Ma ei mäleta, kuidas mina valimis olnuna uuringuküsimustele vastasin, aga oma kahele õpetaja-aastale üldisemalt tagasi vaadates näen, et pedagoogitöö väärtu(setu)sel on 50 eri varjundit.

Mind näiteks üllatas ja kurvastas koolikogemus, kus nii mõnigi õpilane ei pidanud paljuks valjuhäälselt kommenteerida, et ju mind siis oma eelmiselt töölt ikka lahti lasti, et õpetajaks pidin tulema. Pedagoogiamet oli arvajate hinnangul midagi sellist, mille inimene valib endale viimases meeleheites. Eriti kõvasti pani mind aga kukalt kratsima juhuslikult klassiruumi põrandalt leitud kirjake õpilaselt õpilasele: "Naljakas, [õpetaja] räägib, et elus seda vaja, teist vaja ja siis ise on mingi kuradi õpetaja."

Kuidas võib üks "mingi kuradi õpetaja" olla kellelegi sütitav inspireerija, õpimotiveerija, maailma avastamisele tõukaja? Minu püüdlused õpitavat elu- ja töökogemusega siduda näisid mitmetele noortele kasutud, sest olin nende silmis õpetajaks hakates läbi kukkunud.

Samas ei või öelda, et ma oleks end viimase kahe aasta jooksul väärtusetuna tundnud. Väga paljud tuttavad patsutasid mulle tunnustavalt õlale, et olin võtnud julguse ja leidnud tahtmise koolmeistriks hakata. Olen kogenud, kuidas nii mõnigi sõber tutvustab mind oma kaaslastele uhkusevärv hääles: "Tema on Triin! Ta on õpetaja!" Tajusin endagi puhul, et teadustan oma õpetajanimetust kõlavama hääle ning kõrgemale tõstetud peaga kui seda oma varasemate ametite puhul.

Õpetaja, kuidas Sa end ise väärtustad?

Hoolimata sellest, et õpetajatel tugev maailmaparandajahõng küljes on ning mõtlev inimene koolmeistritöö väärtuses ei kahtle, tahab väga vähe noori õpetajaks minna. Nii leidsid ka mind toetavalt patsutanud sõbrad ja tunnustanud tuttavad, et nemad ei läheks iial sellise ameti peale. Peamine põhjendus (ning ühtlasi ka üks argument, miks mitmed õpilased mu töövalikut läbikukkumisena nägid) on – ärge nähke trummipõrina ettekujutamisega isegi vaeva – madal palk.

Madal palk käib mõistagi käsikäes liiga suure töökoormusega ehk teisisõnu ei saa püstijalatundide andmiseks investeeritav aeg ja vaimne panus õpetajate endi ega laiemalt ühiskonnagi hinnangul piisavalt hästi tasustatud. Väga palju õpetajaid teeb teatud elustandardi tagamiseks mingil moel lisa- või topelttööd, võttes näiteks võimalusel täiskoormusest rohkem tunde, õpetades korraga mitmes koolis, andes eratunde, töötades paralleelselt lihttöölise või teenindajana, katsetades vabakutselisena oma erialaainega seotud valdkonnas, olles väikeettevõtja või leides mõne muu lisasissetuleku tagava tööotsa.

"Eks me kõik teeme lisatööd...," sain korduvalt vastuseks, kui õpetajaametist loobumise põhjuste üle arutledes nii mõnelegi kolleegile mainisin, et olen teatud mõistlike elutingimuste säilitamiseks pidanud palju lisatööd tegema. Kui julgesin kurta, et töötan sätestatud 35 tunni asemel vähemalt 45 tundi nädalas, kuulsin samuti üllatunud, mõnikord ka poolpahaseid hüüatusi: "Eks me kõik töötame rohkem kui 35 tundi!"

Hammustasin päris mitu korda endale keelde, et mitte arutelu tuliseks ajada küsimusega: "Kas see peabki olema kõigi poolt vaikimisi heaks kiidetud norm, millele tuima naeratusega kaasa noogutada?" Kui õpetaja end ise ei väärtusta, miks peaksid seda tegema teised?

Õpetaja töötasu alternatiivsed allikad

Fraas, mida palgamurest rääkides me-kõik-ju-teeme-lausetest aga isegi sagedamini kuulsin, oli: "Leia endale rikas mees!" See on paljude õpetajate, ent ka kaaskodanike meelest potentsiaalne alternatiivne sammas, millele üks osa meie haridussüsteemi rahastamisest seisma panna. Õigemini – nii mõnegi inimese arvates just sellele sambale (noored) õpetajannad toetuvadki, sest olen kuulnud enda suunal arvukaid etteheiteid a la "sul on raudselt rikas mees, et õpetajaks said minna". Samas ongi paar tuttavat naiskoolmeistrit avameelselt tunnistanud, et võivad õpetajatööd teha justnimelt seetõttu, et abikaasa teenib oluliselt rohkem, suutes oma sissetulekuga katta perekonna tegelikke vajadusi.

Mida peaksid tegema aga (niigi vähesed) meesõpetajad?

Kuna rikast naist on rikkast mehest (kahjuks) keerulisem leida, ei saa pedagoogiameti kasuks otsustada julgenud mees oma tööle just kõige rahulikumalt keskenduda, pidades sageli mitmes kohas korraga rügama, et palgalõhesse kukkunud naisega koos oma paari last ülal pidada. Geidel on selles mängus mõistagi suurem võidulootus...

Kuna kahe aasta jooksul pole mu kodu ja kooli vahelisel teel käsi põsakil oodanud ühtki rikast meest, keda käevangu korjata, tuleb mul langetada valikuid. Kas töötada vähemalt kahel kohal, sh 45 töötundi nädalas õpetajana, lubades endale leiva peale aeg-ajalt kampaaniahinnaga juustu ja piiludes silmanurgast, kas viimaks kõnnib tänaval ehk vastu mõni suurema sissetulekuga mees, või koolist lahkuda ja ise rikkaks saada, et siis mõne aasta pärast endale jälle hobi korras õpetamist lubada (või üks meesõpetaja endale abikaasaks leida).

Seni, kuni ühe või teise töö väärtu(setu)st mõõdetakse enamasti rahas, jääb maailmaparandamise lõhnast väheks, et piisavalt noori õpetajaametit (püsivalt) valima meelitada. Seni, kuni õpetajad õlgu kehitades ja alandlikult naeratades oma pideva vajadusega üle- ja topelttööd teha lepivad, on koolidirektorid ja kohalikud poliitikud vähe motiveeritud palkade tõstmiseks lisaraha leidma. Seni, head rikkad ja vallalised, ärge raisake oma sissetulekut niisama nipsasjakestele, vaid pange Eesti haridussüsteemile õlg alla – võtke endale õpetaja!

Triin Toomesaar on Noored Kooli programmis osalev Jüri gümnaasiumi õpetaja ning igakuises kommentaaris kirjutab ta oma tähelepanekutest Eesti hariduses.
* Vaata ka OECD sel nädalal avaldatud õpetajate uuringut TALIS.