Viktor Trasberg: meie eeskuju ei peaks olema Singapur, vaid Põhjamaad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viktor Trasberg on Tartu ülikooli ­majandusteooria dotsent.
Viktor Trasberg on Tartu ülikooli ­majandusteooria dotsent. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Aasta uus pakub ka sümboolse võimaluse mõtestada Eesti ühiskonna kulgemise suunda. Oleme jõudnud arengufaasi, kus selget ja lihtsat, kõikidele inimestele enam-vähem sobivat konkreetset eesmärki enam ei ole. Nii nagu oli see 15-20 aastat tagasi, kus reformide vedur ühiskonda samas suunas vedas. Nüüd, kui oleme saanud oluliselt rikkamaks ja veelgi rohkem kogenenumaks, on aeg vaagida ka üldisemate Eesti arengupõhimõtete üle.

Sõnastaksin meie hetkevalikud järgmiselt – kas me tahame elada majanduslikult jõukalt või me tahame elada rahvusriigina? Arvan, et neid kahte asja ei õnnestu meil lähikümnendil kahjuks ühendada.

Kui tahaksime hästi elada, siis peaksime toimetama ehk nagu Singapuris. Seda pindala poolest kääbusriiki on viimasel ajal hakatud meile eeskujuks tooma. Singapur on pindala poolest umbes Kuusalu valla suurune. Kui viimases elab 6 tuhat inimest, siis Singapuris on samasuurel territooriumil 6 miljonit elanikku. Rahvastik jaguneb 4 keelerühma – inglise, mandariini ehk hiina, malai ja tamili keele vahel. Riigis on tehtud kõik, et suurendada ühiskonna majanduslikku jõukust ja lõigatud maha sellised kulutused, mis rikkaks saamist võiks pidurdada. Haridus on alates esimesest klassist kuni doktorikraadini ainult ingliskeelne. Meditsiin põhineb erarahastusel, ainult üks kolmandik arstiabi kuludest kaetakse avaliku sektori poolt. Maksud on madalad – tulu ja kasumimaksu määr alla 20 protsendi, müügimaksud 7 protsenti ning sotsiaalmaksud puuduvad üldse. Samas - riik investeerib intensiivselt arendustegevusse ja haridusse, aga ka infrastruktuuri, sotsiaalprogrammidesse ja sõjalisse kaitsesse.

Kokkuvõttes on Singapurist kujunenud maailma kõige konkurentsivõimelisem majandus, kus SKP tase inimese kohta on 3 korda kõrgem kui Eestis.

Rikas olemisel on seal ka oma hind. Nii on Singapuris sündimus väga madal - ennast rikkaks töötamise kõrval lastele aega paraku ei jää! Mis teiselt poolt tähendab massilise tööjõu sissetoomise vajadust ja mida ohtralt ka tehakse!

Singapur on ka väga reguleeritud ja kontrollitud maa. Meedia vabaduse poolest peetakse teda koguni maailma lõpuritta kuuluvaks. Ehk siis valitsuse sõnum on ühene – tegelege rikkaks saamisega, aga mitte riigi sarjamisega. Rohked regulatsioonid ja piirangud tähendavad tegelikkuses ka üsna otsest riigipoolset majanduse suunamist nii tegevusalade kui investeeringute lõikes.

Singapuri moodi rikkaks saamine tähendaks Eesti jaoks üsna kindlapiirilist tegevust. See eeldaks majandustegevuse ja elu kiiret kontsentreerumist vähestesse piirkondadesse, et mitte öelda Tallinna ümbrusesse. See eeldab tänase haja-asustuse kokkutõmbumist ja kulutuste vähendamist infrastruktuurile ja territooriumi haldamisele. See tähendaks hariduse andmise ja meditsiinitegevuse lõpetamist väljaspool suurlinnu. Samuti peaksid mõlemad süsteemid muutuma ingliskeelseks, et suurendada nende globaalset konkurentsivõimet ja võimet sujuvalt kaasata õpetajaid ja arste ka mujalt maailmast. Samuti oleks oluliselt rohkem vaja välistööjõudu, mis võimaldaks arendada ka selliseid tootmisharusid, mille jaoks meil täna töötajaid napib. Riigi haridus- ja sotsiaalkulude vähenemine võimaldaks alandada makse, meelitada investeeringuid ning tõsta oluliselt palgataset.

Aga, pöörame nüüd otsa ringi ja paneme jalad tagasi maa peale tagasi. Ja siin näengi mentaalset vastuolu, mis Eesti ühiskonnas valitseb. Me tahaks olla sama rikkad nagu Singapuris, aga samal ajal elada Eestis kui rahvusriigis.

Eesti ühiskonnal tuleb ikka endale selgelt aru anda, et neid kahte asja korraga ei saa. Tuleks kahelda, kas Singapuri laadses ühiskonnas eesti keelele ja kultuurile ruumi jätkuks.

Majandusliku kuluefektiivsuse loogika väikerahva omapärast tulenevate kulude kaotamist. Väikese rahvaarvu ja keeleruumi ning haja-asustusega rahvusriigi toimimine on kulukam kui suure inimkontsentratsiooniga linnriikide toimimine.

Me ei saa samaaegselt tekitada olukorda, kus langetame maksud Singapuri tasemele ja püüame pakkuda tasuta kõrgharidust ja meditsiini samamoodi, nagu kõige rikkamad ja kõrgeimate maksudega Põhjamaad. Ja kui pole kõrgtasemel haridust, siis pole varsti ka Eesti kultuuri!

Me ei saa ilma omapoolse maksupanuseta ehitada sama kvaliteediga infrastruktuuri, kui pindalalt 600 korda väiksemas Singapuris. Aga kui infrastruktuuri ei rajata, siis pole põhjust ka eeldada Eesti erinevate piirkondade ühtlasemat arengut. Meenutagem, et tänases Eestis toimub teede ehitamine ja teaduse tegemine pea täielikult Euroopa Liidu vahendite arvel.

Me ei saa arendada kaasaegset tööstust ja samaaegselt olla sõjakalt vastu migratsioonile. Ja nii edasi…

Kokkuvõttes, meil tuleb teha õigeid valikuid ja leida õiged eeskujud. Mitte Singapur, vaid Põhjamaad peaksid olema meile eeskujuks – need riigid, kus on kõrge jõukuse tase, tugev rahvustunne ja uhkus selle üle, et maksude kaudu panustataksegi oma riiki ja ühiskonna tulevikku!

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

 

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: