Hiljuti on meediast läbi käinud kaks rahvaarvuga seotud arvu meil ja Rootsis. Esiteks andis statistikaamet teada rõõmsa uudise, et Eesti rahvaarv on paaril viimasel aastal kasvanud. Teine uudis tuli Rootsist, kus rahvaarv on ületanud 10 miljoni piiri.

Rootsi on kasvatanud oma elanikkonda kümne aastaga tervelt miljoni võrra – seda nii Euroopa keskmisest palju kõrgema loomuliku iibe tõttu kui ka sisserännu teel.

Aga vaatame Eesti rahvastikumuutusi natuke täpsemalt. Meil sünnib meil aastas 13 900 last, mis jääb aga kaugele maha Gorbatšovi kuiva seaduse aegsest 25 000 sünnist. Surmade arv oli meil eelmisel aastal 15 300. Niinimetatud loomulik iive on miinuses, seega suureneb Eesti elanikkond ainult sisserände teel. Kui Rootsi oli 16 aastat tagasi loomulik iive seitsme tuhandega miinuses, siis täna sünnib seal aastas 26 000 inimest rohkem kui sureb.

Aga kuidas on Eestis lood mehaanilise iibe ehk sisse- ja väljarändega? Sellega seotud täpsete arvude saamine on väga keeruline, sest mõiste on väga laialivalguv. Parafraseerides toredat väljendit – ”elame ajastus, kus inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa”. Pole võimalik kindlaks määrata iga üksikisiku staatust residendina, kui inimesed elavad ja töötavad mitmes riigis korraga.

Alates 2016. aastast on Eesti statistikaamet leiutanud uue süsteemi sisse- ja väljarände hindamiseks residentsuse indeksi kaudu. Selle näitaja alusel määratakse, kas isikukoodi omav inimene on Eestis sees või Eestist väljas. Indeks moodustub mitmesuguste niinimetatud elumärkide alusel. Kokku on neid 27 eri liiki ja kõik need annavad teavet inimese füüsilisest kohalolust Eesti pinnal. Näeme, et igaühe kohta meist kogutakse päris palju informatsiooni.

Keskmiselt jääb Eesti isikukoodi omav isik riigile nii-öelda vahele 4-5 korda aastas.

Kui inimene õppis, sai toetusi, otsis tööd või vahetas dokumente, jääb märk maha. Need elumärgid summeeritakse ning saadaksegi residentsuse indeks iga inimese kohta. Kui indeksi väärtus ületab kehtestatud lävendi, siis suure tõenäosusega asub persoon Eestis.

Keskmiselt jääb Eesti isikukoodi omav isik riigile nii-öelda vahele 4-5 korda aastas; aga loeb ka elumärgi enda tähtsus. Kui inimene on Tartu vangla kinnipeetavate nimekirjas, siis küllap ta väga suure tõenäosusega siis ka Eestis viibib. Kui aga inimesest mitu aastat mingit elumärki ei ole, siis suure tõenäosusega on ta Eestist lahkunud.

Statistikaamet teeb igal aastal kokkuvõtte kõikide inimeste elumärkidest ja sahteldab siis persoonid residentideks või mitteresidentideks. Kui arvestuslikke residente on juurde tulnud rohkem kui kodumaaga sideme kaotanuid, siis on toimunud sisseränne. Ja vastupidi.

Aga selle juures on probleeme. Nimelt on inimeste Eestis lahkumist siiski raskem tuvastada kui sisserännet. Meil kõigil on tuttavaid ja pereliikmeid, kes elavad juba ammu suurema osa ajast välismaal. Sisuliselt on tegemist väljarändajatega, aga elumärkide kohaselt kantakse nad Eesti residentide hulka.

Seda tunnistab ka statistikaamet ise, öeldes ”väljaränne jääb sisserändest enam registreerimata ja seetõttu suureneb täpsustatud rahvaarvus ilmselt väljaränne sisserändest rohkem”. Lühidalt: statistiliselt on sisserännet lihtsam dokumenteerida kui väljarännet ja seega võib eeldada, et väljaränne on tegelikult suurem kui elumärgid peegeldavad.

Tere tulemast Eestisse kui tagasirändaja! Kuigi uussisserändaja lahkus Eestist võib-olla juba samal päeval.

Toome näiteid. Kui Eesti noor läheb välismaale õppima, siis reeglina tema äraolek ei kajastu mitte kuidagi meie statistikas. Ta käib ikka vahepeal kodus, ravib hambaid või vahetab juhiluba. Seega – tema välismaal asumist reeglina ei registreerita.

Vastupidi on aga välistudengiga, kes saabub siia vaid üheks semestriks. Ta saab kohe isikukoodi, jätab elumärke oma õppeasutuses ja saab võib-olla mingeid toetusi. Ehk ta läheb koheselt sisserändajana kirja. Mõne aasta pärast kukub ta küll Eesti registritest jälle välja, aga paari aasta jooksul täiendab ta formaalselt sisserändajate ridu. Kuigi tegelik suhe Eestiga on enamuse vahetusüliõpilaste puhul vaid lühiajaline.

Või teine näide. Paljud lähivälismaal elavad Eesti kodakondsed pendeldavad kogu aeg sisse- ja väljarändajate nimestikes. Inimesed käivad kodumaal ja jätavad elumärke: vahetasid dokumente, ostsid digiretseptiga ravimeid või võtsid mingi tõendi ja hoplaa – tere tulemast, sisserändaja! Veelgi enam, tere tulemast Eestisse kui tagasirändaja. Kuigi uussisserändaja lahkus Eestist võib-olla juba samal päeval.

Niisiis saab meie rahvaarvu suurenemist uskuda täpselt nii palju, kui me usume selle arvutamise metoodikat. Aga kindlasti on hea, et selline residentsuse mõõtmise tööriistakast on olemas. Aegade jooksul see kindlasti täieneb ja täpsustub, mis võimaldab paremini rändeprotsesse hinnata.

Täna on siiski ainuke kindel teadmine meie rahvastikuprotsesside suunast ikka sündide ja surmade suhe. Mis on kahjuks miinuses, aga tõene. Kõik muu on kas brändrahn või statistika.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.