Eestlaste kaotus muistses vabadusvõitluses ei toonud teatavasti kaasa asustuskolonisatsiooni: saksastus vaid arvu poolest marginaalne ülemkiht. Eesti talupojad ei pidanud taanduma saksa talupoegade ees.

1500. aastaks kasvas Eesti rahvaarv kuni 280 000 inimeseni, ent vähenes Liivi ja Poola−Rootsi sõdade järel napilt saja tuhandeni. Just siis läksid soomlased oma arvukuselt eestlastest ette.

Ka meie rahvaarv hakkas kriisi järel kiiresti taastuma, ulatudes 1695. aastaks 400 000 inimeseni.

Põhjasõda jättis aga alles vaid 150 000 inimest. Nõnda tabas ajal, mil teiste Euroopa rahvaste arvukus kiiresti kasvas, eestlasi juba teine raske tagasi­löök.

Kuna demograafiline plahvatus siiski veel kestis, kosus ka eestlaste arv XIX sajandi keskpaigas 730 000 inimeseni. 1897. aastal elas Eesti alal 945 000 inimest ning sõjaeelses Eesti Vabariigis laias laastus miljon ja sada tuhat inimest.

Teine maailmasõda pühkis minema Eesti vähemusrahvused: sakslased ja rootslased lahkusid ajaloolistele kodumaadele, juudid põgenesid Nõukogude Liitu või tapeti Saksa okupatsiooni ajal, mustlased tapeti samuti Saksa ajal ning põlisvenelastest läks 3/4 kaduma Petserimaa ja Narva-taguse annekteerimisega Vene Föderatsiooni koosseisu.

Eestlased kaotasid Teise maailmasõja, mahalaskmiste, küüditamiste ja Läände põgenemise tõttu üle 170 000 inimese ehk 17,5% oma üldarvust. Sõjajärgsetel aastatel asendati nad väga kiiresti sadade tuhandete venekeelsete migrantidega.

Kui 1939. aastal moodustas eestlaste osakaal Eesti rahvastikust 88%, siis 1959. aastal 74,6% ja 1989. aastal kõigest 61,5%.

Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 1 311 800 inimest. Eestlaste osakaal rahvastikust on praegu 69%. Nõukogude okupatsiooni kõige hullema ajaga võrreldes on olukord küll paranenud, ent kõigest kukesammu võrra. Oleme demograafilises mõttes endiselt tõsiselt haavatud, suures osas lausa amputeeritud rahvus. Isegi kõige positiivsemate arengute korral ei saaks eestlaste rahvaarv loomulikul teel 25-30 aasta jooksul kuidagi tõusta 2 miljoni inimeseni.

Isamaa ja Res Publica Liidu plaan säärane rahvaarv lähikümnendeil siiski saavutada saab tähendada ainult massiimmigratsiooni käivitamist, kusjuures see ületaks intensiivsuselt Nõukogude-aegset sissereännet.

IRLi juht Margus Tsahkna ei teinud oma kõnes saladust, et potentsiaalsete sisserändajatena peab erakond silmas sakslasi ja rootslasi või „mõne teise vana-Euroopa rahva esindajaid“. Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets ja paljud teisedki lugesid Tsahkna kõnest välja, et eestlane võib IRLi meelest edaspidi olla ka inglis-, saksa- või venekeelne inimene.

Ometi on eesti rahvus just keelekeskne nähtus. Muukeelseid eestlasi ei ole olemas ega saagi olla.

Küll aga on igal muukeelsena sündinul võimalik eestlaseks saada eesti keele omandamise ja sisekõnelise mõtlemiskeelena kasutusele võtmise kaudu. Ent kui võõrad tulevad massiliselt, sadade tuhandete kaupa, siis – nagu elu on näidanud – ei ole neil erilist motivatsiooni eesti keele ja meele omandamiseks.

Uus umbkeelne massiimmigratsioon tähendaks Eesti rahvusriigi ja üsna pea ka rahvuskultuuri lõppu. Me leiaksime end elamas mingis uues Balti hertsogiriigis, kus inglise, saksa, vene ja rootsi keele kõrval jääks üha vähem ruumi eesti keelele. Majandus küllap tõesti kasvaks, kuid majanduse ja ka poliitika juhtohjad läheksid tasapisi üle välismaalastest „eestlastele“.

Asustuskolonisatsioon, mis keskajal ära jäi, saaks viimaks teoks. Eesti muistsele vabadusvõitlusele tõmmataks lõpuks joon alla.

Eestlased võiksid kunagi kahe miljonini kasvada küll. See peab aga sündima loomuliku iibe ning mõistliku sisserännu teel, mis ei too kaasa rahvuse lahustumist ega keelevahetust. See pole saavutatav lähimate aastakümnete jooksul, küll aga lähimate sajandite jooksul.

Loomulikult pole ühelgi erakonnal aega nii kaua oodata. Eesti rahval on küll.