Sel nädalal toimub Tallinnas juba üheksandat korda kirjandusfestival HeadRead, mis on aasta-aastalt järjest laiemaks, mahukamaks ja sügavamaks muutunud. Viie päeva jooksul astub esinemispaikades üles enam kui sada esinejat välismaalt ja kodumaalt.

Festivali programm on sedavõrd tihe ja mitmekülgne, et kõigest toimuvast osa võtta ei suuda ükski inimene, mis paneb mõtlema, et vahest on HeadRead juba liiga suureks kasvanud ja võib hakata omaenda raskuse all nõtkuma. See kartus on loodetavasti siiski asjatu, sest festivali korraldajad on karastunud ja võimekad mehed ning naised, kes suudavad isegi festivali viiendal päeval imetlusväärselt toimekad olla ja naeratada.

HeadRead publikuvähesust loodetavasti tundma ei pea ja et seekord on näiteks eelmise aastaga võrreldes veelgi suurem osakaal Eesti oma autoritel, siis peaksid festivali kriitikudki rahule jääma.

Kui rääkida Tallinna kirjandusfestivali kavast, siis koosneb see neljast kandvast osast. Üks osa on Eesti kava, üks rahvusvaheline kava ja neile lisaks toimuvad segasündmused pealkirja all "Meilt ja mujalt" ning "Soome 100". Lühidalt on siis kõik Eestile ja eesti kirjandusmaastikule olulised valdkonnad kaetud.

Kirjandusfestivalid on juba definitsiooni kohaselt peod, millel tegeliku lugemise ja kirjutamisega õige vähe pistmist. Pigem viivad need meeleolukalt ja isegi kerglaselt kirjanikud kokku üksteise ja lugejatega, et lugemise ja kirjutamise väärikas traditsioon kunagi ei kaoks.

Lugemisega on Eestis ja kuuldavasti mujalgi maailmas lood päris head. Noored loevad jätkuvalt raamatuid, isegi järjest rohkem loevad ja järjest rohkem loevad just paberraamatuid. Ei ole õnnestunud internetil paberile trükitud ridasid surmata ning vaevalt see lähikümnenditelgi juhtub.

Sel kevadel Pariisis käies panin tähele, et kuigi enamik noori ja vanu istusid metroos nägupidi nutitelefonis, leidus nende kõrval hämmastavalt palju reisijaid, kes süvenenult raamatuid lugesid. Üks teismeline noorsand luges ümbrust tähele panemata näiteks Charles Baudelaire'i klassikaks muutunud luulekogu "Kurja lilled" ja see oli üks äraütlemata sümpaatne vaatepilt.

Kunagi arutasin ühe algklasside õpetajaga, et kuidas ta selgitab lastele raamatute lugemise vajadust. Tema oli leidnud ühe sümpaatse motivaatori, soovitades õpilastel vaadata silma neile, kes raamatuid ei loe ja neile, kes raamatuid loevad. Raamatuid mitte lugevate inimeste silmavaade on tuhmim, et mitte öelda rumalam. Ja keegi ei taha ju rumal välja näha, ega?

Kirjutamisega on Eestis teadagi samuti hästi. Raamatuid kirjutatakse palju ja kui kirjandusfestivali HeadRead korraldajad võtaksid nõuks panna kogu kava kokku ainult eesti autoritest, siis jääks viiest päevast arvatavasti väheseks.

Lugemisel ja kirjutamisel on siiski varjukülgi. Avaldamisvõimalusi alates raamatute trükkimisest lõpetades sotsiaalmeediaga on ääretult palju ja nõnda jõuab lugejateni väga sageli tekste, mille tarbimine ei tee targemaks, vaid hoopis lollimaks.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida – alles see oli, kui päris mitmes meediakanalis levis põhjalik käsitlus sellest, et gravitatsioon on kõigest teooria ning planeedi Maa kuju oleneb seda vaatlevast inimesest. Loed selliseid jutte ja tunned füüsiliselt, kuidas viimasedki mõistuseriismed läbi kõrvade välja voolavad.

Mart Raudsaar ütles Postimehes täpselt, et „lolluse tiražeerimine on vabaduse hind“. Lollust on maailmas alati palju olnud, ei ole praegune aeg vähimalgi määral erandlik, kuid lollus jõuab lihtsalt vähesema vaevaga rohkemate inimesteni.

Võitluses üleilmse ja isikliku lollusega ongi üks lihtne abivahend – hea raamat. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.