Ju on komisjonipoodide duubelmakid ja BASFi kassetid ning Viru hotell talle kustumatu mulje jätnud.

Ja teine läbiv moment Kilmi filmides on see, et keegi ajab kedagi taga, toimub mingi sebimine ja tihti on see tagaajamine koomiline. Ning 1980ndates on ikka väga palju sellist, mis meile praegu naljakas tundub.

Peamiselt teevad nalja inimeste väärtushinnangud. Ja hoolimata „Sangarite“ kergusest peitubki siin filmi point.

Kogu koomilis-traagiline situatsioon seisneb selles, kuidas Nõukogude Eestist pärit noored tüübid – kes saevad Lääne suusasaabastel ninad maha, et neid saaks kanda kui botaseid – põgenevad läänelikku Rootsi ja mis maailm ja hoiakud seal neile vastu vaatavad. Kes filmi on näinud, teavad, kes ei ole näinud, aga nõuka ajal elanud, mäletavad ja kujutavad selletagi  ette nende kahe maailma põrkumise absurdi.

Väga tabav on stseen, kus need kolm Eestist kummipaadiga üle lahe tulnud noormeest on Stockholmi Eesti Majas, neile on korraldatud vastuvõtt kui sangaritele ja vanad väliseestlased küsivad, miks te põgenesite. Tekib pikk ja mõnusalt piinlik paus. Selge, et kohalikud väliseestlased soovisid neis näha Eesti vabadusvõitlejaid, sangareid. Tegelikult olid nad aga suhteliselt suvalised tüübid, kes mõnuga kasu lõikasid, jah, lausa röövisid toda Rootsi heaoluühiskonda.

Tegelikult on siin viide kogu tollasele ajale ja mõtteviisile. Täna me vaatame seda halvakspanuga – et näe, millised pätid! Aga Nõukogude Eestis oli varastamine tavaline asi ja see muster oli nendes sangarites sees. Rootsi poodidest oli lihtsalt rohkem võtta.

***

Aga ikkagi, mille eest need sangarid siis filmis Rootsi põgenevad? See põgenemine on pooleldi juhuslik ja suvaline, aga selge, et nad soovivad parema elu peale, nad soovivad enda tulevikult midagi rohkemat kui toonane kaheksakümnendate Nõukogude Eesti. On selge, et toonane aeg oli midagi muud, selles mõttes, et keegi ei osanud ette näha, mis juhtuma hakkab, et kunagi saab Eesti vabaks, et üldse midagi muutub. See toonane aeg ja asjade seis oli neile kolmele sangarile lõplik.

Tänapäeval muutub meie elu palju kiiremini. Meil on tunne, et iga hetk võib midagi juhtuda ja muutuda. Aga samas on ikkagi olemas selline tegelane nagu Yana Toom, kes näeb aega selliselt, et pärast mind tulgu või veeuputus.

Kui Jaak Kilmi sangarite motiivid on arusaadavad, siis kuidas seletada seda, et eilses Vikerraadio „Reporteritunnis“, kus Tunne Kelam küsis, pigem retooriliselt, Süüria presidendist al-Assadist rääkides, et kas me saame suruda inimese kätt, mis on verine. Kas me saame temaga midagi kokku leppida? Selle peale vastas Yana Toom: „Me oleme Erdoğaniga kokku leppinud ja surume tema kätt üle päeva.“

Soovin, et Jaak Kilmi teeks filmi ka meie tänapäevast. Ainest nagu on.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.