Ehkki samalaadseid kuulujutte oli varemgi levinud ka mõne teise limonaadi ja isegi kanaliha kohta, ilma et nende väidete tõesust oleks kinnitanud ükski fakt, leidis seekordne kõlakas palju uskujaid. Siin-seal esines isegi vägivallajuhtumeid, kui vihased vandenõuteoreetikud ründasid Tropical Fantasyt laiali vedanud veoautosid või seda jooki müünud poode.

Kõige selle tulemusena kahanes kõnealuse keelekaste läbimüük 70 protsenti ning firma pankrotist päästmisteks tuli käivitada jõuline suhtekorralduskampaania. Kuulujutu kummutamiseks pidi New Yorgi mustanahaline linnapea David Dinkins isiklikult telekaamerate ees ära jooma pudeli skandaalset limonaadi. Kuid kuulu järgi pole sedalaadi keelepeks Ameerika mustanahaliste seas lõplikult vaibunud tänase päevani.

Kui aga mõtleme näiteks meilgi tuntud uskumusele, et reisilennukid pihustavad atmosfääri inimesi haigeks või lausa viljatuks tegevat kemikaali, siis on mürgitamisluulu hoopis edasi arenenud ning muutunud varasemast märksa komplitseeritumaks.

Psühholoogid Nicholas DiFonzo ja Prashant Bordia on sõnastanud peamised põhjused, miks kuulujutud (ehk libauudised, nagu neid viimasel ajal nimetatakse) nii elujõulised on.

Esiteks peab korralik kuulujutt sisaldama informatsiooni või informatsioonina näivat motiivi. Lihtsalt hinnang või arvamus, et suhkrurikkad joogid on kahjulikud ei kujune kuulujutuks, kuid konkreetsena näiv info mõne kindla kaubamärgi eriliste omaduste kohta paneb kõrvu kikitama. Kui avalikest allikatest pole kuulujutule võimalik mingit kinnitust leida, siis annab see kõlakale isegi jõudu juurde. Libauudis peab aga tõelise edu saavutamiseks puudutama teemasid, mis otseselt mõjutavad inimeste elu. Ning lõpuks peab kuulujutt usutavuse saavutamiseks juba olema ringluses.

Nähtavasti just seetõttu ongi libauudised viimasel ajal nii jõulise come-back’i teinud: sotsiaalmeedia tagab neile vajaliku algkiirenduse, eriti veel muidugi siis, kui keegi neid lausa teadlikult ja läbimõeldult levitab.

Sotsiaalmeedia on küll uus nähtus, ent kuulujutu leviku mehhanism ise on endine ning selles osas pole midagi muutunud. Nikolai Gogoli kelmiromaanis „Surnud hinged“ käivitavad kaks daami ülelinnalise kuulujutu, mis saab alguse iseenesest tõesest infokillust, kuid võtab pöörase vormi ning lõpeb traagiliselt. Gogol annab ka ammendava selgituse, miks me Facebookis veidraid uudiseid loeme ja jagame, isegi kui oleme veendunud, et tegemist on jamaga.

„Kuid imelik on see surelik inimene, tõepoolest, mine saa temast aru: nii labane kui mõni uudis ongi, kui see aga on uudis, räägib ta selle tingimata teisele surelikule edasi, kas või ainult selleks, et ütelda: „Vaadake, mihukest tühja juttu levitatakse!“, teine surelik aga ajab suure mõnuga oma kõrva lähemale, kuigi ise hiljem lausub: „See on ju täiesti rumal loba, mis ei vääri mingit tähelepanu!“, ja tõttab seejärel otsekohe kolmandat surelikku otsima, et, olles sellele loo edasi rääkinud, pärast seda ühes temaga õilsas pahameeles hüüda: „Kui alatu vale!“ Ja see jutt käib tingimata kogu linna läbi, ja kõik surelikud, nii palju kui neid iganes on, räägivad endal tingimata isu täis ja tunnistavad siis, et see ei vääri tähelepanu ega ole seda väärt, et temast rääkida.“