Taas päevavalgusele tulnud Kaarel Orumäega seonduv teema toob paljudel noortel üles ebamugavaid tundeid ja mälestusi. Ka mina käisin selles muusikaliteatris, mille lavastaja ta oli. Käisin Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Koolis alates 2015. aastast ning tegelesin seal teatriga aktiivselt kuni aastani 2021. Tundsin end tol ajal üksi, arvates omaette, et need juhtunud asjad on imelikud. Kui sellest teemast hakati hiljuti rohkem rääkima ning kuulsin ka väga mitmete teiste inimeste kogemusi, siis ikka ehmatab ennastki, kui ebanormaalsed need asjad tegelikult olid. 

Käisin ka mina nendel pidudel, kus Kaarel koos õpilastega alkoholi tarbis, lasi alaealistel poistel kostüümilaost kleidid selga panna ning seejärel nii-öelda striptiisi teha. "Lihtsalt lõbu pärast". Mäletan ka üht olukorda, kus ühel peol lamasid Kaarel Orumägi ja üks teine skandaaliga seotud tegelane voodis ning kutsusid alaealisi õpilasi endale kaissu. Loomulikult olid noored purjus ja arvasid, et see on küll lõbus! Mina olin tol hetkel 16-aastane. Tahtsin ka juhendajatele pugeda, sest nad tundusid nii ägedad. Lapsed ei julge tihti asjadest ka enda vanematele midagi rääkida, sest kui välja räägid, siis ei kutsuta/lubata enam nendele pidudele ja tekib FOMO.

Nad mõjusid meile kui iidolid. Mäletan, et Kaarel lubas meile, et võib anda meile rolle muusikaliteatri projektidesse, mis toimusid Türil. Me tõsimeeli arvasime, et saame tänu nendele juhendajatele suurele lavale. Nad hoidsid meie üle mingit võimu, sest nad olid siiski meile eeskujud, usaldusisikud ja muidugi lavastajad. Mida paremini me nendega läbi saime, seda parema rolli ka saime. Minuga õnneks ei juhtunud isiklikult midagi hullu, aga mu lähedased sõbrad olid selle keskel. Ja ma nägin kõike seda pealt. Meie jaoks oli tol ajal see kõik üks suur nali. Täna tagasi mõeldes ei tundu see enam naljakas, tundub pigem traumeeriv. 

Kui see info kevadel välja tuli ja noored hakkasid enda lugusid rääkima, siis nii Kaarel kui ka teine isik väitsid, et see on laimamine. Laimamine just sellepärast, et nemad ei olnud ametlikult õpetajad, vaid lavastajad ja see on täiesti normaalne. Sellised piiripealsed teod, jah, ei ole illegaalsed, aga need ei ole ka eetilised. See on võimupositsiooni kuritarvitamine. 

Kuidas me saaksime saavutada selle, et huviringides või lauluvõistlustel käivad lapsed ja noorukid oleksid päriselt kaitstud? Kes vastutab selle eest, et need kohad oleks lastele turvalised? Kui huvihariduse juhendajatele ei kehti selliseid ametlikke nõudmisi ning standardeid nagu koolis töötavatele õpetajatele, siis kuidas huvihariduse inimesi vastutusele võtta? Kui gümnaasiumis või põhikoolis teeks mõni õpetaja selliseid tegusid, et laseb purjus noortel endale strippi teha, siis ei oleks küsimustki, et sellega kaasnevad tagajärjed. Aga kuna Orumägi ei olnud väidetavalt õpetaja, siis sellistel juhtudel mitte midagi ei tehta.

Miks me ei hoia vabal ajal noortega töötavaid inimesi samal standardil kui haridusasutuste õpetajaid? Me eeldame, et noored on kaitstud, kui nad huviringi lähevad. Aga tegelikult nii ei pruugi alati minna, sest meil ei ole Eestis sellisele käitumisele päriselt tagajärgi. On küll õpetajate kutse-eetikakoodeks, aga näib, et selle põhimõtteid ei rakendata alati huvitegevusega tegelevates asutustes. 

Kas see ongi okei, kui Kaarel on nüüd laste lauluvõistluse žüriis (Orumäe lahkus laulukonkursi žüriist - toim)? Kas see on okei siis, kui ta otseselt lastega kokku ei puutu? Kuidas me saaksime olla kindlad, et uutes olukordades ei juhtu samad vead, mis juhtusid tol ajal muusikaliteatris? Usaldust on raske taastada. 

Lapsele on vaja huviringis või haridusasutustes neutraalset tugiisikut, kelle poole saaks pöörduda. Noortel on vaja moraalset ja juriidilist tuge, et nad julgeksid nendest valukohtadest rääkida. Olen mõelnud isegi sellele, et võib-olla kõige suurem probleem on selles, et isegi kui lapsed julgevad rääkida, siis neid ei kuulata. Noored ei julge nende probleemidega välja tulla, sest nad teavad, et sellest ei ole kasu. Kui me näeme, et tumedate tegude tegijatel ei olegi mingeid tagajärgi, siis ei julgetagi selliste probleemidega avalikuks tulla. Sellel ei ole mõtet. Probleemidest rääkijale tuleb kaasa rohkem kahju kui kasu. 

Nagu näha on, ei piisa ainult meediakajastusest. Meil on vaja päris juriidilisi tagajärgi, et me saaksime end turvaliselt tunda. Õnneks teiste lugude kuulmine julgustab ka oma lugu rääkima ja seda peab ka tunnustama. 

Tänavu märtsis kajastas ETV "Pealtnägija", et hulk noori teatritegelasi süüdistavad kahte muusikalilavastajat seksuaalses ahistamises. Üks neist, keda süüdistati, oli Eesti Noorte Muusikaliteatri kunstiline juht ja projekti "aju" Kaarel Orumägi.