Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna tihedam ning sujuvam koostöö on eesmärk, mille vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Kui süsteem aitaks kompleksse abivajadusega inimestel keerulises riiklikus aparatuuris paremini orienteeruda ja tagaks terviklikuma hoole, võidaks sellest kogu ühiskond.

Siiski näitab praktika, et ka kõige paremad ideed võivad seadusepügalateks valatuna muuta süsteemi veelgi bürokraatlikumaks, kallimaks ja koormavamaks. Menetluses olev rahvatervishoiu seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise eelnõu (999SE) seab seaduse tasandil ambitsioonikad sihid, kuid on paraku analüüsimata mõjude ning läbimõtlemata juhtimismudeliga.

Arvestades Eesti tervishoiusüsteemi niigi teravat ressursi- ja tööjõunappust, ei tohiks selliseid koormavaid struktuurimuudatusi teha kiirustades. Enne seaduse vastuvõtmist tuleb adekvaatselt hinnata kaasnevaid kulusid ja halduskoormust.

Koostööd saab teha ka uute juriidiliste kehade ja bürokraatiata

Uute kohustuslike ja kulukate haldusstruktuuride ehitamine ei garanteeri sisulist koostööd. Seaduseelnõuga soovitakse luua heaolupiirkondadesse uusi koostööorganisatsioone (TERVIK-uid). Paraku puuduvad nendel koordineerimisüksustel tegelikud administratiivsed ja rahalised hoovad erinevate osapoolte — haiglate, perearstide ning kohalike omavalitsuste — tegevuse suunamiseks.

Kui osapoolte tegevuse eesmärgid ja rahastusmudelid toimivad jätkuvalt eraldiseisvalt, jääb seadusesse kirjutatud "inimesekesksuse" nõue pelgalt sisutuks deklaratsiooniks. Lisaks peab silmas pidama, et ca 15–20 protsenti Eesti inimestest ei ela oma sissekirjutuse järgses kohas, on ilmne, et heaolupiirkonnas kokkulepitud tervisealased eesmärgid ei ole suuresti ellu viidavad, kui rahvastik, kes kirjade järgi seal justkui elab, elab tegelikult hoopis mõnes teises heaolupiirkonnas.

Tõeline koostöö sünnib seal, kus osapooltel on selleks tegelikud motivatsioonid ja ressursid. Näiteks niinimetatud terviseteejuhtide rakendamine esmatasandil on sisuliselt vajalik mõte, kuid selle süsteemi toimimiseks ei ole tarvis luua keerulist regulatiivset raamistikku ega seadust muuta.

Piisaks üksnes tervisekassa rahastamispõhimõtete kohandamisest, et hüvitada tervisekeskustele ja praksistele vastava spetsialisti kaasamine. See on idee, millest kogu TERVIK-ute projekt alguse sai, kuid on nüüdseks tundmatuseni muutunud.

Ebarealistlikud finantsprognoosid ja puudulik analüüs

Iga mahuka reformi aluseks peaks olema selge ja tõenduspõhine mõjuanalüüs. Kõnealuse seaduseelnõu puhul viidatakse kokkuhoiuvõimalustele, mis tuginevad suuresti uuringutele väljaspool Eestit, näiteks OECD analüüsile Baskimaa multimorbiidsete patsientide ravimudeli kohta. On vähemalt küsitav, kuivõrd on Lõuna-Euroopa konkreetne piirkondlik mudel üle kantav Eesti kohalikku tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi.

Lisaks tugineb eelnõu Viljandi haigla PAIK-pilootprojektile. Paraku saabuvad analüüsitulemused pilootprojekti edu kohta alles novembris, mis peaksid andma vastuse, kas ja millisel määral on mudelil ka reaalne rahaline ning sisuline mõju.

Enne lõppraporti selgumist teha üldistavaid järeldusi ning kirjutada seadusesse püsikulusid on riskantne. Nagu on osutanud ka rahandusministeerium, võib süsteemi käivitamisega kaasneda kokkuhoiu asemel hoopis kulude kasv. Kui tervisekassa vahendid on niigi piiratud, siis võib põhjendamatu püsikulude lisandumine seada ohtu esmatasandi arstiabi üldise stabiilsuse.

Eraldi halduskoormuse näitena võib tuua eelnõus ettenähtud kohustuse koostada ja iga-aastaselt uuendada tervise- ja heaoluprofiile. Kuna näiteks Harjumaa ja Tallinn moodustaksid ühe heaolupiirkonna (ca 650 000 elanikku) ning Hiiumaa teise (ca 75 korda vähem elanikke), on nõuete universaalne kohaldamine ebamõistlik.

Iga-aastane ulatuslik kooskõlastus- ja läbirääkimisprotsess rööviks spetsialistidelt kuude kaupa tööaega ilma selge garantiita, et need strateegiad ilma tegevuskava ja täiendavate ressurssideta ka reaalselt rakenduvad.

Paternalism versus inimeste enda vastutus

Tervishoiupoliitika alusdokumentides peetakse läbivalt oluliseks suurendada inimeste endi teadlikkust ja vastutust oma tervise eest. Eelnõuga kavandatav "märkamislehtede" ja proaktiivse abi süsteem liigub aga vastupidises suunas, tekitades ülemäärast riiklikku paternalismi.

Kohustus täita märkamisleht iga kord, kui spetsialistil tekib põhjendatud kahtlus inimese toimetulematuse osas, viib fookuse eemale probleemi olemuselt. Kui inimene ise ei teadvusta oma terviseprobleemi ega soovi abi, on mehaaniliste teavituste ja raportite täitmisest vähe kasu, küll aga kulutab see väärtuslikku tööaega.

Samuti tekitab selline regulatiivne kohustus põhjendamatuid juriidilisi riske ja täiendavaid kahjunõuete ohte spetsialistide vastu, kui süsteem ei suuda kõiki riske ära hoida.

Mis veelgi olulisem, perearstid ja -õed on spetsiifilise väljaõppega äärmiselt kallis ning defitsiitne ressurss. Nende koormamine mittemeditsiiniliste hindamiste ja bürokraatlike aruannete täitmisega vähendab vahetut vastuvõtuaega patsientidele. Arstide ja õdede suunamine halduskoormuse kandjaks süvendab üksnes läbipõlemisohtu ning vähendab noorte spetsialistide huvi eriala vastu.

Seaduseelnõu ei tohiks menetleda kiirustades

Riigikogu praeguse koosseisu mandaadi lõppemiseni jäänud ajaraam ei võimalda teha seaduseelnõusse nii mahukaid ja sisulisi muudatusi, et süsteem saaks praktikas tõrgeteta tööle hakata. Mõistlik ja vastutustundlik seadusloome eeldab, et enne otsuste langetamist oodatakse ära käimasolevate katseprojektide lõplikud tulemused ning viiakse läbi põhjalikud mõjuanalüüsid.

Selleks, et mitte tekitada tervishoiusektorile põhjendamatut lisakoormust ja vältida selgete hoobadeta juhtimisstruktuuride loomist, oleks otstarbekas antud seaduseelnõu praegusel kujul tagasi lükata või menetlusest tagasi võtta. See annaks ministeeriumile vajaliku aja lahenduste täpsustamiseks, et tulevikus tulla välja küpsema ja tegelikult toimiva mudeliga.