Jaanus Kangur: veel Castrost ehk kuubalased ei allu kapitalistlikule õnne mudelile ({{commentsTotal}})

Kaastunderaamat Fidel Castro mälestuseks.
Kaastunderaamat Fidel Castro mälestuseks. Autor/allikas: Edgard Garrido/Reuters/Scanpix

Kuubalaste hoiakud äsja surnud Fidel Castro suhtes pole mustvalged, vaid sisaldavad mitmeid värve ning seda ühekorraga ja samaaegselt. Kuubalased on muidugi ise sama vastuolulised ning selles mõttes saan ma aru ka Edward Lucase pahameelest Castro surma järgsete reaktsioonide peale. Kuubalased lihtsalt ei allu kapitalistlikule õnne mudelile, kirjutab regiooniantropoloog Jaanus Kangur oma arvamusloos.

Umbes aasta tagasi istusin Havanna ülikooli pargis ja lugesin W.S.Maughami “Kokkuvõtteks”. Maugham tõdeb, et inimese põhiolemus on vastuolulisus. Olen temaga nõus. Eriti vanglas töötamise aegu üllatusin uuesti ja uuesti – kui mitu erinevat loomust võib ühes inimeses olla! Kurjategijates (ja tihti ka kangelastes) on need vastuolud suuremad, ent omased meile kõigile.

Oleme samal ajal patused ja pühad. Simul iustus et peccator.

Naiivsele kunstile on omane näidata inimest musta või valgena, kangelane on kas hea või halb. Ka juriidikas, sotsioloogias või poliitikas on selline naiivsus üldiselt heaks kiidetud. On palju lihtsam elada ühiskonnas, kus on selge, kes on hea ja kes halb.

Elu aga sellele duaalsusedogmale ei allu. Elus on rohkem värve ja need on omavahel segunenud.

Kui Edward Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad.

Castro surm lõi analüütikud suhtumises tema olemusse kahte leeri. Edward Lucas kirjutab: “See, et halvad inimesed on võimelised korda saatma tähtsaid ja huvitavaid asju, ei ole paradoks. Kohutavad inimesed on harva igavad ning kui piisavalt kaua võimul olla, juhtub ilmselt kuskil midagi head.” (PM 29.11.16) Ma usun, et Lucas arvab ennast heade inimeste hulka, ent kas ta annab endale aru, et nii nagu halvad inimesed võivad (võib-olla isegi tahtmatult) midagi head teha, võivad head ka midagi halba ja isegi palju halba korda saata.

Kumb on siis parem, kas hea inimene, kes teeb halba või halb, kes teeb head?

Ma ei tea Castrost palju ja pole ka väga püüdnud teda mõista, küll aga olen püüdnud mõista kuubalaste suhtumist temasse. See on igal juhul vastuoluline.

Kui Lucas ja paljud teised arvavad, et kuubalased tantsivad Castro haual, siis nad eksivad. Küsisin just ühelt Kuuba kunstnikust sõbralt, millised on Havannas meeleolud. Ta vastas, et valitseb üldine lein ja lugupidamine Castro suhtes. Ta väljendas isiklikku lootust, et Kuuba jääb ka edaspidi endiseks, selliseks nagu me seda tunneme.

Kuubalased on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi.

Olen Kuuba kunstnike, kuraatorite ja kirjanikega üsna palju suhelnud. Poliitikast nad eriti ei räägi. Mine tea, miks. Ma ei tea, kuidas kohalikud tajuvad ”revolutsioonikomiteede” CDR-ide haaret ega ka seda, kui palju igas seltskonnas võib agente olla.

Igatahes on mulle teadaolevad hoiakud Castro suhtes nii mustad kui ka valged ja seda ühekorraga ja samal ajal. Ta oli kuubalaste jaoks kangelane ja kurjategija.

Kuubalased on muidugi ise sama vastuolulised ning selles mõttes saan ma Lucase pahameelest aru. Kuubalased lihtsalt ei allu kapitalistlikule õnne mudelile.

Nad on põhjendamatult õnnelikud, endil pole õieti süüagi. Elavad arusaamatult kaua, ehkki majanduslikku heaolu pole ollagi. Nad on kadestusväärselt loovad ja seda loomingulise piiratuse ning kontrolli tingimustes.

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Kunstnikud on omamoodi ühiskonna termomeeter, nad justkui tajuvad esimestena muutusi ja nende olemust. Kuuba kunst on ääretult tundlik kõige suhtes, mis ühiskonnas aset leiab ning seda eriti delikaatsel ja nüansirikkal moel.

Kunstnik Sandra Ramos on paljudel enda maalidel kujutanud Fidel Castrot. Raske on täpselt öelda, kuidas. Ta on koomiline, ohtlik, domineeriv, pelutav. Tal on palju tahke ja mitmeid värve (ehkki Ramos kasutab Castro kujutamisel üsna väheseid).

Võib olla ongi nii, et inimese natuuri, olgu selleks kas või Castro, suudab kunstnik palju tõetruumalt edasi anda kui demagoogiasse kalduv ajakirjanik.

Ramose maalidel on Castro inimene, kõige sellega, mis ta oli ja, mida tegi. Nagu me kõik.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: