Inimõigused – universaalsed, võõrandamatud, vastastikku sõltuvad ja seetõttu võrdselt olulised – on õigused, mis kuuluvad igale inimesele sünnilt. Kuuluvad sünnilt, see tähendab tulenevad lihtsast inimeseks olemise faktist, inimväärikuse kandmisest ja selle tagamise vajadusest. Sest ajalugu on näidanud, et inimene võib teha teisele inimesele nii, et inimväärikusest ei jää alles midagi – ei ohvritel ega ründajatel.

Võim vajab piiramist, võim vajab väärtusi, võimul olijad vajavad meeldetuletust, et võim on neile antud tegutsemiseks inimeste huvides, mitte nende vastu. Kõigi inimeste, mitte ainult osade. Kellegi inimsus ja inimväärikus pole olulisem või parem teiste omast.

Inimõigused on ellu kutsutud nende kolme põhimõtte ja väärtuse tagamiseks – inimväärikus, võrdsus ja võimu toimimine inimeste jaoks. Inimõiguste kaudu defineerime, mida tähendab inimväärikus, mida on minimaalselt vaja selleks, et tänapäeva maailmas inimväärikalt ja vabalt, oma potentsiaali realiseerides elada.

Samal ajal on inimõigused aga ka õiguslik fenomen. Inimõiguste normid on relvastatud jõu kasutamise keelu ja rahu säilitamise kohustuse kõrval rahvusvahelise õiguse kõige üldtunnustatumad tuumiknormid. Need kehtivad absoluutselt kõigi maailma riikide suhtes, enamik tuumiknormidest sealjuures olenemata sellest, kas riik on ühe või teise konventsiooni ratifitseerinud või mitte.

Õigus ja vabadus kritiseerida valitsust, nõuda oma õiguste realiseerimist erinevatel tasanditel, seista enda ja teiste väärtuste ja õiguste eest – see on osa meie inimõiguste realiseerimisest.

Just inimõigused kui rahvusvahelise õiguse normid annavad üksikisikule õigusliku jõu ja hoovad riigi vastu, muutes üksikisiku rahvusvahelise õiguse subjektiks, mitte objektiks. Just inimõiguste organisatsioonid ja konventsioonid nõuavad riikidelt oma kodanike ja elanike inimõiguste ja vabaduste, inimväärse elu tagamist.

Elame maailmas ja ajal, kus meil on parem elu kui meie eelkäijail iial varem. Inimõigused on 20. sajandist alates teinud võidukäiku. Vabadus elada just nii, nagu soovime, mõelda ja uskuda, mida soovime ja seda väljendada, kartmata selle eest represseeritud saada – see on meie igapäevareaalsus.

Õigus ja vabadus kritiseerida valitsust, nõuda oma õiguste realiseerimist erinevatel tasanditel, seista enda ja teiste väärtuste ja õiguste eest – see on osa meie inimõiguste realiseerimisest. Rahvusvaheline õigus inimõiguste normide näol kohustab riike seda mitte ainult lubama, vaid ka toetama, selleks tingimused looma, sh hariduse, informatsiooni ja sotsiaalse turvalisuse tagamise kaudu. Kui mõni võimulolija oma kohustused unustab, siis just inimõigustele toetudes on võimalik teda nii kodanike kui rahvusvahelise kogukonna poolt korrale kutsuda.

Jah, mitte igal pool maailmas ei ole need põhimõtted kaugeltki realiseerunud ja inimõigused tagatud, aga meil lääneriikides üldises plaanis küll (ka oma probleemide ja intsidentidega loomulikult). Sellise olukorra säilitamine sõltub igaühest meist. Ma ei tea kedagi, kelle huvides see ei oleks.

Peaksime saama elada ühiskonnas, kus inimese kohtlemise ja käekäigu, temasse suhtumise määravad tema teod, mitte see, kes ta on.

Üha enam tõstavad aga pead väljaütlemised, nagu oleks inimõigused mingi kitsa grupi erahuvi. „Liberasmus“, „tolerasmus“ või mis iganes taoline silt võib olla suund inimõiguste ja vabaduste õõnestamise poole, jättes nende sisust ja mõttest vale mulje. Liberaalsus ei ole absoluutne väärtus – inimõigused on olulised ja saavad olla tagatud ka valdavalt konservatiivses ühiskonnas. Tolerantsus on igaühe jaoks erineva sisu ja ulatusega.

Need mõisted või mingi muu kitsam (emotsionaalne) teema ei defineeri inimõigusi tervikuna ning inimõigusi kui inimväärikuse definitsiooni ja garantiid ei tohiks taandada paarile emotsionaalsele teemale. Oma eluterves (mitte tänases emotsioonidega laetud) tähenduses on nii liberaalsust kui ka sallivust vaja minimaalselt nii palju, et saaksime elada vabas ühiskonnas, kus meil on võimalik kasvõi nendesamade mõistete sisu üle turvaliselt ja sisukalt arutleda. Ühiskonnas, kus inimese kohtlemise ja käekäigu, temasse suhtumise määravad tema teod, mitte see, kes ta on.

Selliste mõistete kaudu ei saa inimesi jagada inimõigusi pooldavateks ja mitte pooldavateks: konservatiiv austab teiste inimeste inimväärikust ja õigusi samamoodi nagu liberaal, liberaal hoolib oma riigist ja selle käekäigust samamoodi konservatiiv. Mõlemal juhul on soov tegelikult üks: elada tugevas väärtuspõhises ühiskonnas, mis suudab tagada oma inimeste heaolu. Teisisõnu – me kõik oleme inimõiguslased.

Mõelgem kriitiliselt, küsigem, süvenegem, suhelgem omavahel. Jäägu lihtsad loosungid ja lahmiv polariseerimine mängust välja.

Tugevas ja vabas ühiskonnas elamiseks on vaja inimõiguste austamist, kaitsmist ja tagamist nii riigi poolt kui inimestena üksteisega suheldes. Ärgem laskem populistidel taas ühiskonda lõhestada. Ärgem andkem taas – sest ajaloos on seda korduvalt juhtunud – vabatahtlikult kõike saavutatut ära hirmude, teadmatuse ja tunnetega manipuleerivatele poliitikutele, kes tegelikkuses vaid iseenda eest seisavad. Nähkem ühisosa – iga inimese heaolu ja turvaline ühiskond – ja tegelgem erimeelsustega selle pinnalt. Mõelgem kriitiliselt, küsigem, süvenegem, suhelgem omavahel. Jäägu lihtsad loosungid ja lahmiv polariseerimine mängust välja. Nähkem teises inimeses kõigepealt inimest.

Üks põhjus, miks inimõigusi tihti teatud teemade või mõistetega emotsionaalselt samastatakse, on madal teadlikkus sellest, mis inimõigused tegelikult on. Vastavatud inimõiguste blogis püüame seda olukorda veidi parandada.

Inimõigused on oma juriidilisele manifestatsioonile vaatamata eelkõige elatud reaalsus ning arusaamine südame ja mõistuse tasandil, mitte teoreetiline teadmine. Seetõttu ei püüa me selles blogis kuidagi võtta valgustatud õpetaja rolli, vaid pakkuda mõtteainet ja ärgitada arutelu.

Avatud, teadmistepõhise ja samas mitmekesise arutelu kaudu saab tekkida sisemine mõistmine ning üksnes selle kaudu inimõiguste kultuur, mis on tegelikult ainus, mis võib tagada, et ajaloo halvimad episoodid tulevikus ei korduks.

Arvamused ja vaatenurgad selles blogis saavad olema mitmekesised juba seetõttu, et blogi peamisteks sisuloojateks on Tallinnas õppivad Tartu Ülikooli inimõiguste magistriprogrammi tudengid, kes tulevad maailma eripaigust, esindades erinevaid kultuuriruume, kombeid ja elukogemusi. Loodame, et see blogi kujuneb sõna- ja mõttevabaduse kantsiks: julgustame küsima, arutlema, kommenteerima, pakkuma avaldamiseks oma kirjatükke.

Avatud, teadmistepõhise ja samas mitmekesise arutelu kaudu saab tekkida sisemine mõistmine ning üksnes selle kaudu inimõiguste kultuur, mis on tegelikult ainus, mis võib tagada, et ajaloo halvimad episoodid tulevikus ei korduks. Tänast maailma vaadates võib küll tunduda, et oleme juba hiljaks jäänud, aga globaalselt pildilt veidi detailideni liikudes näeme, et ehk siiski mitte päris – headust, julgust, empaatiat ja inimlikkust on näha ja tunda igal pool, igal sammul.

Blogi, täpsema info ja esimesed lood sellest, miks inimõigused on olulised, leiab aadressilt inimoigusteblogi.com.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.