Natuke enam kui neli kuud enne riigikogu valimisi on jää hakanud vaikselt liikuma. Alates käesoleva aasta algusest kuni suve lõpuni oli Eesti erakondade toetusmaastik vägagi stabiilne. Praktiliselt mitte midagi ei muutunud. Sügis tõi endaga aga kaasa mõned uued tuuled.

Esmalt paistab silma see, et Isamaa on kaotanud oma kolm aastat kestnud liidripositsiooni. Erakonna toetus on taandunud 25 protsendi kohalt 25 protsendi alla ning on seega jõudnud samale tasemele Keskerakonnaga. Keskerakonna toetus aga tundub, et jätkab pärast väikest pausi juba paar aastat kestnud kosumist.

Keskerakonna toetus eestlastest valijate hulgas on tõusnud tagasi tasemele, kus see oli enne Venemaa-Ukraina sõja algust. Nende valijate toetusest lõppkokkuvõttes sõltub see, kas erakond pretendeerib esimesele kohale või teisele-kolmandale kohale. Kui toetus eestlaste hulgas nüüd püsima jääb või veel kasvab, on Keskerakond Mihhail Kõlvarti juhtimisel terviklikult taastunud oma viimase nelja aasta raskustest. Erakond on valmis taaskord konkureerima kõige populaarsema erakonna ja valimiste võitja positsiooni üle.

Samuti on oma jalgealust oluliselt parandanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Üks kolmest küsitlusfirmast näitab neile praegu toetust, mis on Isamaa ja Keskerakonna omale lähedane. Teised kaks aga näitavad siiski märkimisväärset vahet sotsiaaldemokraatide kahjuks. Seega on praegu pigem ekslik järeldada, et sotsid on esimese või teise kohta üle konkureerimas. Pigem on nad kindlustamas endale kolmandat kohta. Kui paar erandlikku momenti 2024. aastal välja arvata, siis on sotsid hetkel oma kõige kõrgemal toetuse tasemel vähemalt viimase kahe parlamenditsükli jooksul. Pole paha trend, millega valimistele vastu minna.

Need olid siis praegu need peamised uued tuuled.

Eesti parteisüsteemis eksisteerib hetkel konkurentsistruktuur, kus on laias laastus kaks erakondade blokki, mis konkureerivad sisemiselt häälte pärast. Need on meile juba tuttavad liberaalne blokk, kus on Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Parempoolsed, ning konservatiivne blokk, kus on Isamaa, Keskerakond ja EKRE.

Keskerakonna positsioon on hea, nende valijaskond on üldiselt väga lojaalne ning seega kaotusriskid on väiksemad. Samas on neil potentsiaal valijaid juurde võita nii Isamaalt kui EKRE-lt. Kõige suuremad võidud saaks erakond võtta valijaskonna nendes osades, kus toetus praegu suhteliselt kõige madalam – eestlastest valijate hulgas ning väljaspool Tallinna.

Isamaa positsioon on keerulisem, kuna nemad konkureerivad oma bloki sees Keskerakonna ja EKRE-ga, samas aga teatud määral ka blokkide vahel sotsiaaldemokraatide ja Parempoolsetega. Isamaa on konservatiivses blokis selgelt peamine erakond, kes selle bloki piire võiks ületada. Potentsiaal ja väga tihe konkurents käivad nende puhul seega koos.

Mis puudutab EKRE-t, siis nende jaoks teeb elu keeruliseks see, et nad peavad konkureerima kahe kõige tugevama erakonnaga – Keskerakonna ja Isamaaga. Sest mujalt EKRE-l valijaid võita ei ole.

Liberaalses blokis ning ka üleüldse on kõige haavatavam erakond Reformierakond. Nad konkureerivad nii Parempoolsete kui sotsiaaldemokraatidega. Olles samal ajal juba aastaid diskrediteeritud valitsuse juhterakond. Parempoolsetel on uudsuse eelis ning selge ideoloogiliselt puhastav sõnum, mis võib olla meelt mööda Reformierakonna nendele valijatele, kes on pettunud erakonna ideoloogilises hägustumises. Sotsiaaldemokraadid on aga viimased paar aastat olnud absoluutarvudes kõige selgema kasvupotentsiaaliga selles blokis. Ja seda potentsiaali on nad ka realiseerinud.

Üldine pilt on praegu see, et konservatiivsetel erakondadel on selge ülekaal. Praeguse seisuga võidaksid uues riigikogus konservatiivsed erakonnad umbes kaks kolmandikku kohtadest ja liberaalsed erakonnad ühe kolmandiku. Millise valitsuse Eesti võib saada – siin on palju veel lahtine. Arvestades aga neid välistusi, mis erakonnad on välja öelnud ja millest ilmselt ei taganeta, ning üldist toetuse taset, võib oletada järgnevat.

Hetkel tundub pigem ebatõenäoline, et Isamaa ja Keskerakond saavad kahe peale piisava enamusega valitsuse kokku. Samas üks neist kahest on peaaegu kindlasti uues valitsuses. Kui nad mõlemad on koos uues valitsuses, siis on vaja ühte erakonda lisaks. Selleks täiendavaks erakonnaks, arvestades suurust ja ideoloogilisi profiile, võiks olla kas EKRE või teatud mõttes ka Parempoolsed.

Kui valitsuses on aga ainult kas Isamaa või Keskerakond, siis on vaja kahte täiendavat koalitsioonipartnerit ning need kaks on mõlemal juhul ilmselt samad – sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond. EKRE siia kombinatsiooni ei kuulu, sest nii sotsid kui Reform ilmselt EKRE-ga ühte valitsusse ei mahu ning Parempoolsete mandaatide arv võib jääda liiga piiratuks, et neist siin kasu oleks.

Ühesõnaga, me saame kas Isamaa-Keskerakonna liidu, Isamaa-Keskerakonna liidu, kus on lisaks EKRE või Parempoolsed või Isamaa või Keskerakonna liidu kahe liberaalse bloki erakonnaga. Kahe erakonnaga, millest üks on tervenisti ja teine osaliselt selle parlamenditsükli jooksul valitsemisvastutust kandnud.

Valijad peavad siin hoolega järele mõtlema, mida nad tahavad. Ja samuti erakonnad peavad hoolega järele mõtlema, mida ja kellega koos nad on valmis pakkuma. Kui valijaskond pigem soovib muutust võrreldes praeguse valitsemisega, siis Reformierakonda sisaldavad valitsused ei ole ilmset see, mida nad tahaksid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.