Õppemaksudest laekuvad omatulud katavad näiteks napilt kümnendiku Tartu ülikooli eelarvest.  Ülikoolide võime palgata uusi õppejõude on vähenenud ning kõrgharidus läheb kiirelt üle inglise keelele.  

Reformi eesmärk oli suurendada eestikeelse kõrgharidusruumi kandepinda. Täna võime öelda, et mitte miski pole teinud Eesti ülikoolide ingliskeelestumiseks rohkem kui üleminek tasuta eestikeelsele kõrgharidusele. Mille vastu pole mul midagi – mul on olnud õnn olla seotud ingliskeelse õppe arendamisega Tartu Ülikoolis peaaegu selle algusest. Pean tõdema, et kui paarkümmend aastat tagasi tundsin kõiki välistudengeid nime- ja nägupidi, siis nüüdseks on ingliskeelsetes programmides õppijate arv jõudnud tuhandeni. Nende kursuste eest saab ülikool küsida õppemaksu ehk kaasata raha väljastpoolt riigisektorit.  

Reformi teine eesmärk oli võimaldada ka vaesematest Eesti peredest pärinevate üliõpilaste paremat juurdepääsu kõrgharidusele. Tulemus on aga täpselt vastupidine – miski asi pole takistanud juurdepääsu eestikeelsele ülikooliharidusele rohkem kui tasuta õppekohad.

Eelnev süsteem toimis väga ratsionaalselt – riigi soov ette valmistada teatud erialade lõpetanuid väljendus riiklikus tellimuses ja nende kohtade rahastamises. Tasuta said õppida kõige paremad ja suurem osa üliõpilasi maksis ise (tõsi, mitte küll kõigis teaduskondades).   Õppemaks ei olnud liiga kõrge ja valikuvõimalused olid suhteliselt avarad: kui ületasid ülikooli nõuete lati ning olid keskendunud ja järjepidev, said ka kõrghariduse. Tudengite motivatsioon ja õpingutele keskendumine oli palju suurem, sest õppimise eest tuli maksta.

Tänane olukord on teistsugune. Rahalist survet enam ei ole, mis vähendab ka vastutustunnet.  Heade gümnaasiumitulemustega noored astuvad sisse erialadele, mis neid nagu eriti ei huvitagi. Kui on tasuta, siis võib ju proovida ja kui ei huvita, siis sammun minema. 40 protsenti äraminejatest teeb seda enda vabal soovil, samal ajal jäävad ülikooli ukse taha need noored, kes on kehvematest gümnaasiumitest või kelle abituuriumi lõpuhinne oli karvavõrra madalam.

Ja nendel noortel pole eestikeelset kõrgharidust enam võimalik saada, isegi kui on olemas õppimisvõimekus ja raha. Aga tasulist ülikooliharidust saab inglise keeles. Nii ongi kujunenud olukord, et kolmandik ingliskeelsetel õppekavadel õppijaid on tegelikult eestikeelsed. Kui enne oleksid nad saanud head haridust õppemaksu eest eesti keeles, siis nüüd saavad nad head haridust raha eest inglise keeles. 

Kõrgharidusreformi kolmas eesmärk oli parandada eestikeelse kõrghariduse kvaliteeti. Tulemus on aga, et miski pole teinud eestikeelse kõrghariduse stagneerumiseks rohkem kui üleminek tasuta õppele. Sest puudub turukonkurents kõrgkoolide vahel. Veel kord: ülikoolid on ratsionaalsed ja panevad oma ressursid sellesse, mis tõstab nende rahvusvahelist tuntust või toob sisse raha. Eesti keeles õpetamine paraku rahvusvahelistes paremusjärjestustes arvesse ei tule. Loeb välistudengite arv, projektid ja ingliskeelsed publikatsioonid. Ja selles on Eesti ülikoolid üsnagi edukad.

Miks me siis imestame, et Eesti kultuuriloo professorikandidaat peab loengu inglise keeles. See on ju valitsevas olukorras igati mõistetav käitumine.

Head eesti inimesed! Kui tahetakse head eestikeelset haridust, tuleb selle eest maksta. Kas läbi õppemaksude või läbi riigieelarve. Oleme jõudnud olukorda, kus suurema turuväärtusega (näiteks majandus-, õigus- ja IT-) teaduskondades on raske leida eestikeelseid õppejõude, sest igal pool mujal on töötasu parem. 

Ei ole loogiline, et näiteks õigusteaduskonna lõpetanud noore juristi esimene palk õigusbüroos on kõrgem kui pikaaegse doktorikraadiga juuraõppejõu oma. Ja tulemus ongi, et õppejõude napib. Tartu Ülikool palkab praegu ka doktorikraadiga õppejõude, kellele pakutav palk on 1060 eurot kuus. Needsamad doktorikraadiga inimesed hakkavad õpetama tulevasi ajukirurge ja arvutigeeniusi. Omandate maailma tippülikoolis doktorikraadi, olete üle 35 aasta vanune,  suure õppelaenukoormaga ja saategi tuhat eurot kuus? See ei ole jätkusuutlik.

Kokkuvõttes kõrghariduslik bolševism tuleks ära lõpetada ja vähemalt majandus-  ja õigusteaduskond tuleks lükata tagasi vabasse turumajanduslikku vette. Turg – ehk tulevane tudeng või tööandja – otsustab, mida see haridus väärt on. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.