“Uskumatu,” mõtlesin tookord. “Uskumatu, et eesti teater suudab koolitada nii ärksa meelega tegelasi. Kui palju paremini meil ühiskonnana läheks, kui poliitikud võtaksid õppust säärase enesekriitilise karisma tegelikust potentsiaalist.”

Too aktsioon nimelt, olgugi, et väga julm oma otsekohesuses, ei pannud mind sugugi eesti teatrist halvasti mõtlema, vaid vastupidi – tekitas sügavat austust institutsiooni vastu, mis on suuteline üles kasvatama inimesi, kelle jaoks tõde ja ausus kaalub üles lojaalsuse oma leivaisa ja alma materi suhtes ning kaasajal levinud ülitundlikkuse oma tegevusvaldkonna või asutuse maine suhtes.

Olin tookord oma vaimustuse suhtes kriitiline, mõeldes: “See on ju loomulik, kui kunstnik laval tõtt räägib, seda ju temalt oodataksegi, kunst on ju sama palju eetiline sättumus kui esteetiline vormiülesanne.” Aga nende uue põlvkonna näitlejate süsteemikriitiline julgus oli siiski midagi värsket, oodatut eesti teatri sumbunud õhustikus.

Nüüd, viis aastat hiljem andis seesama Henrik Kalmet Postimehele oma kurikuulsaks saanud intervjuu. Intervjuu oli Linnateatri turundusosakonna poolt kokku lepitud, et asutuse nähtavust ja mainet vormida. Sellest intervjuust, nagu teame, kujunes aga mitte ainult teatri turundusosakonna, vaid ka teatrijuhtide õudusunenägu ja seda sellepärast, et näitleja Henrik Kalmet tegi nii, nagu ma selle omaaegse “Batuudimehe” aktsiooni pealt ekslikult arvasin, et talle lavakoolis õpetati – rääkis ausalt, nagu asjadest arvas, pidades tõde tähtsamaks lojaalsusest.

Ausalt öeldes olin ma Kalmeti peale pahane, sest ta võttis selles intervjuus teatrikriitikutelt ära terve aasta leiva. Kui teatraalid ise oma tegemiste suhtes nii enesekriitiliseks muutuvad, siis ei ole kriitikal enam mõtet ega võimu.

Sama printsiip, mida piinliku pedantsusega eiratakse, toimib ka poliitikas: ausat poliitikut, kes on krambivabalt suuteline tunnistama oma vigu, ei ole võimalik rünnata, manipuleerida ega sundkäike tegema sundida. Aga me teame, et see on idealism. Ühtki sellist poliitikut ei ole me tänini kohanud või kui oleme, on nad veidrikud, nohikud poliitmaailmas.

Mõtlesin eile selle kommentaari kirjutamist alustades, et seekord ei tahaks kumbagi poolt, Kalmetit ega tema koduteatrit kritiseerida, vaid mõlemat profülaktiliselt kiita.

Nagu öeldud, oli Kalmet intervjuud andes tema ise. Ta tegi asja, mida temalt võiski oodata, midagi, mida ta juba teatritudengina julges teha – rääkida sõnu selekteerimata tõtt. Seejuures ei rääkinud ta midagi uut – neid mõtteid, mis ajalehes kõlasid, on kuulnud kõik Linnateatri inimesed teatri sees juba aastaid. Kordan veel kord, et Kalmeti intervjuu (nii nagu ka viie aasta tagune aktsioon teatrifestivalil) ei määrinud teatri kui sellise mainet, vaid tekitas kujutelma, et teater, erinevalt poliitilistest organisatsioonidest, asetab tõde kõrgemale lojaalsusest.

See on sättumus, mida me ka tavakodanikena deklaratiivselt justkui toetame, kuid sellest hoolimata kipume kahjurõõmsa verejanuga nautima igasugu kisklemisi. Ka kõige liberaalsemad arvamusliidrid eelistavad teinekord nt tugevat erakonda, kus oleks üks tugev juht ja selge ideoloogia. Seega pole tegemist maailmavaatelise teemaga – liberaalsuse või konservatiivsuse, uue või vana põlvkonna konfliktiga. Siin on tegemist suhtlus- ja organisatsioonikultuuriga, eetikaga.

Eetikaküsimuse tõstatab tänases Postimehes ka pikaaegne lavakooli juht Ingo Normet, kes omal ajal mäletatavasti võttis Reformierakonna tagatoa tellimusel avalikult sõna ka Silver Meikari vastu. Nüüd kutsub Normet üles Kalmeti teatri küljest amputeerima. Pedagoogilise, õpetliku suuremeelsuse asemel näeme, et kõik, mille suhtes Kalmet ja ta kaastudengid oma kunagise aktsiooni käigus kriitilised olid, ongi õige – teater, sarnaselt poliitikale, väärtustab lojaalsust rohkem kui tõde.

Kunagi Vikerraadiole intervjuud andes võrdlesin Linnateatri turundustegevust Tallinna linnavalitsusega, aga tagantjärele kahetsesin seda. Linnateater on olnud alati vähemalt minu jaoks isiklikult avatud organisatsioon, mul on seal kõige rohkem sõpru, vaatamata sellele, et oma kõige valusamad teatrikriitilised laksud olen suunanud sageli just selle teatri lavastuste pihta. Kriitikast hoolimata on mind seal alati sõbralikult koheldud, olen palju aega veetnud selle teatri kirjandustoas ja garderoobides.

Mõnes mõttes on just Linnateater olnud mu organisatsioonikultuuriline ideaal – et me saame öelda asju otse, aga endiselt jääda suhtlema, suhtlusvõimeliseks, teineteise olemasolu aktsepteerivaks. Seetõttu olin ma kindel, et ka Henrik Kalmet saab oma loomuomasele otsekohesusele vaatamata jätkata tööd Linnateatris.

See kindlus on tänaseks lagunenud. Kalmet sunniti hiljuti esitama lahkumisavaldus. Lavakooli endine juht Ingo Normet kutsub Elmo Nüganeni otsuse avalikustumisele teadlikult avalikku eelfooni luues tänases Postimehes üles Kalmeti hülgamisele. Kõik see käib täpselt samal moel, nagu on käinud aastaid Tallinna linnavalitsuses või Eesti erakondades. Kõik need, kes arvasid, et teatrile on omane moraalne agentsus või pedagoogiline suuremeelsus, peavad pettuma.

Tallinna linnateater on sarnaselt Tallinna linnavalitsusele avalik organisatsioon. Ja kuniks teater suudab enda kriisidest nii avalikult kõnelda, nagu seda tehti Kalmeti intervjuus, on alust rääkida teatrist kui moraalsest majakast, kui eeskujust kõikidele teistele avalikku võimu teostavatele asutustele. Ka selle juhtumi puhul oleks nii väga tahtnud öelda, et “bravo, Linnateater!” ja et “Tehke järgi, linnavalitsus!”

Oleks, nagu ütleb rahvasuu, on väga paha poiss.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.