Sellel nädalal ei olnud „Aktuaalse Kaamera“ uudisankrud rahul Keskerakonna esimehest peaministri Jüri Ratase vastustega. Peaminister ei olnud rahul, et talle kui erakonna esimehele küsimusi esitati. Keskerakonna vastased polnud rahul, miks peaminister nii ümmargusi vastuseid andis. Ja Keskerakonna pooldajad polnud rahul, miks ajakirjanikud vastuseid välja pressisid.

Muist inimesi polnud rahul sellega, et Aasta Emaks saab valida vaid abielunaise, kel vähemalt kaks last üles kasvatatud. Teised tormasid jälle barrikaadidele, et kaitsta nii-öelda traditsioonilist perekonda ja andsid valjuhäälselt märku oma rahulolematusest kombelõtvuse pealetungiga.

Aga mulle tundub, et me ei tohiks olla rahul sellega, et rahulolematus hakkab normiks muutuma. Viimane aeg oleks küsida, millise rahulolematusega võib rahul olla ja millist peaks vältima.

Natuke üldistatumalt pärides: mis on rahulolematuse mõte? Paistab, et masendaval moel on nördimusest ja selle väljendamisest saanud asi iseeneses, millel polegi mingit muud mõtet peale emotsioonide väljaelamise.

Selge, et igaühel meist on aeg-ajalt end vaja välja elada, aga vähemalt avalikus ruumis kõlaval rahuolematusel võiks olla ratsionaalne alus, mille põhjal teha konstruktiivset kriitikat. See tähendab, et rahulolematus ei käi tegelikult kunagi inimeste, vaid mingi olukorra, protsessi või tulemuse kohta. Sedasi oleks kritiseerimisel edasiviiv mõte. 

Mina sain niimoodi aru, et Henrik Kalmet ei olnud tegelikult sügavalt rahulolematu mitte oma õpetaja Elmo Nüganeniga, vaid sellega, et tulemust pole. Seega polnud tema kriitika sihik seatud mitte inimese, vaid probleemi suunas.

Niikaua kui sihik on inimesel, paistab probleemi lahendus olevat inimese eemaldamine. Utreerin. Saadame Nüganeni pensionile, puhkeb Linnateater veelgi vägevamalt õitsele kui see nimbus, mis aitab siiamaani saale sekunditega välja müüa. Sunnime Kalmeti lahkuma, pole teatri kunstilise tasemega enam mingit probleemi.

Võtame Ratase maha, saame Keskerakonnas asjad korda ja riigi ka rikkaks. Vahetame naisliidu juhid välja, saavad kõik pered Eestis õnnelikuks. Sunnime üksikemad vaikima, ei kõnni enam kunagi ükski mees pere juurest minema.

Absurd. Inimese eemaldamine on sellistes olukordades tihti pelgalt asendustegevus, millega korraks tekib tunne, et vajalikud sammud said astutud, kuid tegelik probleem ei kao kuhugi. Lahendus on järelikult kusagil mujal.

Keskenduda tuleb probleemile ja küsida, et kuidas seda lahendada nendes oludes kasutada olevate ressurssidega? Juba vanarahvas teadis, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Praeguste põlvede meelest läheks lause justkui edasi „tule ja aita laita“. Ei olnud ju nii. Lahendada pidi aitama. Parandada pidi proovima.

Just see peaks olema kriitika ehk täpsemalt öeldes tagasiside fookus. Võib-olla aitaks see, kui me püüaks rahuolematuse korral kriitikaga ülevalamise asemel anda hoopis tagasisidet.

Tänapäeva juhtimismõtlemises on levinud arusaam, et tagasiside on kingitus. Kui sa ei anna tagasisidet, võtad sa ära võimaluse teisel inimesel areneda.

Ka tagasiside võib sisaldada tõsist kriitikat, kuid selle andmise viis erineb kardinaalselt sellisest kritiseerimisest, mille peamine mõte on kellelegi lihtsalt ära panna. Negatiivset tagasisidet anda ei ole lihtne, nii et tagasiside saajale jääks alles tema väärikus ja et tal oleks võimalik midagi paremaks muuta just tänu sellele tagasisidele.

Toetav, heatahtlik ja olukorra parandamise võimalustele keskenduv kriitika annab kritiseeritule võimaluse vaadata korraks peeglisse ja küsida endalt: „Aga äkki on kritiseerijal õigus? Äkki ma saaksingi teha midagi paremini? Äkki ongi miski jäänud ajale jalgu?“ Olgu selleks jalgujäänuks lavastused, Aasta Ema valimise reglement või soliidne ja väljapeetud mittemidagiütlemine.

Kui siis pärast küsimist ja ausat vastamist muutub midagi paremaks, on rahulolematusel olnud mõtte. Kui ei, siis on tunded suutnud jälle edukalt mõistuse lämmatada ja kokkuvõttes ära rikkunud kellegi päeva.

Loodan siiski mõistuse võitu, sellest oleks meile kõigile kasu. Ja kui juhtus, et keegi ei ole selle kommentaariga rahul ning tahaks kangesti nina alla hõõruda, et pole ju kommenteerijagi alati kõigega rahul, siis loomulikult on tal õigus.

Mina ka ei ole rahul. Ma ei ole rahul pärssiva emotsionaalse rahulolematusega, mille ainus tulem on põrnitsemise pidev kasv meie ühiskonnas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.