Ukraina avaldas enne tippkohtumist Euroopa Liidule survet, et ühisdeklaratsiooni lisataks selge sõnastus, mis ütleb, et kui Ukraina on kord viinud läbi vajalikud reformid, on Euroopa Liit valmis neid liikmeks võtma.

Euroopa Liit, sealhulgas Eesti peaminister Jüri Ratas rõhutas seevastu, et idapartnerlus pole seotud ühenduse laienemisega. Deklaratsioonis tunnustab Euroopa Liit idapartnerite Euroopa püüdlusi ja Euroopa valikut, nagu on kirjas assotsiatsioonilepingutes.

Liikmesriikide muresid arvestades lisandus veel reedel ühisavaldusse punkt, mis lubab, et Euroopa Liit võtab senisest suurema rolli konfliktide lahendamises. Eelkõige puudutab see Mägi-Karabahhi konflikti, mille osapooled on kaks idapartnerit, Armeenia ja Aserbaidžaan.

Ühisavaldusse pandi kirja, et tippkohtumisel osalejad tunnevad muret jätkuvate rahvusvahelise õiguse rikkumiste üle regiooni paljudes piirkondades. Tippkohtumisel osalejad tervitavad deklaratsioonis Euroopa Liidu suuremat rolli konfliktide lahendamisel - seda tuleks teha kehtivate läbirääkimisformaatide ja olemasolevate konfliktilahendamise mehhanismide kudu. Kuna deklaratsioon ei nimeta konkreetselt ühtegi konflikti, on lubadus oluline ka Ukrainale.

Jüri Ratas ütles Eesti ajakirjanikele, et idapartnerlus pole Euroopa Liidu laienemispoliitika osa, kuid tublimate idapartnerite ees liikmelisuse ust kinni ei lööda. Autor: Anette Parksepp/ERR

Lisaks deklaratsioonile keskendusid tippkohtumisel osalejad praktilistele eesmärkidele, mida Euroopa Liit soovib partnerriikides 2020. aastaks saavutada. Peaminister Jüri Ratas ütles peale kohtumist, et see on oluline, kuna praktilised muutused partnerriikides, näiteks viisabadus, ongi idapartnerluse kese, parandades päriselt inimeste elu.

Tippkohtumisel seati idapartnerluse jätkuvaks eesmärgiks Ukraina, Gruusia ja Moldova assotsiatsioonileppe rakendamine ning assotsiatsioonilepete sõlmimine teiste riikidega. Armeeniaga sõlmis EL tippkohtumisel uue kahepoolse leppe, kus pole sees vabakaubandust puudutavat osa, kuna Armeenia liitus 2015. aastal Euraasia Liiduga.

Tippkohtumise eel

"Homme võib idapartnerluse tippkohtumine läbi kukkuda," ütles Eesti Euroopa Liidu alaline esindaja Kaja Tael neljapäeva pärastlõunal. "Loodame, et seda ei juhtu."

Halb stsenaarium oleks tema kirjeldusel see, kui Brüsselist mindaks laiali väga halvas meeleolus. "Läbirääkimised ühisavalduse suhtes alles käivad ja kui mõnel riigijuhil tekib ikka väga halb tuju, siis mine tea, mis sellest kõigest saab. Aga inimesed töötavad selle nimel, et kõik läheks hästi," kinnitas ta.

Neljapäevaks oli oma tuleku kinnitanud 21 Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhti. Idapartnerite riigipeadest jätab tulemata Valgevene president Aleksandr Lukašenka, kes sai sel korral idapartnerluse tippkohtumisele kutse üleüldse esimest korda.

Idapartnerluse tippkohtumisest Vikerraadio saates "Uudis+" reede pärastlõunal.

ELi ja idapartnerite ühisavalduses on jäänud kokku leppida vaid pisiasjad, milles on osa riike võtnud väga põhimõttelised seisukohad. Peamine vaidluskoht puudutab seda, kuidas peaks deklaratsioonis kajastuma Hollandi positsioon Ukraina suhtes.

Nimelt korraldas Holland 2016. aastal rahvahääletuse Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsioonileppe üle, mille eesmärk oli tihendada osapoolte kaubandussuhteid. Leppe vastu hääletas 61 protsenti hollandlastest.

Kuigi referendum polnud siduv, on see saanud suurimaks takistuseks tippkohtumise ühisdeklaratsioonis kokkuleppimisel. Väljaanne EUobserver tsiteeris diplomaati, kelle sõnul keelduvad hollandlased koos sakslaste ja prantslastega lisamast ühisavaldusse isegi sõnastust, mis nimetab idapartnereid Euroopa riikideks.

Ukraina ootab koos Gruusia ja Moldovaga samas selget sõnumit, et neid oodatakse tulevikus Euroopa Liidu liikmesriikideks, kui nad kord selleks valmis on. See on tekitanud omamoodi skisofreenilise olukorra: Euroopa Liit pole praegu valmis liikmelisuse perspektiivi lubama, samas kui ametnikud kinnitavad, et keegi pole partnerite tulevasele liikmelisusele ust kinni löönud.

Tael võrdles kolme riigi olukorda sellega, kui Eestile öeldi 1995. aastal, et meid ei võeta NATOsse, mispeale tegi Eesti väga põhjalikku kodutööd. "Võib-olla ei ole vaja alati, igal ajahetkel küsida, et kas me lõpuks ikka saame [liikmeks]," sõnas suursaadik. "Kui te olete saanud ühe korra vastuse, siis võiks mõelda, kas tasub iga päev uuesti küsida, kas tasub loota seda, et kuskile uksele naelutatakse paberileht sõnadega, et Gruusia või Ukraina on Euroopa Liitu oodatud sellel hetkel, kui nad selleks valmis on. Ilmselt seda paberilehte ei ole praegu tulemas."

Peamine küsimus idapartnerluse tuleviku seisukohast on, kas partnerid on liitumisperspektiivi puudumisest hoolimata valmis viima ellu reforme ja jätkama senist koostööd, mis ei anna neile nii palju, kui nad loodavad. Mingit vahefaasi idapartnerluse ja liikmelisuse vahel praegu pole ning see võib kärpida liikmesriikide motivatsiooni.

Hüved peavad olema tunda

Euroopa Parlament on öelnud, et selleks vaheetapiks võiks luua Idapartnerlus+ programmi, mis võiks tähendada tolliliitu, Schengeni tsooni laienemist ja muid hüvesid tublimatele idapartneritele. Sisuliselt sarnane eristamine juba toimub, kuivõrd Euroopa Liit panustabki rohkem ressursse neisse partnerriikidesse, kes on reformidega kaugemale jõudnud.

Ajal, mil isegi kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei kuulu Schengeni alasse ja kolm partnerriiki on alles äsja saanud viisavabaduse, ei astu idapartnerluse programm ilmselt lähiajal nii suuri samme edasi nagu europarlament loodab.

Eesti soovib eesistujana panna idapartnerite motivatsiooni hoidmiseks enam rõhku erinevatele praktilistele hüvedele, et partnerriikide kodanikud tunneksid selgemalt kasu, mida nad saavad praegustest koostöövormidest.

Näiteks on plaanis tudengivahetuses Erasmus+ osalevate üliõpilaste arv kasvatada 20 tuhandelt 80 tuhandele, ühtlustada rändlushindu, anda väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele laenu kohalikus valuutas, selle asemel, et anda dollarites ja eurodes, mis on neile praegu tugeva kursi kõikumise tõttu probleemiks, jne.

20 eesmärki aastaks 2020

Eesti soovib ka, et partnerriikides oleks paremini näha, kust need hüved tulevad. Näiteks arvavad praegu paljud armeenlased, et Venemaa on nende peamine toetaja, samas kui oluliselt suuremast Euroopa Liidu toetusest kodanikud kuigi palju ei tea.

Niisiis lepivad osapooled tippkohtumisel kokku 20 konkreetses eesmärgis, mis tuleb saavutada aastaks 2020. Eesmärgid katavad majanduse, valitsemise, ühenduvuse ja ühiskonna valdkondi.

Tippkohtumise deklaratsiooni kokkuleppimisel on murekohaks ka Armeenia ja Aserbaidžaani konflikti kajastamine. Näiteks 2015. aastal Riias ei jõudnudki riigid kõiki osapooli rahuldava kokkuleppeni, nii et Aserbaidžaan tegi hiljem avalduse, kus andis teada, et neile lõplik sõnastus ei sobi.

Suursaadik Tael tõdes, et kuigi erihuvid muudavad ühisavalduses kokkuleppimise keeruliseks, on sellised vaidlused peamiselt siiski taustamüra. "Isegi kui peaks [reedel] juhtuma mingi eriline dramaatiline käik, siis tegelikult idapartnerlus kui selline on ju läbi aasta olnud meil fookuses ja kõik need kohtumised, mis me oleme Tallinnas teinud eri valdkondades, kõik see tegelik töö, mis me teeme nendes riikides – ega see kusagile ei kao ühe poliitilise avalduse pärast."

"Kindlasti ka pärast seda, kui tippkohtumine on läbi, on terve suur hulk riike, kes tahavad [idapartnerlust] edasi viia." Tael nimetas selle grupi n-ö juhtriigina Leedut, aga märkis, et näiteks ka Rootsi ja Taani on idapartnerluse arendamisest väga huvitatud. Järgmise eesistujana võtab kõige tõenäolisemalt idapartnerluse päevakorda Rumeenia 2019. aastal.

"Meiesuguste riikide ülesanne saab olema poliitilise tähelepanu hoidmisel," avaldas Tael ootust. "Ainult [idapartnerluse tippkohtumise] toimumise fakt iseenesest on juba väga tähtis, sest tegelikult sellel hetkel, kui me hakkasime seda korraldama, oli Euroopa Liit ise üsna suures kriisis, Brexiti uudis oli tulnud, olid endiselt eurokriisi järelmõjud, rändekriis – no ei ole iseenesestmõistetav, et me teeme siin idapartnerluse tippkohtumise!"