"Rõhume sellele, et saada juurde rohkem paindlikkust ja et meie varasemaid seisukohti ikkagi arvestataks. Meile on kõige olulisem, et kehtestataks teatud kompensatsiooni mehhanismid vastukaaluks loodusjõududele, olgu need siis suured põuad, üleujutused või ka näiteks metsatulekahjud," ütles Kallas intervjuus Euroopa Komisjoni Eesti-esinduse tellitud metsanduse teemalises infolehes, mis ilmus 3. novembri Maalehe lisalehena.

Kallas rõhutas, et muudatuste saavutamine on siiski väga keeruline, kuna Eesti mandaadi ja seisukohad andis üle juba eelmine valitsus, esialgne kokkulepe riikide vahel Euroopa Liidu Nõukogus on saavutatud ning praegu käivad juba läbirääkimised Euroopa Parlamendiga.

"Käivad triloogid, mis Euroopa Liidu puhul tähendavad, et me oleme volitanud eesistujat läbi rääkima Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga," ütles Kallas. "Muuta praegu midagi olukorras, kus osapooli ei ole üks või kaks, vaid enam kui 20, on mõistagi äärmiselt keeruline."

Keskkonnaminister lisas, et muudatuste saavutamise triloogidel teeb keerulisemaks seegi, et Euroopa Parlament soovib kehtestada LULUCF-i sektoris veelgi ambitsioonikamaid eesmärke kui riigid omavahel kokku leppisid.

Küsimusele, miks on LULUCF-i sektori muutmine vajalik, vastas Kallas, et kui tahta kliimaeesmärke täita nii 2030. kui ka 2050. aasta vaates, siis LULUCF-iga määratud sektor on kõige olulisem. "Ükski muu sektor süsihappegaasi siduda ei suuda. Me ei saa ju näiteks transporti või energeetikat nulli viia. Seega ainus variant süsihappegaasi siduda ongi muuta metsa ja maa majandamist," selgitas keskkonnaminister.

Kallas kinnitas, et mõistab majandussektori muret, mille hinnangul kahjustab LULUCF-i määrus nende konkurentsivõimet: "Loomulikult saan ma nende murest aru. Ent nagu ütles ka tööandjate keskliidu volikogu esinaine Kai Realo, on maailmas toimuvad arengud paratamatud. Pole reaalne loota, et praegusel kujul saab majandus jätkuvalt toimida ka aastal 2028 või 2030. Ehk siis mingeid muudatusi tuleb teha."

"Mõistagi ei tähenda see, et me sooviksime töökohti kaotada. Minu hinnangul tuleks enim rõhuda sellele, kuidas ja mil moel saaksime puitu rohkem väärindada. Ja selle abil töökohti hoida või isegi juurde luua. See peaks olema meie tulevik," jätkas Kallas.

"Palkide või paberipuidu laevaga teele saatmine või biomassi kasutamine pelgalt elektri tootmiseks ei ole kindlasti see, mida sooviksime jätkata. Seda enam, et viimase 20‒30 aastaga on Eesti metsade seis märgatavalt halvenenud. Kui me olime kogu aeg CO₂ sidujad metsaga, siis esmakordselt sattusime 2020. aastal CO₂ heitjaks ehk emiteerijaks. Keskkonnaministrina pean seisma Eesti jätkusuutliku looduse ja selle liigirikkuse eest. Mul on hea meel, et Tartu Ülikooli teadlased on oma hiljutises pöördumises sama meelt," ütles minister.

LULUCF-i määruse kohaselt peab Eesti maakasutus- ja metsandussektor siduma 2030. aastaks 2,5 miljonit tonni CO2, praegu seob see 0,5 miljonit tonni. Nii suur sidumiskohustuse tõus tähendaks metsandussektori väitel nende jaoks suuri piiranguid.