Tiiu Kuurme: Gustav Adolfi Gümnaasiumi kasvuplaanid pole laste huvides
Kuivõrd on lastel ja teadmistel laste arenguvajadustest kaalu, kui täiskasvanud korraldavad meie koolivõrku? On ju piisavalt teadmisi sellest, milline võiks olla kasvukeskkond ja mis toetab Eestit edasi viivate indiviidide kasvu.
Gustav Adolfi Gümnaasiumi laiendamise ümber toimuvat on mitmetahuliselt kajastatud. Vaatlen alljärgnevalt kooli laiendamise plaani pedagoogilisest vaatenurgast. Olgu kohe öeldud, et mul enesel puudub GAG-ga vähimgi seos, kokkupuude ja isiklik huvi. Küll aga on tahe mõista asju ja reageerida, kui kodanikud taas seisavad vastamisi võimu meelevaldsusega.
Uue iseseisvusaja algusest tänaseni on Eesti riiklikku haridusmaastikku tabanud lõppematute reformide tsunamid. Need on viinud kaasa koole, mõtteviise, inimesi, ja muutnud selle maastiku pinnavorme märkimisväärselt. Ei ole just palju neid haridusega seotud inimesi, kes ei tunneks väsimust ja masendust – justkui istuks kohvrite otsas enne teeleasumist, aga sõidusuuna valikul kaasa rääkida ei lasta.
Peatumata sellel, kuivõrd on miski olnud õigustatud ja kuivõrd mitte, võib esile tuua kõigile muudatustele ühise joone: need reformid puudutavad peamiselt kvantiteete ehk hulkasid. Muudetakse struktuure, tõstetakse ringi, paisutatakse, kahandatakse, liidetakse, koondatakse. Vaid väga üksikutel juhtudel loeb ka see, milline pedagoogiline kultuur on ühes või teises kohas sündinud.
Võimu suuniste tõukejõud on peaaegu alati raha (iroonilises võtmes: hoiame kokku!) ning suuniste andjad paiknevad sealpool kodanike argumente, arusaamu ja soove. Tundub, et väikerahva seast esile kerkinud otsustajaid on kohati tabanud suurvormide hullus.
GAG-i paisumine ulatuks seni arutlusel olnud dokumentatsioonile tuginedes 1180 õpilaselt 1900 õpilaseni, mis on siinkandis enneolematu õpilasmassiiv. Vana-Kalamaja tänaval avaneks renoveeritud maja rohkem kui 800 õpilase jaoks, kusjuures 1. klassi on plaan võtta vastu kuus paralleeli täituvusega kuni 28 õpilast klassis.
Kõige uljamate plaanide järgi kujundataks algklasside maja kuni tuhandele õpilasele. Linn on vastava otsuse vastu võtnud. Tundub, nagu me polekski kadumishirmus väikerahvas, vaid elaksime industrialiseerumise kuldaegade Moskva südalinnas!
Brändiideoloogia sissetung haridusellu
Eemalt vaadates on tegu brändi laiendamisega. Turumõtlemine on nimelt kunagistest süvaõppekoolidest aretanud brändi, mida Tallinna kesklinna koolid kahtlemata ka on. Brändi on loonud õigus õpetada valitud lapsi. Äravalitu tunne on ajendanud õpilasi mainet hoidma ehk arendama traditsioone, pingutama olümpiaadidel ja võistlustel ning siduma oma identiteet kooliga.
Üldisel identiteetide lagunemise ajal on sel oma väärtus. Iga taoline kool on omal moel müüt millestki erilisest. Vaid asjaosalised ise teavad, mida see kõik neile emotsionaalselt on tähendanud, mida vaimselt kaasa andnud ja millist hinda nõudnud.
Eesti linnade kesklinnakoolides küpseb ühiskonna eliit. Samavõrra on talentidest ja võimekatest (karta võib, et ka võimekatest õpetajatest) vaesemad äärelinnade koolid, maakoolidest rääkimata. Eliidikoolide püsimine viitab ühelt poolt vanemate soovile parema õpikeskkonna järele, teisalt vastab see aja vaimu kohasele püüdlusele ühiskonda mitte ühtlustada, vaid kihistada.
Viimases PISA tulemustes ilmnenud õpilaste üleriigilise taseme ühtlus on isegi mõnevõrra üllatuslik, heas mõttes. Nagu seegi, et õige mitme tuntud isiku CV puhul pälvib tähelepanu, et nad polegi sealt koolist. Allakirjutanuna olen isiklikult vastu katsetele 1. klassi, küll aga võiks olla õigustatud valida enesele huvipärast kooli alates põhikooli vanemast astmest, sest siis on noor inimene enesest juba teadlik.
Eliitkooli mainega koolid on seni hoidunud tootmiskombinaadiks paisumisest, ilmselt on ka ajalooliste hoonete seinad ning saavutatud seisus seadnud sellele piirid, ehkki algklassilapsi võetakse kuuldavasti vastu kaugelt üle normi ja ühe sellise kooli baasil on koguni tekitatud n-ö erakool. Kool-tehaseid neist siiski saanud ei ole.
Kvaliteedi lahjendamine kvantiteedi survel
Nüüd soovib üks paisuda kvantiteedis. Kui vilistlased ja vanemad loevad tähtsaks hoida oma kooli selle vaimsuses ja traditsioonides, on see märk, et kaasa saadi midagi olulist, mida hinnatakse kõrgelt. Kool on ju alati palju enamat kui seal õpitavad ained ja saadud tunnistused. GAG-iga seotud pöördumistes kardetakse seni hindamisväärse lahjenemist.
Mihhail Kõlvarti ja tema mõttekaaslaste otsus võib käivitada vaakumpumba teiste koolide osas, sealjuures ei pruugi täituda imelised lubadused suurepärasest õpetamise kvaliteedist. Sest bränd üksi ei õpeta, seda teeb õpetaja. Vahest selgitab seda ühe kogenud pedagoogi tähelepanek: Mida suurem on inimkooslus, seda pisemaks muutub inimene. Lõpuks on ainult juhid väärtustatud ja teised on hall mass.
Miks pole see mõte hea just pedagoogiliselt mõeldes? Laiendaksime õpetamise mõiste elu kvaliteedi mõisteni, sest õpitakse ju tegelikult mitte aineid, vaid elu, mis koolis kui sootsiumis saab võimalikuks. Kooli loob tema vaimsus ja selle hoidjad. Meil on justkui unustatud, et kool ka kasvatab – kas siis loob või taandab – inimlikku inimest.
Industriaalettevõttes jäädakse anonüümseks, ollakse osake mõõdetavast ja hinnatavast inimmassist. Õhtumaises haridusorientatsioonis omaks võetud pedagoogika põhitõed on indiviidi- ja isiksusekesksus, isiksuseks kujunemine, eneseaustus ja eneseväärikus, märkamine, kogemuste ja arenguimpulsside mitmekesisus, kriitiline mõtlemissuutlikkus ja sisemine vabadus. Kool olgu keskkond, mis on õpilastele hallatav, mõistetav ja mõjutatav. Vaid nii õpitakse nägema oma unikaalsust ja võetakse toimuva ees vastutus.
Sõnavara, mille abil meil koolist ja lastest kõneldakse, on aga teistsugune: standard, täituvus, toodang, konkurents, efektiivsus. Need räägivad mainitud põhitõdede vastu. Teisalt tuleb tunnistada viimase aja muutumisi laste heaolu ja individuaalsusega arvestamise suunas ning õppekava üldosa kaasaegsust. Vastutus selle eest on, nagu ikka, pandud õpetajale, ent kuni ta on toodangut andva proletaarlase rollis, jäävad need põhimõtted ilusaks lugemisvaraks.
Algklassid on eriti tundlik keskkond
Väikevormid – väiksemad klassid ja koolid – on eriti möödapääsmatult olulised algklassilastele, kes vajavad enam intiimsust ja tähelepanu. Ent märgatud olemine ja pesatunne omade seas aitab ka suuri. Tunnistada tuleks tõsiasja, et järjest rohkem on igas klassis erivajadustega lapsi, õpetajate sõnul kuni kolmandik – juurde tuleb lõhkise kodu ja hingega lapsi, üksildasi ja arvutikahjustusega lapsi. Suures anonüümses klassis need kahjustused vaid süvenevad.
Skandinaavia maades on teadlikult loodud väiksematele lastele eraldi elukohajärgsed koolid mõnusates lastepärastes, tihti ühekordsetes majades, kus 2-3 paralleelklassil on ühine puhkeruum diivanite, raamatute ja mängudega, läheduses sportimise võimalused ning ilmtingimata pääs siseõue, kus vahetundides mängimine on mitmel pool kohustuslik. Hommikud algavad hommikuringiga, kus lapsed saavad sõna.
Kooliklass on laste oma kogukond, kus kõiki hästi tuntakse ning koos asju tehakse, sel kogukonnal on oma täiskasvanu, kes lapsi samuti hästi tunneb, olles toeks ja abiks. Klassijuhataja märkamise ning aitamise ülesanne on eriti tähtis ajal, mil vanemail selleks aega järjest vähem jääb. Tekib soe, ideid, huumorit ning loovust soosiv lähedusel põhinev igapäevaelu.
Mitte ükski laps pole ära teeninud sellest ilmajäämist. Samuti pole ka õpetajad ära teeninud inimmasside valitseja ja kamandaja rolli, milles ametieetikat pole tihti võimalik järgida.
Ühe suurvormi loomine väiksematele koolilastele brändi laiendamise nimel pole kindlasti nende huvides. Seda enam, et brändist enesest võib jääda järele tühi kest, kuhu murelike lastevanemate ja vilistlaste sõnul olevatki see auväärne kool teel.
Terve mõistuse kohaselt peaks suuri investeeringuid tegema nn mahajäänud koolides, et tõsta nende taset, mitte viia paremal järjel koolid madalamale tasemele, on üks neist väljendanud mõtet, mida järgitaksegi lääneriikides. Turumõtlemine ei sobi haridusse, nagu ei sobi sinna ka finantsmajanduslik sõnavara.
Haridus ei tohi olla valdkond, kus võim omatahtsi tegutseb, arvestamata inimeste soovide ega vastava ala teadusliku teadmisega.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli