See pole pelgalt valik erinevate diplomaatiliste lähenemiste vahel. See on proovikivi Euroopa poliitilisele tahtele, strateegilisele selgusele ja juhtimisele. Kas meil on juhte, kes suudavad näha kaugemale oma isiklikust poliitilisest agendast ning mõista, et rahu ei sünni agressorile järele andes, vaid luues tingimused, milles agressioon enam ei tasu ära?

Euroopa vajab uut strateegilist selgust: Venemaa katse muuta jõuga piire tuleb nurjata, Ukrainale tuleb anda võiduks vajalik sõjaline ja rahaline abi ning Venemaale tuleb avaldada senisest tugevamat majanduslikku survet. Tõeline rahuprotsess saab alata üksnes siis, kui selleks on loodud eeldused. Läbirääkimisteks tuleb luua jõupositsioon, mitte loovutada oma trumpkaarte enne, kui kõnelused on alanud.

Järjekordne rahuplaan, vanad järeleandmised

Avalikkuses on liikvel järjekordne väidetavalt Washingtonist pärinev rahuplaan Venemaa agressioonisõja lõpetamiseks. Selle üksikasjad pole ametlikku kinnitust leidnud, kuid meedias kirjeldatud ettepanekud osutavad taas võimalusele, et Venemaale pakutakse olulisi järeleandmisi. Võimalik, et plaani elemente arutati ka president Trumpi eriesindaja Steve Witkoffi kohtumistel Oslos ja Peterburis.

Avalikkuse ette jõudnud kirjelduste kohaselt kaalutakse demilitariseeritud tsooni loomist praeguse kontaktjoone piirkonda, Ukraina, Venemaa ja USA kolmepoolsete kõneluste taastamist ning Ukraina loobumist NATO liikmeks pürgimisest. Vastutasuks pakutaks Ukrainale investeeringuid ja Euroopa Liiduga integreerumise jätkumist. Samal ajal võiksid leevenduda Venemaa-vastased sanktsioonid, taastuda USA investeeringud Venemaale ning liikuda edasi isegi Nord Streami gaasitorude taaskäivitamisega.

Kui need ettepanekud vastavad avalikkuses kirjeldatule, oleks tegemist Venemaale väga soodsa ning Ukrainalt ja Euroopalt ulatuslikke järeleandmisi eeldava lahendusega.

Möödunud aastal president Trumpi ja Putini Alaska kohtumise järel avalikkuse ette jõudnud 28-punktiline rahuplaan, mida hiljem Euroopa osalusel muudeti, sisaldas juba samalaadseid ideid. Praeguses arutelus pole seega näha põhimõtteliselt uut lähenemist. Pigem kerkib taas esile küsimus, kas sõja lõpetamiseks ollakse valmis ohverdama just neid põhimõtteid, mille kaitsmiseks Ukraina ja Euroopa on aastaid võidelnud.

Rahu saavutamine on vajalik. Kuid rahu ei saa tähendada agressiooni tagajärgede tunnustamist, Ukraina suveräänsuse piiramist ega Euroopa julgeolekuarhitektuuri nõrgestamist.

Kolmkümmend aastat valesid järeldusi

Venemaa agressioonile Ukraina vastu on otsitud läbirääkimiste teel lahendust alates 2014. aastast. Minski lepped ja Normandia protsess aitasid ajuti vähendada sõjategevuse intensiivsust, kuid ei lõpetanud Venemaa agressiooni. 2022. aasta veebruaris alustas Venemaa täiemahulist sissetungi.

Sellele järgnenud Istanbuli kõnelused ei toonud kokkulepet ning hilisemad diplomaatilised algatused pole sõja lõpetamisel edu saavutanud. Aastatel 2014–2022 sõlmiti Venemaa ja Ukraina vahel korduvalt vaherahukokkuleppeid, kuid ükski neist ei toonud püsivat rahu. Ka kõige vaiksemad perioodid jäid ajutiseks.

Moskva on läbirääkimiste ebaõnnestumises süüdistanud alati kedagi teist – ukrainlasi, ameeriklasi või eurooplasi. Kreml ei tunnista oma vastutust agressorina, vaid püüab diplomaatilise ja sõjalise survega saavutada sama eesmärki: allutada Ukraina ning kujundada Euroopa julgeolekukord Venemaa tahte järgi.

Selle mõistmiseks tuleb vaadata kaugemale kui 2014. aastasse. Venemaa impeeriumisõjad ei alanud Krimmi okupeerimisega, vaid said uue hoo juba pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Venemaa juhtkonnas võttis maad arusaam, et impeeriumi taastamine ja Lääne mõju tõrjumine on riigi suurvõimu taastamise vältimatud eeldused.

Venemaa toonane välisminister Andrei Kozõrev, kes kuulus president Boriss Jeltsini meeskonda aastatel 1990–1996, kinnitas mulle meie kohtumisel Miamis, et juba 1992. aasta kevadeks olid impeeriumimeelsed jõud saavutanud Kremli võimuladvikus ülekaalu. See tähelepanek aitab mõista, miks Lääne lootused Venemaa kiirele demokratiseerumisele osutusid põhjendamatuks. Probleem ei olnud üksnes Putini isikus, vaid palju sügavamal Venemaa poliitilises arengus.

1990.aastatel alanud sõjad, sealhulgas kümnete tuhandete inimeste hukkumisega kaasnenud Tšetšeenia sõjad, ei äratanud Läänes piisavat tähelepanu ega toonud kaasa otsustavaid vastumeetmeid. Ka 1999. aasta sügisel Venemaa linnades toimunud kortermajade plahvatused, milles hukkus üle 300 inimese ning mille korraldamises on kahtlustatud Venemaa julgeolekuteenistusi, ei muutnud Lääne suhtumist otsustavalt. Vladimir Putini võimuletõusu tervitati paljudes pealinnades pigem ettevaatliku lootusega.

2001.aasta suvel Putiniga Sloveenias kohtunud president George W. Bush sõnastas hiljem oma mulje kuulsate sõnadega: ta vaatas Putinile silma ja nägi temas otsekohest ning usaldusväärset inimest. Ajalugu on näidanud, kui kalliks võib osutuda soov näha autoritaarses juhis partnerit, keda ta tegelikult ei ole.

Putin ei ole oma eesmärke varjanud. Tema võimuletulekust alates on Venemaa liikunud suunas, kus jõuga piiride muutmine, naaberriikide suveräänsuse piiramine ning NATO ja Euroopa kollektiivkaitse nõrgestamine on saanud Kremli poliitika keskseteks osadeks.

Lääne ekslikud hinnangud kordusid. Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid pakkus Venemaa USA-le tuge Afganistani operatsioonis, jagades luureinfot ja võimaldades kasutada Kesk-Aasia tugipunkte. Lääne tähelepanu koondus pikaks ajaks Afganistanile ja laiemale Lähis-Idale. USA kaootiline lahkumine Afganistanist 2021. aastal võis omakorda kinnitada Kremlis arusaama, et Washingtoni valmisolek pikaajaliseks vastasseisuks on piiratud.

2008.aasta augustis Gruusia vastu peetud sõda näitas, et Venemaa oli valmis oma geopoliitilisi eesmärke sõjalise jõuga ellu viima. Sõja järel okupeeris Venemaa jätkuvalt viiendiku Gruusia territooriumist, kuid Lääne reaktsioon jäi piiratuks. Peagi räägiti taas suhete taaskäivitamisest. NATO 2010. aasta strateegiline kontseptsioon nägi Venemaas endiselt võimalikku strateegilist partnerit, mitte kasvavat julgeolekuohtu.

Ka 2014. aastal, kui Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi ning alustas sõjalisi operatsioone Ida-Ukrainas, jäi Lääne vastus esialgu tagasihoidlikuks. Alles Malaysia Airlinesi reisilennuki MH17 allatulistamine ja 298 inimese hukkumine sundisid Euroopa riike tõsisemalt reageerima. Sanktsioonid ja Ukraina toetamine olid vajalikud, kuid neist ei kujunenud strateegiat, mis oleks suutnud Venemaa agressiooni peatada.

Lääne lõhestatus, Brexit, USA sisepoliitilised muutused ja Donald Trumpi esiletõus süvendasid ebakindlust. 2021. aasta sügiseks oli Kreml langetanud otsuse valmistuda täiemahuliseks sõjaks Ukraina vastu.

Viis aastat hiljem oleme olukorras, kus Venemaa on kandnud tohutuid inimkaotusi, kuid säilitanud sõjalise initsiatiivi olulistes rindelõikudes. Lääne osaline ärkamine ja sanktsioonid pole seni suutnud sundida Moskvat oma strateegilistest eesmärkidest loobuma.

Millisest patiseisust me räägime?

Viimastel aegadel on üha sagedamini kuulda, et kuna Ukraina rindel pole saavutatud otsustavat läbimurret, tuleb taas anda võimalus diplomaatiale. Teised rõhutavad, et Euroopa ei tohi jääda kõrvale, kui USA ja Venemaa räägivad Ukraina tulevikust. Viimane seisukoht on iseenesest õige: Euroopast ei tohi rääkida Euroopata ning Ukraina tulevikku ei saa otsustada Ukrainata.

Kuid need argumendid ei õigusta kõneluste alustamist ilma selge eesmärgi ja ühise strateegiata.

Millisest patiseisust me õigupoolest räägime? Venemaa pole oma agressiooni peatanud. Ta jätkab Ukraina linnade ja taristu ründamist, suurendab sõjalist tootmisvõimekust ning laiendab hübriidset tegevust Euroopas. Venemaa toodab ballistilisi rakette ja droone suures mahus, samal ajal kui lääneriikide õhutõrjesüsteemide ja tõrjerakettide tootmine ei kasva piisavalt kiiresti. Venemaa sõjamasinat hoiavad töös Hiinast ja teistest riikidest saadavad kaubad, tehnoloogia ning komponendid.

Samal ajal muutub sõjapidamine tehnoloogiliselt kiiremini, kui paljude lääneriikide kaitseplaneerimine ja tootmisvõimsus suudavad kohaneda. Euroopa peab lisaks relvastusele arendama õhutõrjet, droonitõrjet, luure- ja seiresuutlikkust ning elektroonilist sõjapidamist.

Kõige olulisem on aga see, et Venemaa pole loobunud oma strateegilistest eesmärkidest: muuta jõuga piire, piirata Ukraina suveräänsust ning kujundada Euroopa julgeolekukord Moskva huvide järgi.

Läbirääkimised iseenesest ei ole probleem. Ohtlik on alustada neid olukorras, kus agressoril säilib sõjaline initsiatiiv ning Lääs on valmis tegema järeleandmisi juba enne kõneluste algust. Selline lähenemine võib anda Moskvale aega sõjalise võimekuse taastamiseks, süvendada lääneriikide lahkhelisid ning valmistada ette uut agressiooni.

Samuti ei tohi unustada vastutust. Läbirääkimised ei tohi tähendada agressioonisõja, sõjakuritegude ega muude rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutusele võtmise küsimuse kõrvalejätmist. Vastutuse küsimus ei ole rahuprotsessi takistus, vaid osa õiglase ja kestliku rahu eeldustest.

Euroopa ei saa lubada, et jutt Venemaa mõistmisest ja strateegilisest stabiilsusest muutub ettekäändeks oma huvide ja väärtuste loovutamisele.

Tahtekoalitsioonist ei tohi saada ootekoalitsiooni

Politico on kirjutanud Euroopa otsingutest, kes võiks võtta enda kanda juhtrolli Putiniga suhtlemisel. Kuid küsimus ei peaks olema eeskätt selles, kes istub läbirääkimislaua taga. Olulisem on see, milliste eesmärkide ja millise jõupositsiooniga sinna minnakse.

Pärast Valges Majas toimunud Trumpi ja Zelenskõi teravat vastasseisu 2025. aasta veebruaris koondusid mitmed Euroopa riigid Ukraina toetamiseks tahtekoalitsiooni. See oli vajalik samm. Kuid liiga suur osa tähelepanust on keskendunud Ukraina julgeolekugarantiidele pärast sõja lõppu, mitte sellele, kuidas kujundada tingimused, milles Venemaa oleks sunnitud agressiooni lõpetama.

Nii tekkis oht, et tahtekoalitsioonist saab ootekoalitsioon: selle asemel et kujundada tingimusi sõja lõpetamiseks, valmistutakse eeskätt olukorraks pärast sõda.

Venemaa jaoks on kõnelused sageli võimalus võita aega, hajutada vastaspoole tähelepanu ja esitada uusi tingimusi. Kui Euroopa otsib esmalt Putiniga suhtlemiseks sobivat isikut, kuid pole kokku leppinud ühises strateegias, näitab see Moskvale poliitilise tahte nõrkust.

Venemaa avalik retoorika Euroopa juhtide suhtes on olnud üha üleolevam ja ähvardavam. Moskva püüab veenda Euroopat, et tema nõudmistele vastu seismine on mõttetu ning et sõja jätkumise hind on suurem kui järeleandmiste hind.

Sellise survega ei saa toime tulla pelgalt diplomaatilise viisakuse ega uute kompromissiettepanekutega. Euroopa peab esmalt otsustama, mida ta kaitseb ja millist tulemust ta peab vastuvõetavaks.

Venemaa strateegilisele selgusele – impeeriumi taastamisele ja Euroopa julgeolekupoliitilisele allutamisele – tuleb vastata sama selge eesmärgiga: nurjata agressioon ja takistada jõuga piiride muutmist.

Euroopa peab leidma jõu oma majandusest

Euroopa on Venemaast majanduslikult üle, kuid majanduslik ülekaal ei muutu automaatselt sõjaliseks võimeks. Euroopa pole üks riik ning ühtse poliitilise tahte ja strateegilise selguse saavutamine nõuab julget juhtimist ja valmisolekut vaadata kaugemale riikide lühiajalistest eelarvehuvidest.

Euroopa suurriikide rahanduslik seis piirab nende võimalusi kaitsekulutusi kiiresti suurendada. Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia suur riigivõlg, eelarvepuudujäägid ning kasvavad intressikulud tähendavad, et kaitseinvesteeringute suurendamine nõuab keerulisi poliitilisi valikuid.

Samal ajal vajab Ukraina jätkuvalt ulatuslikku rahalist ja sõjalist abi. Ilma Euroopa toeta oleks Ukraina riigi ja ühiskonna vastupanuvõime oluliselt nõrgem.

Euroopa ei saa lahendada seda dilemmat üksnes laenuraha või uute eelarve-eesmärkidega. Vaja on kaitsetööstuse tootmisvõimsuse kiiret suurendamist, ühishankeid, paremat koordineerimist ning otsustavaid investeeringuid tehnoloogiatesse, mis vastavad tänapäevase sõjapidamise vajadustele.

NATO Haagi tippkohtumisel kokku lepitud kaitse- ja julgeolekukulutuste suurendamine 5 protsendini SKP-st aastaks 2035 annab raamistiku, kuid sellest ei piisa, kui kokkulepped jäävad paberile. Euroopa peab muutma oma majandusliku võimekuse reaalseks heidutusjõuks.

Samuti tuleb Venemaale avaldada järjepidevat majanduslikku survet, piirata tema ligipääsu sõjatööstusele vajalikule tehnoloogiale ning tugevdada teiseseid sanktsioone nende riikide ja ettevõtete vastu, kes aitavad Venemaal piirangutest mööda minna.

Euroopa peab lõpetama olukorra, kus ühe käega toetatakse Ukrainat, teisega aga võimaldatakse Venemaa sõjamasinal teenida raha ja hankida vajalikke komponente.

Euroopa peab vastama kolmele küsimusele

Enne kui Euroopa hakkab otsima Putiniga kõneluste pidamiseks sobivat esindajat, tuleb meil vastata kolmele põhiküsimusele.

Kas oleme valmis aktsepteerima jõuga piiride muutmist ja agressiooni karistamatust? Kas oleme valmis nõrgestama NATO kollektiivkaitset lootuses, et Venemaa jätab meid rahule?

Ja kas meil jätkub poliitilist tahet kaitsta Euroopa vabadust, ühtsust ning rahvusvahelisel õigusel põhinevat julgeolekukorda ka siis, kui see nõuab lühiajalisi majanduslikke ja poliitilisi ohvreid?

Nendele küsimustele ei saa vastata lootusega, et Putin muudab oma eesmärke, kui talle piisavalt soodsaid tingimusi pakkuda. Tema senine tegevus ei anna alust uskuda, et uued järeleandmised asendaksid vajaduse usutava heidutuse järele.

Venemaa käsitleb rahvusvahelist poliitikat nullsummamänguna, milles ühe poole tugevnemine tähendab teise nõrgenemist. Seetõttu tõlgendab Kreml lääneriikide kõhklusi ja sisemisi lahkhelisid võimalusena oma eesmärkidele lähemale jõuda.

Putini strateegiat ei muuda ükski diplomaatiline žest, kui selle taga pole valmisolekut oma huve kaitsta. Ei Trumpi, Stubbi ega kellegi teise pakutud kompromiss saa asendada usutavat heidutust.

Soome ja Norra rahupüüdlusi tuleb hinnata samast lähtekohast. Iga algatus, mis aitab kaasa õiglasele ja kestlikule rahule, väärib tähelepanu. Kuid ükski diplomaatiline protsess ei saa olla edukas, kui see lähtub eeldusest, et Ukraina peab loobuma oma suveräänsusest või Euroopa NATO liikmesuse ja kollektiivkaitse põhimõtetest.

Diplomaatilise vaiba lahtirullimine agressorile ilma teda esmalt survega läbirääkimisteks sundimata tähendab oma positsiooni nõrgestamist juba enne kõneluste algust. Euroopa ei tohi vabatahtlikult loobuda oma kõige olulisematest trumpkaartidest ega anda Moskvale põhjust arvata, et piisava survega on võimalik saavutada järeleandmisi.

Milline peaks olema Euroopa tegevuskava?

Kui Euroopa eesmärk on taastada õiglane ja kestlik rahu, tuleb kokku leppida konkreetsetes sammudes ja nende järjekorras.

Esiteks, Euroopa strateegiline eesmärk peab olema Venemaa katse nurjamine muuta jõuga piire ja lõhkuda Euroopa julgeolekuarhitektuuri. See tähendab, et Ukraina suveräänsus ja õigus valida oma tulevikku ei tohi muutuda suurriikidevaheliste läbirääkimiste vahetuskaubaks.

Teiseks, Ukrainale tuleb anda kõikvõimalikku sõjalist ja rahalist abi, mida on vaja Venemaa agressiooni tõrjumiseks. See eeldab õhutõrje, laskemoona, droonide, kaugmaa-relvastuse ja kaitsetööstuse tootmisvõimsuse kiiret suurendamist ning Ukraina integreerimist Euroopa julgeoleku- ja kaitseruumi.

Kolmandaks, Venemaa sõjamasinat tuleb nõrgestada majanduslike meetmetega. Sanktsioone tuleb karmistada ja nende rakendamist tõhustada. Venemaa peab kaotama võimaluse kasutada lääneriikide tehnoloogiat ja majandussidemeid oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks.

Neljandaks, Euroopa peab muutma oma majandusliku ja poliitilise ülekaalu reaalseks julgeolekuvõimeks. See nõuab kaitsekulutuste suurendamist, kaitsetööstuse arendamist, ühiseid investeeringuid ja suuremat valmisolekut võtta vastutus Euroopa kaitsmise eest.

Viiendaks, läbirääkimised Venemaaga saavad anda Euroopale soovitud tulemuse üksnes jõupositsioonilt. Õiglane ja kestlik rahu peab tagama, et Venemaa ei saa agressiooni korrata ega oma eesmärke jõuga läbi suruda. Selle eelduseks on Ukraina võime oma vabadussõda võita ja Euroopa suutlikkus oma julgeolekut kaitsta.

Ukraina võit ei ole üksnes Ukraina huvi. See on Euroopa võimalus vältida olukorda, kus Venemaa agressiooni ajutine peatumine muutub uue sõja lähtepunktiks. Venemaa sõjalise ja poliitilise ekspansiooni nurjamine annaks Euroopale ka tugevama positsiooni muutuva maailmakorra kujundamisel.

Euroopa peab valima

2022.aasta kevadel tunnistasid paljud Euroopa sõbrad ja liitlased, et Eestil ja teistel Balti riikidel oli õigus, kui me hoiatasime Venemaa eest. Me ei teinud sellest suurt numbrit. Palusime vaid, et meid edaspidi kuulataks.

Täna on see olulisem kui kunagi varem. Euroopa ees seisab taas valik, mille tagajärjed ulatuvad kaugemale Ukraina lahinguväljadest. Küsimus on selles, kas rahvusvahelise korra aluseks jäävad suveräänsus, vabadus ja jõuga piiride muutmise lubamatus või kujuneb maailm, kus suurriigid saavad oma huve väiksematele riikidele relvade ähvardusel peale suruda.

Euroopa ei saa endale lubada uut järeleandmist Venemaale, mis üksnes lükkaks järgmise konflikti edasi ja muudaks selle vältimise raskemaks. Me ei pea valima sõja ja rahu vahel, vaid lühiajalise näilise rahu ja kestliku julgeoleku vahel.

Õiglane rahu sünnib siis, kui agressor mõistab, et ta ei saavuta oma eesmärke jõuga. Selleks peab Euroopa lõpetama kõhklused, tugevdama Ukrainat ja muutma oma ühise tahte usutavaks heidutusjõuks.

Euroopa julgeolek ei sõltu sellest, kui kiiresti suudame Venemaaga kokkuleppele jõuda, vaid sellest, kas suudame peatada agressiooni ja vältida selle kordumist.

Euroopa valik ei ole allaandmise ja sõja vahel. See on valik järeleandmistega ostetud ajutise vaikuse ning vabadust kaitsva õiglase ja kestliku rahu vahel.