"Eesti on olnud rahvusvahelises pildis hästi pikalt ühe teema maa – see on meie suur naaber oma varjuga – sisuliselt 50 shades of is Narva next? Meie kardame Venemaad või diskrimineerime venelasi – kogu kuvand on selle ümber keerelnud," kirjeldas eesistumise välismeedianõunik Maris Hellrand, kes on vabakutselise ajakirjanikuna aastaid välismeedias Eestist kirjutanud.

"Ma loodan, et me suudame seda ka mingil hetkel empiiriliselt mõõta, aga kui vaadata neid suuremaid kajastusvoogusid - avamine ja septembrikuu -, siis sealt ikkagi tekkis väga palju seda digimahtu," kirjeldas ta Eesti tasapisi muutuvat kuvandit, millele eesistumine on kaasa aidanud.

Digivaldkonnaga seotud teemad on Eesti eesistumise peamine fookus ning pressimeeskond möönis, et Eesti ajakirjanikele on keeruline neid teemasid väga uudisväärtuslikuna esitleda, kuna sisuliselt käib jutt sellistest lahendustest, mis eestlaste jaoks on juba igapäevased.

"Üks ajakirjanik tegelikult korra küsis mult, et mis Eestil sellest võita on. Ma arvan, et siin tulebki mängu see, et me oleme väga väike riik ja kui kaugele me üksi oma digiasjadega suudame purjetada," arvas meedianõunik Piret Seeman. "Mida suurem on see ühine turg, kus sarnased lahendused toimivad, seda rohkem on meil ka võimalik läbi lüüa."

Pressimeeskond tunnistas, et ajakirjandusele pakkusid esialgu kõige enam huvi praktilised teemad, mis on kõige lihtsamini tuntavad, nähtavad ja käegakatsutavad, näiteks ummikud ja isejuhtiv buss, mis suvel kesklinnas sõitis. Seeman meenutas, et suurematest üritustest leidis väga palju kajastust digitaalvaldkonna tippkohtumine ning tippkohtumise expo, kus olid välja pandud tehnoloogiad, mis hakkavad edaspidi praktilisel moel meie elusid muutma.

Venekeelne meedia aktiivsem

Venekeelse meediasuhtluse nõuniku Olga Korneitšiku hinnangul ei olnud venekeelsel meedial eesistumisele oluliselt teistmoodi lähenemine kui eestikeelsel – huvi pakkusid samuti need teemad, mis on inimestele kõige lähemal, sealhulgas sotsiaalvaldkonna küsimused: palgad, toetused, õppimisvõimalused.

Korneitšik rääkis, et kui tema asus aprillis ametisse, tuli venekeelse meediaga alustada ABC-st ehk sellest, mis on eesistumine, mis on selle eesmärk ja prioriteedid. Eestikeelses meedias arutleti sel ajal juba sisuteemade üle.

Samas tundis meedianõunik heameelt, et septembri monitooringutulemuste järgi avaldas Raadio 4 eesistumisega seoses rohkem lugusid kui Vikerraadio, venekeelne Delfi rohkem kui eestikeelne ning venekeelne Postimees rohkem kui eestikeelne. Raadio 4 oli seejuures eesistumise uudiste arvu poolest Kuku raadio järel üleüldse teisel kohal.

"Loomulikult, kui me võtame kogu uudiste arvu, siis eesti keeles on neid rohkem, sest eestikeelseid ajalehti ja kanaleid on rohkem, aga see näitab seda, et kui töötada strateegiliselt vene kanalitega, siis see annab väga hea tulemuse," kinnitas Korneitšik. "See tähendab, et venekeelne kogukond ei ole poliitikast vähem huvitatud, vaid et lihtsalt tuleb suunata infot õigesse kanalisse."

Teistmoodi töö

Omamoodi väljakutse oli tutvustada Eesti ajakirjanikele eesistumise meediasuhtluse formaate, millega paljud polnud varem ehk kokku puutunudki, näiteks lävepakuintervjuu ehk doorstep, mille andsid ministrid ürituspaika saabumisel ukse juures. Eesistumise teises pooles võeti üha enam kasutusele ka exit doorstep ehk lävepakuintervjuu, mille ministrid andsid ürituselt lahkudes.

Üldjuhul ei ole Eesti ajakirjanikud aga väga altid isegi pressikonverentsil küsimusi esitama. "Eestis oleme me sellega muidugi harjunud, et sa lähed kusagile välja sööma ja samas kohas sööb mõni minister või Vabariigi president, aga mujal maailmas see nii ei ole," tõdes Seeman.

Mitme kuu jooksul oli Eesti ajakirjanikel võimalik küsida küsimusi Euroopa poliitika täielikelt tippudelt. "Muidu ei teki sul ilmselt võimalusi küsida oma küsimus näiteks Boris Johnsonilt või Federica Mogherinilt - mõtle üks volinik või kõrge minister millisest Euroopa riigist iganes," lausus Seeman. "Ta kõnnib sinust doorstep'il mööda ja sinu võimalus on sirutada lihtsalt käsi mikrofoniga kaugele välja või kasutada väga vingeid atribuutikaid, mida me ka nägime, ja küsida see küsimus.”

Tuleb vaid mikrofon välja sirutada ja Theresa Maylt küsimus küsida. Autor: Piret Seeman/EU2017EE

Pressinõunikele tuli üllatusena, kui palju tegid välisajakirjanikud otselülitusi. Näiteks läks Itaalia ajakirjanikele väga korda eesistumise esimene suurem ministrite kohtumine, kus sise- ja justiitsministrid arutasid rändekriisi. "Eestis meediaga töötades sa ei kujuta seda tegelikult ette, et on võimalik, et tuleb üks telekanal kohale ja teeb live-intervjuusid kahe päeva jooksul kokku 20 tunni jagu," sõnas Seeman.

Meedianõunikud rääkisid, et akrediteerimisüteemi järgi külastasid Eestit igal ministrite kohtumisel väga spetsiifiliste valdkondade ajakirjanikud, kes on spetsialiseerunud näiteks põllumajandusele või julgeolekule. Eestis selliseid nišiväljaandeid pole, niisiis oli pressimeeskonna hinnangul siinsetel ajakirjanikel keerulisem pidevalt ühelt teemalt teisele lülituda.

Samasugune väljakutse oli ka meedianõunikel endil, kes pidid end iga kohtumise sisuga süvitsi kursis hoidma, et ajakirjanikke õigete kõneisikuteni juhatada. Seeman jutustas, et igal õhtul tuli peale tööpäeva teha endale järeleaitamistunde. See pidi toimuma tihti peale seda, kui tööpäev oli alanud enne kella seitset hommikul ja lõppenud varastel öötundidel.

Kuidas Eesti ütles esimest korda RT kohta propaganda

Eesti pole eesistumise jooksul just palju negatiivset tähelepanu pälvinud. Üks selline juhtum oli suvel, kui eesistumise korraldusmeeskond otsustas mitte akrediteerida eesistumise üritustele RT ehk Rossija Segodnja kanalite ja Sputniku ajakirjanikke. Meeskond ütles toona selgituseks, et nende kanalite toimetused pole sõltumatud ja ei järgi head ajakirjandustava, vaid tegelevad propagandaga. Teiste seas kritiseeris Eesti otsust Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni juht Ricardo Gutiérrez, kes pidas seda ajakirjandusvabaduse piiramiseks, ning meedias lahvatas skandaal.

Hellrand tõdes, et see oli üks eesistumise keerulisemaid olukordi. Samas käis ta peale juhtumist Prahas strateegilise kommunikatsiooni konverentsil: "Sealt saime tohutult õlalpatsutust selle eest, et keegi julges seda öelda." Ta selgitas, et Euroopas ei ole konsensust, kuidas RT ja Sputniku toimetusi käsitleda. Strateegilise kommunikatsiooni tuumringkonnas peetakse nende toimetuste ajakirjanikke Hellranna sõnul välisagentideks, samas kui Brüsseli pressikorpus näeb olukorda teisiti ning annab neile akrediteeringuid.

Ta lisas, et Eesti riigiasutused on lähtunud kogu aeg põhimõttest, et neid kanaleid ei käsitleta sõltumatu meediana, mispärast ei anta neile akrediteeringuid, kutseid pressikonverentsidele ega intervjuusid. "Aga senimaani ei ole olnud kunagi vajadust seda selle põhjendusega otse öelda," tunnistas välismeedianõunik. "See lõi nagu õhu puhtaks, et nüüd on see välja öeldud ja nii on. Muidu oli alati võimalus öelda, et akrediteerimine lõppes, kahjuks ei mahu, ei ole aega – oli võimalik leida mingisuguseid ettekäändeid."

"Võib-olla selle RT ja Sputniku enda eduka töö tulemusel on ikkagi mingi ringkond, kes peab neid legitiimseks ja usubki, et tõde on kahe vahel. Et tõde on selle Euroopa demokraatia, meie arusaamise ja venelaste arusaamise vahel, aga tegelikult see ju ei ole nii," lausus Hellrand.

Liiga kõrge kõnepult

Eesti ajakirjanikud tundsid eesistumise üritustest enim huvi digitaalvaldkonna tippkohtumise vastu. Seeman mainis, et kõige tihedamal päeval sai ta kella kaheksast hommikul kuni kümneni õhtul 78 telefonikõnet.

Tippkohtumine oli põnev ka meedianõunikele endile, kuna lasi piiluda suurriikide peensusteni läbi mõeldud pressitöö kardinate taha. Näiteks Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni kommunikatsioonijuhid tulid juba kaks päeva enne üritust ruume üle vaatama. "Iga valguse kraad, iga puldi kõrgus, taustavärvid, mis keegi selga paneb – kõik need asjad on nii ülimalt läbi mõeldud, nii et seda tegemist kõrvalt näha oli väga põnev," ütles Hellrand.

Merkeli pressiteenistus leidis näiteks, et pressiruumi kõnepult oli liiga kõrge: kästi teha 15 sentimeetrit madalamaks, et oleks näha liidukantsleri kehakeel. "Kui sa vaatad Merkeli pressikonverentsi, siis kunagi ei mõtle, et tal on mingit kehakeelt, aga ilmselt ja ilmselgelt märkaks selle puudumist, kui see pult oleks teisiti," tõdes meedianõunik.

Isegi Merkeli jakivalik ei jäänud juhuse hooleks. "Nad olid saanud foto sellest taustast, mis [pressikonverentsi saalis] on – loomulikult ta ei tule sinise jakiga sinisele taustale. Samamoodi vaatad perepilti – kes on see ainus inimene, kelle sa sealt ära tunned?" viitas Hellrand.

ELi riigipeade ja valitsusjuhtide perepilt tippkohtumisel Tallinnas. Autor: Arno Mikkor/EU2017EE

Pressikonverentside korralduse muutis keeruliseks see, et Eesti ajakirjanikke ei lastud kõikjale ligi. Näiteks otsustas Merkel anda pressikonverentsi üksnes Saksa meediale. Macroni pressikonverents toimus väikeses ruumis, kuhu lasti sisse vaid käputäis ajakirjanikke, kusjuures Eesti meediale lubas Macroni karmikäeline kommunikatsioonijuht vaid ühe küsimuse, mis tuli enne pressikonverentsi kokku leppida ja mis ajas Eesti ajakirjanikud omavahel peaaegu tülli.

Televisiooni õudusunenägu

Tippkohtumine oli keeruline väljakutse ka Eesti Rahvusringhäälingule, kes oli eesistumise host broadcaster ehk korraldajatelevisioon. See tähendab, et ERR tootis ülekandeid kõikidest Eestis toimunud ministrite kohtumistest ja suuremast osast konverentsidest – lühidalt, kõigest, mis oli avalikkusele video vahendusel ligipääsetavana ette nähtud.

ERR oli end Kultuurikatlasse koos korraldajatega juba üsna püsivalt sisse seadnud, sest seal tuli kajastada kõiki kohtumisi mitme nurga alt: ministrite saabumisi koos lühiintervjuudega, nende kätlemist, kogunemist koosolekulaua taha, nende ühise foto tegemist ja pressikonverentsi.

Tippkohtumine oli kõige keerulisem üritus juba selle poolest, et meeskond pidi ehitama otsast peale üles kogu tehnilise keskuse, kuna üritus ei mahtunud lihtsalt Kultuurikatlasse ära. Kasutusele tuli võtta rohkem kaameraid, ühe päeva jooksul toimus erakordselt palju sündmusi ja ajakava muutus pidevalt.

Kui veel Leedu eesistumise ajal 2013. aastal oli internetiülekannetel küllaltki väike osakaal, siis Eestis tekkis ainuüksi neid ülekandeid, mida näidati vaid veebis, mitte ringhäälingus, 70 päeva jagu. Tippkohtumisel oli ülekandeid eriti palju, kuna lisaks tavapärasele ministrite ühisele pressikonverentsile andis seekord eraldi pressikonverentsi ka mitu riigipead ja valitsusjuhti.

"Lõpuks juhtus seal televisiooni kõige hullem õudusunenägu, et pressikonverents algab varem peale," meenutas ERRi eesistumise projektijuht Andres Kuusk Jüri Ratase, Jean-Claude Junckeri ja Donald Tuski pressikonverentsi nihkumist varasemaks. "Kõik on valmistunud selleks, et mis siis, kui venib pool tundi, mis siis, kui venib tund aega, mis siis, kui venib kaks tundi, aga ükski asi ei tohi hakata varem! Aga vot, seekord juhtus." Kuusk tõdes, et siblimist oli palju, kuid ülekanne sai siiski tehtud.

Sõu kaaperdajad

Ta tõdes, et hirme võimalike eksimuste ja äparduste ees oli tegelikult hulga rohkem. Üks hirm oli, et kõik lävepakuintervjuud ei saa korralikult üles filmitud. Ajakirjanikele intervjuude tegemiseks mõeldud ala oli pikk ja pungil täis kanaleid, kes kõik võitlesid selle nimel, et saada poliitik kaamerasse. Host broadcaster on aga see, kes peab lõpuks ametliku pildiga varustama tervet Euroopat. "Kui Merkel jääb seisma ükskõik kus kohas, siis sa pead selle avalduse heliga kätte saama. Sellist varianti üldse ei ole olemas, et sa seda ei saa," selgitas Kuusk.

Et selline võimalus välistada, oli ERRil doorstep'il mitu kaamerameest, sealhulgas üks liikuv operaator Mustafa Celik. "Mustafa päästis mõned hetked ikkagi niimoodi ära, et ta lihtsalt läks, astus kusagilt läbi ja tõi selle pildi ära. Ega seal aruteluaega ei ole – sa pead selle saama," möönis Kuusk.

Prantsusmaa president Macron andis lävepakul intervjuu kümnetele ajakirjanikele. Taustal püüdis ta kaadrisse ERRi operaator Mustafa Celik. Autor: Raul Mee/EU2017EE

"Teine õudusunenägu selle elemendiga (doorstep'iga, toim.) seoses on, et Merkel tuleb, jääb seisma ja räägib – see on fiktsioon, sest Merkel ei andnud intervjuud, aga võtame selle näiteks. Samal ajal tuleb Macron, hakkab rääkima. Ja samal ajal tuleb veel kolmas ja hakkab rääkima. Kuidas sa siis käitud – kas sa katkestad kellegi või lased selle jutu lõpuni?" kirjeldas Kuusk probleemi, kus otseülekandes saab korraga näidata vaid ühe ministri intervjuud.

Ta rõõmustas, et sellist dilemmat peaministritega ei tekkinud, kuid ühel ministrite kohtumisel otsustas küll üks Austria minister "sõu kaaperdada" ja 20 minutit jutti rääkida, jättes teised ministrid otsepildist välja.

Kümne minutiga televisiooni

Teine korralduslikult keeruline suurüritus oli eesistumise avakontsert. Hellranna jaoks oli see kõige keerulisem tööpäev terves elus, sest ta pidi samal ajal juhtima 70 Brüsseli ajakirjaniku pressireisi, Kultuurikatla avakontserdi produktsiooni ja Vabaduse väljaku kontserdi produktsiooni.

Brüsseli ajakirjanike pressireisi oli Hellrand ette valmistanud pool aastat ning selle käigus tuli Eestist jätta võimalikult ere mälestus. "See oli maailma suurim privileeg, et oli aega ja raha teha seda nii, et iga viimane kui detail oleks täiuslik," kirjeldas ta. "Kui sul on aega ette mõelda ja sa tead, et need inimesed, kes tulevad, on täielik top-notch (tipptase, toim.), siis sa saadki teha nii, et iga kohtumine, iga asi, mis nad kogevad, peab olema sisu poolest täiuslik. Et igast organisatsioonist räägib ainult absoluutne tippjuht, kes on igas mõttes täiuslik, aga ka kõik muu – kogu sinna juurde kuuluv logistika, vaated, söök, et see kõik oleks läbi komponeeritud."

Korneitšiku sõnul avaldas välisajakirjanikele sügavat muljet, et Kultuurikatla avakontserdil esines Metsatöll. Ajakirjanikud olevat öelnud, et tavaliselt sõidavad nad eesistumise avaüritusele, kuulavad ära esimese pressikonverentsi ja ametlikud teadaanded, aga ei osale üldjuhul kontserdil, sest need on alati ühtmoodi viiulite ja klassikalise muusikaga. "Aga siin neil oli nii huvitav! Ja neil oli huvitav jälgida, kuidas meie ministrid ja teised otsustajad vaatavad seda kontserti, kuidas nad reageerivad," ütles ta.

Junckeri süda soojenes

Korneitšikule jäi eesistumise algusajast meelde ka see, kui ilmus Eesti eesistumise postmark ja tuli otsustada, kellele esimese postmargiga kiri läkitada. Jüri Ratas saatis postkaardi Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile, kes saatis peaministrile omakorda postkaardi vastu.

Kiri oli järgmine: "Kallis Jüri, ma arvasin, et Eestis ei eksiteeri enam paberit, aga paistab, et ma eksisin. Sinu postkaart oli kena üllatus, suur aitäh! Lõpuks ometi on keegi, kes teab, kuidas soojendada mehe südant, kel pole nutitelefoni. Ootan sinuga kohtumist juunis! Armastusega, Jean-Claude Juncker."

Jean-Claude Juncker saatis Jüri Ratasele postkaardi. Autor: EU2017EE 

Seemanil on kõige soojemad mälestused septembris toimunud ECOFINist ehk rahandus- ja majandusministrite kohtumisest. Kohtumise esimesel päeval palus Prantsusmaa ministri ihukaitsja Financial Timesi värsket numbrit, et see ministrile viia. "Eestis paraku ei saa samal päeval Financial Timesi. Uurisime lennujaamast, uurisime kõikide kolleegide käest igas suunas, aga paraku ei olnud võimalik," meenutas Seeman.

Koos rahandusministeeriumi avalike suhete juhi Liisi Polliga hakkasid nad otsima, milline konkreetne artikkel võiks ministrile huvi pakkuda. "Lõpuks küsisime ka kohapeal olevalt Financial Timesi ajakirjaniku käest, mis võiks Prantsuse ministrile huvi pakkuda ja leidsime kaks võimalikku artiklit – üks oli intervjuu temaga ja teine oli artikkel, kus teda oli mainitud. Printisime need välja ja ihukaitsja sai need ministrile viia. Aga see võttis meil ikka tubli tund aega: neljakesi otsisime, vahepeal saatis ihukaitsja ministrile sõnumeid ja minister saatis sõnumeid vastu," naeris Seeman.

Laupäeva hommikul algas ministrite kohtumine kell kaheksa hommikul. Kuna see tähendas omakorda, et ajakirjanikud pidid Kultuurikatlas alustama tööd juba kell seitse hommikul, otsustas toitlustusjuht pakkuda neile pannkooke, juhuks kui nad pole jõudnud hommikust süüa. Meedianõunik meenutas: "Ma isegi nägin kuu aega hiljem Brüsselis ühte Saksa ajakirjanikku, kes tuli minu juurde ja ütles, et oh, need pannkoogid!"

Samal ajal, kui ajakirjanikud pannkooke nosisid, oli kõrvalmajas käimas veel eelmise õhtu teknopidu. "Mõned tööletulijad said ka pildile paar sellist kostümeeritud inimest, Batmani ja Supermani, kes olid kell kaheksa-üheksa peolt lahkumas," muigas Seeman. "Õhus oli tunda kerge tümakas, mis kostus ka ministrite doorstep'i ajal."

Poliitikud välismeediasse

Kuusk kinnitas, et Eesti on saanud eesistumise visuaalse lahenduse eest palju kiita: "Ma ei taha kellegi peale näpuga näidata, aga Maltal oli perepildil valge taust, millel paar logo peal. Meie objekt ise oli võimas, kunstnikud tegid erakordselt head tööd ja ka meie operaatorid koostöös režissööri ja produtsendiga valgustasid kõik välja, kõik oli maitsekas, kõik oli hästi ilus."

"Ma arvan, et eesistumine on andnud meile rahu või enesekindluse, et me tegelikult, ilma eputamata, suudame teha maailmatasemel asju," arvas Kuusk. "Ma olen nüüd näinud erinevate riikide korraldusi ja me hüppasime vaieldamatult korraliku varuga üle lati – seda nii korralduslikult, logistiliselt, visuaalselt, kuni selleni, millised toidud seal olid."

Glamuuri ja ajakirjanikele mulje avaldamise taga on sügavam eesmärk, et Eesti hääl kõlaks Euroopas ka peale eesistumist. "Ma arvan, et seda teadmist võib-olla ei olnud varem nii palju, et kui mind huvitab mingisugune konkreetne poliitikavaldkond Euroopa Liidus, siis ma tean, et Eestist on võtta üks õudselt hea ekspert, kes jagab seda asja hästi," tõdes Hellrand.

"See oleks minu jaoks üks selline hea jätkusuutlik, kestev mõju – et vähemalt inimesed Brüsselis teavad, et kui nad tahavad mingisugusel konkreetsel teemal saada mingit head eksperthinnangut, siis nad saavad küsida seda mõne eestlase käest."

Ta tõdes, et seni pole Eesti poliitikud olnud kuigi altid välismeediaga suhtlema: "Poliitikutel on alati kõige olulisem olla kodumeedias nähtav, sest seal on nende valijad. Nad ei võida väga palju sellest, kui nad rahvusvahelises meedias esinevad ja võimlevad. Ma loodan, et selle poole aastaga on tekkinud harjumus või vilumus ka rahvusvahelise meediaga suhelda, sest see on jällegi osa sellest, et Eesti oleks nähtav ja et oleks meeles, et me olemas oleme."

Meedianõunikud leiavad, et eesistumise jooksul on tõusnud nii Eesti ajakirjanduse tase ja teadmised Euroopa Liidust kui Eesti võimekus rääkida kaasa Euroopa Liidus olulistes teemades. "Kui eesistumise ajal peame me olema nii-öelda moderaator või juhataja ja olema neutraalsed, siis pärast eesistumist võime rääkida oma huvidest palju efektiivsemalt, sest meil on see kogemus," ütles Korneitšik.

LOE VEEL:

Eesistumismeeskonna logistilise poole eest vastutanud inimesed meenutasid, kuidas nad pidid Prantsusmaa presidendile korraldama spontaanse kohtumise Kultuurikatla kööginurgas, kuidas tuli päästa kajakapoeg ning kuidas ministrite kohtumise ajal kadus ära elekter.

Eesistumismeeskonna personali eest vastutavad inimesed rääkisid 1500 töötajaga meeskonnast, sideisikute keerulisematest väljakutsetest ja arutlesid, mis saab edasi 300st inimesest, kelle töö lõppeb detsembris.

Eesistumismeeskonna protokollijuht ja toitlustusjuht rääkisid, kuidas külastuste üksikasjad tuli läbi mõelda sellise detailsuseni, et Angela Merkelile ei jääks leivaseeme hamba vahele või et köögimeeskond oleks valmis, kui Emmanuel Macron peaks otsustama viimasel hetkel šokolaadikoogi asemel puuviljasalati kasuks.