Annika Uudelepp: laste kasvatamine pole puhkus, vaid pingutus
Homme on emadepäev. Päev, millele mõeldes tulevad silme ette peotäied lilledega, üllatus-hommikusöögid, armastust täis kõned ja kohtumised ning pisikeste kätega hoolsalt joonistatud kaardid. Nii palju kaunist, helget ja imelist. Selles ühes päevas on koos tänu emadele ja samas ka ootused emaks olemisele. Et ema oleks alati olemas, alati saaks hakkama, teaks kõigile muredele lahendusi ja oleks kõige selle juures rõõmus, särav ja kaunis.
See on mündi üks külg. Sel nädalal on räägitud ka teisest poolest. Mitu tuntud naist ja ema on avaldanud oma loo sellest, kui raske ja kurnav võib olla pisikeste laste ema roll. Oma loos rääkis näitlejanna Evelin Võigemast, kuidas ta kaotas lastega kodus olles iseenda. Anna–Greta Tsahkna meenutas jõuetut väsimust ja tunnet, et enam ei jaksa. Samas on kuklas trummeldamas ootus, et ma pean ju õnnestuma ja see peab olema tore. Alati ja tingimusteta.
Mõlema ema loost kumas läbi see ülisuurte ootuste tekitatud pinge, mis lõppeks tõi kaasa ängi ja kurbust, jõuetut tunnet, et ma ei saa hakkama ideaalseks emaks olemisega. Sellise, kes vaatab vastu ajakirjandusest, kes naeratades ja imekaunina räägib heldinult, kui tore kõik on ja milline rõõm on laste eest hoolitseda, taustal sätitud ja puhtusest läikiv kodu.
Väikeste laste emadelt küsitakse sageli, et naudid oma puhkust täiega, eksole? Mis puhkust, mida nautida, jõuab mõelda see ema, kes on kuude kaupa magamata ja kus ühe viiruse taandudes algab järgmine ring pereliikmete järjest haigeksjäämist. Jah, muidugi on suurim õnn olla lapsevanem, näha väikese imelise inimese sündi ja kasvada koos temaga.
Aga miks on see emaks, õigupoolest väikelapse vanemaks olemise teekond justkui midagi, millest ettekujutus ja avalik kuvand ei kattu kuigivõrd tegelikkusega? Ja emadepäev kaunite sõnade, kiituste ning tunnustuste tulvaga on justkui killuke lootust iga ema jaoks, et äkki ma polegi nii kohutav, kui mulle endale vahel tundub? Ühtaegu lootus ja lohutus, samas ka ülekorratud kõrge ootus imetabaseks alatiseks õnnestumiseks.
Üksipäini õnnestuda on aga näruselt raske. Märgiliselt on omamoodi kurb, et emadepäev ja isadepäev on nii lootusetult lahus. Jah, muidugi on mõlemal vanemal vaja oma päeva, kuid kas üks peab olema kevadel ja teine sügisel? Justkui öeldes, et ema ja isa ei peagi oma last kasvatades kõrvuti olema.
See pole ju nii. Palju lihtsam on olla see ajakirja klantspildi ema, kui vanemaksolemise rõõme ja muresid saab jagada. Öeldakse, et iga eduka mehe taga on naine, kuid samuti on eduka ema taga isa. Mul on hea meel, et olen oma lapsed saanud ajal, mil üksnes emad pole laste eest hoolitsejad. See polnudki nii ammu, mil peeti lausa imelikuks, kui noored isad käisid titevankriga jalutamas, põnnidega pargis mängimas, arsti juures ja olid vajadusel ka tõbise lapsega haiglas kaasas.
Praegu, tänases Eestis on see tavaline. Nii tavaline, et sellest eriti ei räägitagi. Aga peaks rääkima. Palju rohkem. Emaduse pinge ja ootustele vastamise äng on kuhjaga väiksem, kui ema kõrval on selline heas mõttes tavaline isa. Kes ei tee sellest mingit suurt šõud ega sündmust, et tegeleb lapsega. Sest mis sa argielust ikka šõud teed. Ja need isad, kes saavad igapäevaselt osa lapse kasvamisest, mõistavad suurepäraselt, et sõna „lapsepuhkus“ on üks veidramaid sõnu, mis Eesti keeles olemas on.
Laste kasvatamine pole puhkus. Töö ka mitte, aga igal juhul pingutus, sest iga pühendumine nõuab seda ja pühendumata pole võimalik kasvatada õnnelikke lapsi. Soovin emadepäevaks kõigile emadele õnne. Õnne olla õnnelik oma lastega ja õnne jagada seda õnne. Sest jagatud õnn on kahekordne õnn.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar