Poliitika üks võtmeküsimusi on, kuidas panna kedagi tegema midagi, mida ta muidu ei teeks. See on küsimus võimust ja võimu on eri sorti, alustades autoritaarsest sunnivõimust ning lõpetades käitumisvalikute pea alateadliku suunamisega, mida inglise keelest tuletades nudge’imiseks ehk müksimiseks võiks nimetada. 

Viimase paari nädala jooksul on korduvalt tähelepanu saanud küsimus, kuidas saada rohkem noori kutseharidusse ning mida teha, et nad kutsekooli ka õigeaegselt lõpetaks. Möödunud nädalal tutvustas haridus- ja teadusminister Mailis Reps valitsuskabinetis kutseharidusega seonduvaid probleeme. Sel nädalal ilmus OECD haridusteemaline ülevaateraport, kust selgus, et Eestis omandab kutsekeskharidust vaid 36 protsenti noortest, samas kui vaatlusaluses 22 EL liikmesriigis teeb seda keskmiselt 51 protsenti. Tööturu seisukohalt pole see hea, nagu ka nende noorte valik, kes otsustavad gümnaasiumihariduse kasuks, kuid selle pinnalt edasi õppima ei lähe. 

Ühe võimaliku viisina, kuidas saada kutseharidusse rohkem noori, pakkus haridusminister Mailis Reps välja idee, et kõik põhikoolilõpetajad, kelle keskmine hinne on alla 3,7, suunataks otsejoones kutsekooli. Väga otsekohene lahendus, sisuliselt sunnivõim. 

Kuid selleks, et sund toimiks, peab olemas olema ka mingi jõustamise mehhanism – olgu siis otsuse legitiimsus ehk valmisolek alluda või lausa heakskiit ideele, või siis mingit sorti piits või präänik. Haridusministri ettepaneku puhul nende kahe viimase suunas vaatama peakski, sest vaevalt et meie kultuuriruumis selliseid teismelisi leidub, kellele meeldib, kui täiskasvanud neid kuhugi kohustuslikus korras minema sunnivad. Pigem võib kolmemeeste ja –naiste kutsekasse saatmine hoopis kasvatada põhiharidusega noorte hulka ning tõsta väljalangevust ja üle nominaalaja õppimist, mis OECD raporti hinnangul Eestis niikuinii probleem on.

Ent mis võiksid olla siis need pehmemad, alateadlikud meetmed, mis noori kutseharidust omandama innustaksid?

Leian, et eeskätt hoiavad noori täna kutsekoolidest eemale kutsehariduse kehvapoolne maine ning vajadus teatava turvatunde järele. Kuigi praegu tuleb kodusest põhikoolist minna uude kooli nii gümnasistidel kui ka kutseõppuritel, võib gümnaasium siiski tunduda turvalisem valik, kus on võimalik soovitud määral veel laps olla. Samuti ei pea gümnasist 15-aastaselt ära otsustama oma eriala, vaid saab õppida erinevaid valikaineid ning kindlamaid valikuid hakata langetama alles bakalaureuse- või magistriõppes. 

Kutsekooli ümbritseb endiselt aga lohutusauhinna oreool – et sinna lähevad need, kes gümnaasiumi sisse ei saa või teavad juba ette, et seal hakkama ei saaks. Ei aita ka ettevõtjate üleskutsed minna kutsekooli, eriti arvestades, et oma võsukesi saadavad nad ju pigem ikka gümnaasiumi ja hiljem ülikooli. 

Müüti ei suuda murda ka faktid, mis viitavad, et kutseõppe lõpetanut (eeskätt kui ta valib n-ö traditsioonilisi meestealasid) ootab ees kõrgharitute keskmisega võrreldav palk ning Eesti tööturule on nad oodatud. Samas – kõrgharitud ei teeni küll oskustöölistest märkimisväärselt paremini, kuid nende elukvaliteet on üldiselt kõrgem ning samuti ei ohusta automatiseerimine nende ametikohti sel määral nagu liht- ja oskustööliste omi. 

Aga mis oleks, kui eristus kutsekooli ja gümnaasiumi vahel ei oleks nii range? Või veel enam, kutsekool oleks samasugune eliitkool nagu Eesti populaarseimad gümnaasiumid? Kui kutsekasse astumine ei tähendaks järeleandmisi üldkeskhariduses ning see looks suurepärase platvormi ka hiljem ülikooli astumiseks?

Tänagi on ju gümnasistil võimalik valida erinevate spetsialiseerumiste ja valikainete vahel. Miks ei võiks keskkooliõppur reaalainete või keelte kõrval õppida ka autoremondilukksepale või turismikorraldajale vajalikke oskusi? Nii kasvatame nende inimeste hulka, kes vajadusel tööturule siirduda saavad, kui ka säilitame neile võimaluse investeerida meie kõigi ühisesse inimvarasse kõrghariduse omandamise näol. 

Sellist pilootprojekti saaks vedada nii riik kui ka eraettevõtjad, kui teema neile südamelähedane on. Pealegi sobitub distsipliinide keskse õppe ühitamine praktiliste oskuste omandamisega hästi kaasaegse haridusideestikuga. Näiteks Soomes kavandatakse üldhariduskoolides üldse traditsioonilise aineõppe kaotamist ning selle asemel tahetakse läbi viia projektõpet, kus näiteks restoranipidamise ülesande raames õpetatakse noortele nii keemiat, füüsikat, majandust kui loov- ja sotsiaalaineid. 

Mõistagi ei tähendaks pilootkool seda, et edaspidi ongi kutseharidus kättesaadav üksnes kõige andekamatele. Küll aga aitaks see murda kutsehariduse tabu ning tuua üld- ja kutseharidust teineteisele lähemale. Ja seda kõike mitte sunnivõimu, vaid uute võimaluste loomise ning paindliku „müksimise“ abil. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.