Väärtustena moodustavad inimõigused koos traditsioonide ja kultuurilise enesemääratlusega ühiskonna alusmüüri. Tõigale, et inimõigusi ei saa alahinnata, annab kinnitust ka ajalugu, kus õiguste eest seistes on lausa valitsejaid kukutatud. Kuid kindlasti ei ole minu eesmärk mässu õhutada, vaid anda põgus ülevaade sellest, miks inimõigusi tuleb eristada ideoloogiatest.

Tänapäeval sildistatakse inimõigusi tihti üksnes liberaalide ja vasakpoolsete pärusmaaks. Ei ole sugugi ainukordsed juhtumid, kus konservatiivsemate hoiakutega inimesed vastanduvad inimõiguste aruteludele kui „liberaalide ajupesule“ – seda isegi siis, kui arutelul pole ühe või ideoloogiaga midagi pistmist.

Esmapilgul võib selles leida isegi mingi loogika või seose, sest liberaalsed liikumised (nt feministlik) kasutavad oma seisukohtade väljendamiseks tõesti rohkem inimõiguste ideid kui konservatiivsed. Konservatiivid räägivad jällegi rohkem traditsioonidest ja rahvuslikest väärtustest.

Kui aga veidi järele mõelda, on selge, et inimõigused ei ole kasulikud üksnes liberaalidele, vaid on vajalikud kõigi hüvanguks. Sõltumata ideoloogiast tahavad kõik elada maailmas, kus tagatakse inimõigused ja -vabadused ning üleüldine inimeste heaolu. Isegi kui erinevatel ideoloogiatel on erinevad arusaamad õiguste kaitse mõtte ja ulatuse tõlgendamisel, ei ole tulene inimõigused kui sellised ideoloogiast, vaid inimloomusele omasest üldinimlikust väärtusbaasist ning heaolu taotlusest.

On oluline eristada inimõigusi ideoloogiast, sest ainult viimast võib vabalt valida. Inimõigused kui inimväärikuse miinimumstandard on võõrandamatud. Nii ei saa inimesi nende väärikusest ilma jätta ka demokraatlikke viise kasutades. Teisalt tähendab see aga, et kohtutel ei ole õigust riikidele ette kirjutada ideoloogiat ega kaitsta inimõigusi rangemalt kui on vajalik miinimumstandardi kaitsmiseks.

Kokkuvõtvalt seisnebki vahetegu selles, et kui ideoloogiad on poliitilise otsuse küsimus, siis inimõigused ei ole. Ideoloogiad, mis jätavad inimesed ilma nende inimõigustest, vabadustest ja väärikusest, ei ole aktsepteeritavad ega legitiimsed rahvusvahelise õiguse mõttes.

Mina olen üles kasvanud demokraatlikus ühiskonnas, kus inimõigusi ja -väärikust on austatud ja peetud sama enesestmõistetavaks nagu hingamist. Soovin, et kõigil oleks samasugused võimalused ja et ideoloogiad, mille järgi oma elu korraldame, teeniks sama eesmärki.

Artikkel on osa Tartu ülikooli inimõiguste magistriõppeprogrammi ja ERRi koostööprojektist Inimõiguste blogi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.