine."

Ka 19. sajandil jäi Kalevipoeg Jenovevale alla

Kirjandusteadlase hinnangul võib ajaviitekirjandust võtta ka kui eskapismi, põgenemist tegelikust elust raamatutegelaste ellu, kes neis teostes ju samuti kannatavad, otsivad õnne ja kellele saab kaasa elada seal, kus lugejaile nende endi elus kaasa ei elata ega neist ei hoolita.

"See, et laenutatavas kirjanduses kipuvad domineerima välisautorite sentimentaalsed naistekad - mis, muide, kirjutamistehnoloogiliselt on vägagi tasemel - à la Barbara Cartland ja Rosamunde Pilcher, ei tulene siiski lugejaskonna piiratusest, vaid lugejaskonna janust dialoogi ja emotsionaalse korvangu järele, mida tegelik elu ise ei paku," märkis Veidemann.

"Võib-olla tuleb paljudele üllatusena, et 19. sajandi keskpaiga eestlased ei hakanud kohe elitaarset ja algselt teadustööna mõeldud "Kalevipoega" lugema, vaid põhiliseks lektüüriks oli hoopis eepose autori Fr. R. Kreutzwaldi 1842. aastal G.O. Marbachilt mugandatud "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" - kõikide tänaste "naistekate" eelkäija. Viimane "Jenoveva" ilmus veel 1910. aastal, kui Noor-Eesti kultuurirevolutsioon Suitsu luulekogude, Tuglase novellide ja
Aaviku keeleuuendusega oli kestnud juba viis aastat," jätkas "naistekate" teemat kirjanduses lähemalt uurinud Veidemann.*

Ei saa nõuda, et kõik pärast päevatööd Joyce'i või Prousti loeksid

Veidemann rõhutas, et loetavus või mitteloetavus ei sobi väärtkirjanduse parameetrikasse. "Underi erootilisi sonette võeti omal ajal vastu kui pühaduse pilastamist. Neist on saanud klassika. Nabokovi "Lolita" oli pedofiilsuse propageerimise kahtlustusega USA-s mõnda aega keelu all. Vastuoluline tõlgendus pole takistanud lülitamast seda 100 ingliskeelse parima
romaani hulka," loetles ta.

Ka Eesti kirjanduskultuuris on teoseid, mille suurt lugejamenu nii mõnigi kirjanduskriitik imeks paneb. "1990-ndate keskel tõusis kirjandusõpetajate "mäss" Peeter Sauteri roppuste vastu. Ma ei tea, kui loetavad raamatukogudes on nüüd uuema aja klassikuks saanud Sauteri teosed. Viimati rabas avalikkust Mihkel Raua "Musta pori näkku". Kas need eesti autorid kuuluvad kirjanduslikku massikultuuri, mida üks tõsimeelne raamatukoguhoidja ei tohiks oma riiulitele osta? Vaevalt."

Samuti pole Veidemanni arvates sõnad nagu "väärtkirjandus", "seikluslikkus" ja "lugejamenu" ilmtingimata üksteist välistavad mõisted. "Üks populaarsemaid teoseid on ju Kivirähki "Rehepapp" - näide sellest, kuidas erinevate meediumide poolt võimendatud teos (veelgi markantsem on koeraplika Lotte) liigub nö algsest ilmumispesast massitarbimisse. Uus tõusev täht eesti kirjanduses on Indrek Hargla, kelle kahtlemata suur kirjanduslik andekus on loonud sümbioosi krimi- ja ajalookirjandusest. Äkki on temas peidus eesti kirjanduse Umberto Eco või siis ajaloofilosoofilise kirjanduse klassikuid, Karl Ristikivi? Vahur Afanasjevgi tüürib sinna suunda. Mõlemate teosed esindavad väärtkirjandust, kuigi kriminaalse ja seiklusliku loomuga. Ja mõlemaid autoreid paistab saatvat ka lugejamenu."

"No, kuulge, ei saa ju nõuda, et igapäevaelus muserdatud inimene läheb õhtul töölt koju ja
hakkab lugema James Joyce'i "Ulyssest" või Marcel Prousti "Kaotatud aega otsimas" või
Robert Musili "Omadusteta meest"," sõnas Veidemann lõpetuseks. "Mis ei tähenda, et nad ei oleks teretulnud neid lugema. Kõik sõltub valmisolekust, aga selle kujundamine pole raamatukogude teha."

Kultuuriminister Rein Lang rääkis üleeile Eesti Päevalehele, et raamatukogud ei peaks riigi raha eest ostma kaheldava väärtusega ajaviitekirjandust, vaid kasutama vahendeid eelkõige eesti keele ja kultuuri arendamist toetavate teoste hankimiseks. Samuti arvas minister, et peaks panema paika vaheperioodi, mille jooksul värskelt ilmunud raamat ei ole raamatukogust tasuta kättesaadav.

*Rein Veidemann. Tuikav tekst, TÜ kirjastus, 2006, lk. 218 - 227.