Tartu Ülikooli teadlane Viktor Trasberg käsitles Vikerraadio päevakommentaaris kõrghariduse rahastamist. Ajastukohaselt on selles kommentaaris hoiakud ja hinnangud võrreldes argumentidega ilmselges ülekaalus.

Usun siiski, et paljudel kuulajatel-lugejatel on soov käsitletud probleemile ka faktipõhiselt läheneda. Selle võimaldamiseks toon mõned arvud, mis võiksid kasuks tulla.

Olen oma ametist tulenevalt teadlikult piirdunud Tallinna Tehnikaülikooliga, lisades vaid mõned haridussilm.ee-st leitavad andmed. Minu kasutuses on ka teiste avalike ülikoolide, sh Tartu Ülikooli andmed ning nende põhjal tehtavad järeldused on üsna samasugused

Alustuseks veidi taustast. Taasiseseisvumise järgselt kujunes Eestis (tegelikult kogu sovetijärgses ruumis) kõrghariduses rahastusmudel, mille kohaselt osa üliõpilasi sai õppida tasuta ja osa sai konkursiväliselt nn tasulistele kohtadele. Laialt on levinud arvamus (mida eriti jõuliselt rõhutab ka Trasberg), et tasuliste üliõpilaste õppemaksudest laekuv eraraha tagab ülikoolide normaalse toimimise, võimaldades muuhulgas ka õppejõududele korralikku palka maksta.

Õppeaastal 2010-2011 õppis Tallinna Tehnikaülikoolis 6956 üliõpilast tasuta ja 6927 üliõpilast tasulistel õppekohtadel, enam-vähem sama 50:50 suhe oli ka riigi tasemel. Riik eraldas riikliku koolitustellimuse mehhanismi kaudu meile 21,65 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 6,51 miljonit eurot. Lihtne arvutus näitab, et ühe üliõpilase õpetamiseks tehtav kulu oli 2028 eurot, sh riigi poolt 3112 eurot ja erasektori poolt 939 eurot üliõpilase kohta.

Siit esimene järeldus: tasulised üliõpilased ei katnud oma tegelikke õppekulusid, vaid ülikoolid doteerisid iga konkursi alusel ülikooli pääsenud üliõpilase arvelt 1084 euro ulatuses tasuliste üliõpilaste õpet. On mõistetav, et sellise ristsubsideerimise tulemusena ei jätnud ligi kolmandiku võrra väiksemad kulutused nn tasuta üliõpilase kohta mõjutamata õppe taset. Olgu siis otse, väiksema õppejõudude arvu kaudu üliõpilase kohta, või kaudselt, madalama akadeemilise nõudlikkuse kaudu, mille tingis madalam sisseastumislävend.

See oli üks, ehkki mitte peamine probleem ning sisuline põhjus kõrghariduse rahastamise reformiks.

Kõrgharidusreform, mida tuntakse tasuta kõrghariduse nime all, sätestas, et täisajaga õppivad üliõpilased saavad õppida tasuta ja ülikoolidesse ei tohi võtta raha eest konkursilävendi alla jäävad üliõpilasi. See piiras ülikoolide õigusi tasulisi üliõpilasi vastu võtta ning ära langeva tulu kompenseerimiseks kasvatati ülikoolide rahastamist 83,99 miljoni euro tasemelt 2012. aastal 125,36 miljoni euroni aastal 2015. Ehk umbes 50 protsenti!

See rahastamise kasv kompenseeris liiaga äralangevad õppemaksud, isegi arvestamata demograafilistel põhjustel vältimatult kahanemas olnud nõudlust (tasulise) kõrghariduse järele.

Kuhu oleme selle reformiga tänaseks jõudnud? Eelmisel õppeaastal oli õppis tehnikaülikoolis 8233 üliõpilast tasuta ja 2657 üliõpilast tasulistel kohtadel. Riiklik tegevustoetus oli 37,7 miljonit eurot ja õppemaksudest laekus 3,1 miljonit eurot. See annab üliõpilase keskmiseks rahastamistasemeks 3747 eurot, sh nn tasuta üliõpilase kohta 4579 eurot ja tasulise üliõpilase kohta 1168 eurot.

Siit järeldus: ülikoolid doteerivad jätkuvalt tasuliste üliõpilaste õpet – 832 eurot iga tasuta üliõpilase kohta ja 2579 eurot iga tasulise üliõpilase kohta.

Teeksin eelnevast veel mõned järeldused. Eestis toiminud tasuline õpe (nn Ida-Euroopa mudelis) sündis järsult suurenenud kõrgharidusnõudlusest, mitte ülikoolide rahapuudusest – endise hulga üliõpilaste õpetamine olnuks ülikoolidele rahaliselt kasulikum, ent oleks kahandanud oluliselt ülikoolide pikaajalist konkurentsivõimet vabal turul. Selleks tagati ülikoolides tasulist õpet tegevate õppejõudude motivatsioon suure osa õppemaksude suunamisega otse palkadeks, jättes muud kulud katmata. Kuivõrd tasuta asju ei ole, kompenseeriti see riikliku rahastamise olulise suunamisega muude kulude katteks (sisuliselt tasulist õpet mitte pakkuvate erialade arvelt).

Teiseks, ülikoolidel ei ole rahalist motivatsiooni tasuliste ingliskeelsete programmide pakkumiseks. Seda tehakse eelkõige ülikoolide rahvusvahelise konkurentsivõime kindlustamiseks – ülikoolid maksavad ingliskeelsetele programmidele peale.

Kusjuures praktiliselt kõigis avalikes ülikoolides üle kogu ilma moodustab niiklik rahastamine suure, valdavalt suurema osa kõikide avalike ülikoolide rahastamisest ka nendes riikides, kus on üldine õppemaks ja inglise keel riigikeel.

Kolmandaks, riiklik rahastamine üliõpilase kohta on võrreldud kuue aastaga kasvanud 47 protsenti, õppemaks tasulistel programmidel vaid 24 protsenti. On oluline, et riikliku rahastamise kasv üliõpilase kohta on sel kuueaastasel perioodil edestanud majanduskasvu (26 protsenti) ligi kaks korda. Sellest tulenevalt on raske mõista väidet, et kõrgharidusreform on raskendanud ülikoolide majanduslikku olukorda või ei võimalda (enam?) maksta õppejõududele korralikku palka. Palgaprobleemide lahendus on kuskil mujal.

Eelnev ei tähenda, et kõrghariduse rahastamisega oleks kõik korras – probleeme jätkub – ja raha võiks alati rohkem olla. Eelnev ei tähenda ka seda, et õppemaks on halb ja tasuta kõrgharidus on hea. Küll aga tähendab eelnev seda, et kui tekib poliitiline aken õppemaksu sisseviimise aruteluks, tasuks vaadata Ühendkuningriigi või ka Hollandi poole, selmet püüda ajalooratast üleminekuaastatesse tagasi pöörata.

Usun, et kõrghariduspoliitikat puudutavalt on tõenduspõhine argumentatsioon jätkuvalt võimalik ja seda ka siis, kui osa teadlasi on sellest loobumas. •