Kuigi Prantsusmaad on alati nähtud kui revolutsioonilist ning tugeva kodanikuühiskonnaga riiki, on siin endiselt palju soolist võrdõiguslikkust puudutavaid probleeme ja mõne arvates on tegu üsna patriarhaalse riigiga. Näiteks pole Prantsusmaad kogu selle ajaloo jooksul juhtinud naine. Kõige lähemale on naised riigi poliitilise juhi rollile saanud kuninga või presidendi abikaasana.

Ka tänapäeval kutsutakse Prantsusmaa parlamendi alamkojas naispoliitikuid tihti eesnime järgi, samas kui meessoost saadikuid kõnetatakse lugupidavalt perekonnanime järgi. Erasektoris on levinud naistele väiksema palga maksmine ning tänaval peavad naised tihti taluma seksistlikke kommentaare ja lähenemiskatseid.

Naised pole ka juhtivatel kohtadel meestega võrdselt esindatud. Näiteks Prantsusmaa eliitülikoolis Sciences Po pole ühtegi naissoost professorit, kes annaks prestiižseid amfiteatrisaaliloenguid.

Prantsusmaa presidendil on poliitiliselt tugev roll ning võimalus poliitikat ning ühiskondlikke arvamusi mõjutada. Millised on aga viie kõige populaarsema presidendikandidaadi programmid feministlikust vaatevinklist?

Marine Le Pen, nende valimiste kurikuulsaim kandidaat, on ka ainuke naissoost presidendikandidaat, kellel on reaalne võimalus Prantsusmaa valimised võita. Siiski ei käi naine olemine alati käsikäes feminismiga. Nimelt mainivad Le Peni pikas valimisprogrammis naiste õigusi vaid sõna otseses mõttes paar üksikut rida ning needki on ta esitanud läbi islamismi ning immigratsiooni vastu võitlemise prisma.

Enamik Le Peni erakonnakaaslasi Front Nationalist on aastakümneid olnud tugevalt abordi vastu ja ka Le Pen on minevikus seda seisukohta jaganud, kuigi poliitilistel põhjustel on ta nüüd otsustanud sellel teemal vaikida. Sellegipoolest, minevikus on ta rääkinud näiteks „mugavusabordist“, justkui saaks abort naistele kuidagimoodi mugav olla.

Veelgi enam – vaid paar kuud tagasi rääkis Le Pen veel koduperenaistele palga määramisest. Tema soovil saaksid koduperenaised laste kasvatamise eest rahalist tasu 80 protsenti miinimumpalgast. See mitte ainult ei kinnistaks soostereotüüpe (meestele ju sama ei pakutaks), vaid tema hinnangul ei oleks naiste roll ühiskonnas väärt isegi miinimumpalka.

Le Pen väidab end küll olevat naiste kaitsja, kuid seda mitte toetudes reaalsele tegevuskavale, vaid mängides oma kaardid sellele, et ta on naine ja ema. Pole siis üllatav, et paljude silmis on ta saanud võltsfeministi sünonüümiks.

François Fillon on järgmine populaarne, kuid skandaalne kandidaat, kelle programm põhineb peamiselt senise presidendi Hollande’i poliitika jätkamisel. Vastupidi Le Penile räägib Fillon võrdlemisi palju naiste õiguste eest võitlemisest, võrdse palga tagamisest ja soostereotüüpide lõhkumisest. Samas tundub palju sellest pelgalt sõnakõlks, kuna ta kava pole kuigi detailne.

Fillon lubab tegeleda naiste jaoks oluliste teemadega, nagu näiteks tagatud sõimekohad. Tavaliselt jäävad aga just emad lastega koju ning mõnel juhul võib sõimerühma ootejärjekord venida lausa nii pikaks, et noored naised naljatavad, et nad peavad juba enne rasedaks jäämist kohta taotlema asuma. Fillon soovib sõimerühmade erastamist ning reeglite vähendamist, mis suurendaks sõimerühmade arvu. Lisaks räägib ta põgusalt ka palgalõhe vähendamisest ning naiste tänavaahistamise vastaste seaduste karmistamisest.

Samal ajal on Fillon siiski konservatiiv. Näiteks on Prantsusmaal seadus (délit d’entrave), mis karistab selliste veebilehtede pidajaid, kus jagatakse abordi kohta valeinfot. Fillon soovib seda seadust presidendiks saades tühistada. Minevikus on ta ka hääletanud aborti ning homoseksuaalsust puudutavate progressiivsete seaduste vastu ning seetõttu seisab ta selja taga ka Prantsusmaa katoliku kirik.

Emmanuel Macron, välismaa meedia lemmikkandidaat, soovib soolise võrdõiguslikkuse tuua riiklikuks teemapunktiks. Ta programm lubab naistele ja meestele võrdset esindatust poliitikas ning palgavõrdsust avalikus sektoris. Et palgavõrdsust tagada, on tema sõnul tarvis efektiivsemat ja võimekamat tööinspektsiooni.

Nagu Fillon, soovib ka Macron parandada sõimerühmade probleemi, muutes rühmadesse vastuvõtmise protsessi läbipaistvamaks, nii et kõigil perekondadel oleks võrdsed võimalused. Lisaks tahab ta muuta emaduspuhkuse kõigile naistele võrdseks, kuna praegu on vabakutseliste ning mitme koha peal töötavate naiste olukord keeruline.

Olulisemad punktid on veel naistevastase vägivalla vastu võitlemine ühiskonna teadlikkuse suurendamise kaudu ning võrdsustatud maksud abielus ning vabaabielus elavatele inimestele. Nimelt võidavad praegu maksude pealt just abielus olevad inimesed. Üldiselt on tegu pigem liberaalse kandidaadiga, kuna ta on abordi küsimuses valikuvabaduse poolt, samuti toetab ta lastega naiste naasmist tööturule.

Benoît Hamon on sotsialistliku partei kandidaat, kes defineerib end feministina. Sarnaselt Filloni ja Macroniga soovib ta naistele võrdset esindatust poliitikas ning avaliku sektori palgavõrdsust.

Hamoni programmi silmapaistev külg on aga see, et ta on ainuke presidendikandidaat, kes on huvitatud n-ö meeste kodustamisest, st meeste kaasamisest kodustesse tegevusse. Hamon soovib isaduspuhkuse võrdsustamisest emaduspuhkusega ning sellega võitleb ta tänuväärselt stereotüübi vastu, et just naised peaksid väikeste lastega töölt koju jääma.

Teine väljapaistev lubadus on kahekordistada naiste õigustega tegeleva ministeeriumi eelarvet. Lisaks sellele soovib ta trahvida erakondi, kes ei austa naiste ja meeste võrdsust, seda ka kandidaatide numbrites, ning suurendada tööinspektsiooni eelarvet, et oleks võimalik reaalselt kontrollida, kas ettevõtted austavad soolist palgavõrdsust. Veelgi enam, Hamon tahab, et seksistlike tavadega jätkavate ettevõtete nimed oleks avalikus häbipostis kõigile vaatamiseks väljas.

Jean-Luc Mélenchon vasakpoolsest parteist on ehk neist viiest kõige põhjalikuma naiste õiguste eest seisva programmiga presidendikandidaat. Ta on selgelt öelnud, et soovib patriarhaati hävitada ning peab end veendunud feministiks.

Sarnaselt kolme eelneva kandidaadiga (välja arvatud Marine Le Pen) soovib ka tema võrdset esindatust poliitikas ning avaliku sektori palgavõrdsust. Seda ka erasektoris, võttes vastutusele ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes hetkel seaduse ees võrdõiguslikkuse tagamise kohustust ei kanna.

Mélenchon on ainukene kandidaat, kes räägib oma programmis prostitutsiooni vastu võitlemisest, mis on paljude feministide jaoks vastuoluline teema. Prostitutsioon on küll Prantsusmaal legaalne, kuid alates 2016. aasta aprillist on seksteenuste eest maksmine illegaalne. Kuna paljud seksitöötajad kogevad nii vaimset kui ka füüsilist väärkohtlemist, soovib Mélenchon hävitada prostitutsiooni- ja sellega tihtipeale kaasneva inimkaubanduse võrgustiku ning võtta vastutusele mehed, kes seksi müümise pealt kasu lõikavad.

Lisaks eelnevale soovib Mélenchon teatud ametite – nagu õendus ja sotsiaaltöö – palku tõsta, et ka neil erialadel, kus enamus tööjõust moodustavad naised, oleks väärikas palk. Üldiselt on Mélenchonil väga detailne programm, mille jaoks on ta töötanud koos nii akadeemikute kui ka kodanikuühiskonna liikmetega.

***

Kui Prantsusmaa poliitikat üldistada, siis parempoolsed kandidaadid räägivad naiste õigustest vähem kui poliitilisel skaalal vasakul asetsevad kandidaadid. Kõige parempoolsem ning vähem feminismist lähtuv kandidaat on Marine Le Pen, talle järgneb Fillon, seejärel tsentrist Macron ning pärast seda vasakpoolsed kandidaadid Hamon ja Mélenchon, kes pühendavad oma programmis naiste õigustele enim ruumi.

Taolisel üldistusel on ka sügavam ajalooline taust. Nimelt pärinesid Prantsuse revolutsionäärid just nimelt poliitilisest vasaksektorist, kes olid nõrgema kuningavõimu ja reformide poolt. Parempoolsed olid seevastu tugevama kuninga, traditsioonide, kiriku ja katoliikluse toetajad. Ajalooliselt on feminism Prantsusmaal olnud vasakpoolse poliitilise liikumise osa ning see on edasi kandunud ka tänapäeva.

Mis puudutab aga praegusi valimisi, siis on üsna kindel, et võltsfeminist Le Pen jõuab ka teise hääletusvooru. See, milline kandidaat Le Penile teises voorus vastu astub, pole praegu selge. Ennustatakse nii Macroni kui ka Filloni, kuid ka Mélenchon on oma tulemusi parandanud.

Prantslased ei armasta aga ennustusi ning võivad vaat et põhimõtte pärast vastupidi hääletada. Teise ja lõpliku hääletusvooru tulemus 7. mail on kindlasti üllatus. Kui 2016. aasta meile midagi õpetas, siis poliitiliste valimiste ettearvamatust. Paraku on ka selge see, et järgmine Prantsusmaa president on kas naine või feminist, kuid mitte mõlemat korraga.

Kertu Tenso on Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala cum laude lõpetaja ning õpib nüüd Prantsusmaal Pariisis Sciences Po ülikoolis magistrantuuris inimõigusi ning humanitaarabi. Artikkel on algselt ilmunud blogis Feministeerium.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.