Kaja Tael: eesistuja ei saa võtta teatepulka ja staadionilt ära joosta ({{commentsTotal}})

Kaja Tael usub, et jõuab ebainimlikust töökoormusest hoolimata üle eesistumise finišijoone oma jalgadel.
Kaja Tael usub, et jõuab ebainimlikust töökoormusest hoolimata üle eesistumise finišijoone oma jalgadel. Autor/allikas: Anette Parksepp/ERR

Eesistumise jooksul on kostnud siit-sealt hääli, et Eesti oleks pidanud tegema rohkem, olema teravam ja sõnakam. Eesti alaline esindaja Euroopa Liidus Kaja Tael leiab, et eesistumine on nagu meeskonnajooks, kus üks liige ei saa võtta teatepulka ja joosta sellega vastassuunas staadionilt minema.

Vestlesime Kaja Taelaga neljapäeva lõunal Brüsselis, vahetult enne Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide kogunemist aasta ja Eesti eesistumisaja viimasele Euroopa Ülemkogule.

Suursaadik rääkis viimaste päevade ja detsembrikuu Ülemkogu kõige valulisemast teemast ehk rändeküsimusest, aga ka Eesti eesistumise õnnestumisest, tegematajätmistest ja sellest, kuidas mõjub pool aastat ebainimlikku töökoormust ametnike elurütmile.

Me kohtume teiega sobivasti päeval, mil Euroopa liidrid arutavad üht kõige keerulisemat teie valdkonna teemat ehk rännet. Eesti otsustas eesistujana pakkuda välja n-ö Dublini süsteemi reformi, kuigi oli teada, et me sellega lõpule ei jõua. Miks?

Miks me otsustasime selle üldse välja käia? Euroopa Liidus on ju ikka nii, et tuleb samm-sammult liikuda. See, kui keegi teine lõpetab töö, mida sa alustasid, on maailma kõige tavalisem asi. Me ei jõuaks kuskile, kui me ootaksime kogu aeg vaid täpselt eesistumise ajal tehtavaid otsuseid. Aeg nõudis meie käest, et me peaksime oma ettepanekuga välja tulema.

Kuuldavasti on eri riikide ametnikud Eestit tundliku teema tõstatamise julguse eest kiitnud. Kas plaan ise ka riikidele meeldib, kuivõrd see peaks olema eri osapoolte lepitaja, või on ikkagi juba näha, et mõned riigid pole teie ideega üldse nõus?

See plaan ei meeldi kindlasti kellelegi. Mitte kellelegi! See annabki meile lootust, et äkki see plaan töötab, sest see tähendab seda, et kõik riigid peavad üksteisele lähemale liikuma ja milleski järele andma – see on alati töötava kompromissi eeldus.

Ma tõesti ei oska öelda, kas me seda teed ka läheme, aga me pidime proovima, kas Dublini reformi on võimalik lõpetada sama printsiibi alusel, nagu eelnevad eesistujad on seda alustanud.

Kogu aeg on räägitud, et me peaksime tasakaalustama vastutustunnet ja solidaarsust. See tähendab, et eesliini riikidel on teatud vastutus, et teha varjupaigataotlejatega ära esmased protseduurid. Teistel liikmesriikidel on kohustus eesliini riike aidata, sest migrandid ei tule konkreetselt Itaaliasse, Kreekasse või Maltale – nad tulevad Euroopa Liitu, nii et see on meie ühine vastutus.

Euroopa Liit on püüdnud juba aastaid leida tasakaalu eesliini riigi vastutuse ja teiste riikide solidaarsuse vahel. Ma ütleks, et meie käisime eesistujana ettepanekut kokku pannes tõepoolest selle tee lõpuni. Ma ei usu, et selle lähenemise juures oleks võimalik teha midagi veel paremini, veel selgemini, tuua liikmesriikide positsioone veel rohkem keskpõrandale kokku.

Meie tegime viimase katse. Järgmisel aastal (juunis – toim.) otsustatakse, kas Euroopa Liit otsustab selle plaani alusel edasi minna või leiame tõesti, et see lähenemine on ennast ammendanud ja peame välja mõtlema midagi täiesti uut. Selleks, et täiesti uus lähenemine tekiks, tuleb aga kõik võimalikud variandid kõigepealt läbi uurida.

Mis see uus lahendus võiks olla?

Minul ei ole selle kohta õrna aimugi. Ega kellelgi ei ole. Kuni on olemas lootus kord võetud lähenemisega lõpule jõuda, pole alternatiivid laual olnud.

Eesti pakkus välja viimase kompromissi solidaarsuse ja eesliini riikide vastutuse tasakaalustamiseks. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Donald Tusk on juba otse öelnud, et rändekvoodid on surnud ja seda on kritiseeritud kui Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõtte õõnestamist. Mida te Tuski väljaütlemisest isiklikult arvate?

Meie ettepanekus pole samuti sõnagi kvootidest – me ei räägi kvootidest. Kõigepealt tahaksin rõhutada, et ümberpaigutamine on vaid väga väike osa tervest meetmete paketist, mis on meie käsutuses. Selle nahka läheb tegelikult liiga palju tähelepanu ja see vaidlus on olnud tõepoolest lõhestav.

Meie ettepanekus on öeldud, et kõik riigid peaksid osalema kõikides vajalikes meetmetes – mõnikord  võib olla vajalik ka ümberpaigutamine. Me loodame, et liikmesriigid võtavad endale vabatahtlikult ka ümberpaigutamise kohustuse.

Praegu on vastu võetud Nõukogu otsus, mis – nagu alati – on liikmesriikidele kohustuslik. Otsuses on sees ka ümberpaigutamine, mille juurde kirjutasime oma ettepanekus, et ümberpaigutamine on võimalik ainult siis, kui saatev riik ja vastuvõttev riik jõuavad omavahel kokkuleppele. Me tegime seda, sest oleme ka praktikas näinud, et küsimus on palju laiem kui lihtsalt põhimõtteline vastuseis, et meie oma riiki ühtegi pagulast ei luba.

Tihtipeale võib küsimus olla väga konkreetsetes praktilistes detailides, mis vajavad liikmesriikide vahel lahendamist ka juhul, kui nad on valmis pagulasi vastu võtma. Sellepärast on meie ettepanekus see lause. Ega keegi pole meie poole ka eriliselt dramaatiliselt pöördunud, et miks te niimoodi teete. See, mis on Tuski ütlemise peale köetud üles meedias ja erinevate reaktsioonidega – mina nimetaksin seda tormiks veeklaasis. Ma arvan, et me saame sellest üle.

Eesti paneb rändepaketis rõhu varajasele regeerimisele. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Kui saatev riik ja vastuvõttev riik ei jõua ikkagi vabatahtlikult kokkuleppele, siis mis peaks olema nende liikmesriikide panus, kes ei ole nõus pagulasi vastu võtma?

Meie seaksime oma ettepaneku järgi selles meetmete paketis vahekohtunikuks Euroopa Komisjoni, kuna nemad on ka väga paljudes teistes poliitikates objektiivsed olukorra hindajad. Me oleme teinud ettepaneku, et väga varajases rändestaadiumis – ammu enne, kui kriis on jõudnud haripunkti – peaks Komisjon andma esimese hinnangu ja pakkuma liikmesriikidele meetmeid, mida kasutada.

Ümberpaigutamine ei ole tihti üldse võtmeküsimus: palju tähtsam võib olla vastuvõtulaagrite rajamine või migratsiooniametnike saatmine piirile. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kui palju peame tegelikult koostööd tegema kolmandate riikidega, eelkõige päritoluriikidega, et suurt rändelainet ennetada.

Praegu tundubki, et Euroopa Liidus peetakse edukaks rändelahenduseks seda, kui üks liikmesriik võtab olukorra ohjamisel juhtrolli, nagu Itaalia on teinud Liibüaga. Samas on ju koostöö Liibüaga väga problemaatiline ja isegi Euroopa Liidu kõrged ametnikud ütlevad, et võib-olla me ei taha isegi kõiki neid kokkuleppeid teada, mida Itaalia on Liibüaga teinud. Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik ja ÜRO on nimetanud seda kokkulepet ebahumaanseks ja inimkonna südametunnistuse häbivääristamiseks. Meil on kriis küll, aga kas see on õige, et Euroopa Liit ohverdab selle lahendamiseks inimõiguste aluspõhimõtted?

Kuidas läheb inimõigustega kokku see, kui tuhanded inimesed upuvad meil Vahemerel? Asja peaks ikkagi vaatama natukene laiemas raamistikus. Me oleme kõik kohutavalt mures, milline on olukord Liibüa põgenikelaagrites, aga me olime ka väga-väga mures, kui inimesed uppusid sõna otseses mõttes meie silma all, Vahemerel, sadades ja tuhandetes.

Me peame otsima võimalusi, kuidas sellest olukorrast edasi pääseda. Liibüa on muutunud rändeteedel transiidiriigiks, sest neil ei ole tõesti toimivat valitsust. See on väga keeruline olukord, aga ei tähenda, et me peaksime käega lööma ja ütlema, et me ei tee Liibüaga mingit pistmist, juhtugu seal mis tahes.

Ma arvan, et on tõepoolest väga kiiduväärt, et Itaalia on kahepoolselt võtnud Liibüas juhtrolli, tuginedes muidugi oma ajaloolistele sidemetele ja kogemusele selles piirkonnas, ja teeb Euroopa Liidule ettepanekuid, mida piirkonnas ette võtta. Ma arvan, et see on väga kiiduväärt.

Kui me vaatame eesistumist laiemalt, siis mis on teie jaoks olnud peale rändeteema veel kõige keerulisemad arutelud?

Mul on pikk nimekiri kandidaatidest, mida kõige keerulisemaks pidada. Kindlasti on olnud väga keerulised meie lemmikteemad: kõik, mis seostub digitaliseerimisega. Kuigi poliitiliselt on see valdkond, millesse riigid suhtuvad põhimõtteliselt positiivselt, siis keeruka seadusandliku tegevuseni jõudes on vastuolud olnud väga suured.

Meil on palju seadusandlikke ettepanekuid, millega ma ei jõudnud ikkagi lõppjaama. Teisest küljest, ega me pole kunagi arvanud, et see oleks võimalik olnud, nii et meie sihik oli täiesti realistlikult seatud. Nüüd oleme olukorras, kus Bulgaaria peab järgmise poolaasta jooksul väga palju asju lõpetama, aga me oleme teinud väga palju eeltööd ja loodame, et see neil õnnestub. Aastaks 2018 peaks digitaalne siseturg olema teatavasti lõplikult vormistatud, nii et see on keeruline.

Kas oli ka mõni teema, kus oli suurem ootus ja valmistas pettumust, et me ei jõudnud kokkuleppele?

Tegelikult on ju päris üksikud asjad, kus me pidime objektiivsetel asjaoludel oma eesmärgist loobuma. Ma nimetaksin Schengeni infosüsteemi edasiarendamist. Me oleme välispiiride julgeolekuhuvides pööranud palju tähelepanu andmebaasidele, aga Schengeni infosüsteemiga me triloogides* tõesti lõpuni ei jõudnud, sest parlamendi positsioon kujunes tunduvalt hiljem, kui oli kavas ja lootsime. Aeg sai lihtsalt otsa.

Mulle oleks isiklikult väga meeldinud, kui oleks õnnestunud leppida kokku Uus-Meremaa ja Austraalia vabakaubanduslepingu mandaadis. Paraku jäi see muude, palju suuremate kaubanduslepingute taha, kuna need asjad kipuvad omavahel seostuma. Nii et laiemad põhjused on takistanud meie edasiminekut.

* Triloog on läbirääkimiskohtumine Euroopa Parlamendi, Nõukogu (keda esindab läbirääkimistel eesistujariik ehk Eesti) ja Komisjoni vahel, kus otsitakse kokkulepet konkreetses eelnõus, millega Komisjon on välja tulnud. Parlament lepib enne triloogi kokku oma sisemise positsiooni, liikmesriigid lepivad Nõukogus kokku enda oma ja läbirääkimistel tuleb need erinevad seisukohad jällegi omavahel selgeks vaielda ja Nõukogu-Parlamendi ühises positsioonis kokku leppida, et õigusakt võiks sündida. Euroopa Komisjonil on seejuures nõustav, mitte otsustav roll.

Kas eesistumise töökoormus ja läbirääkimiste eripärad üllatasid teid või olid need üldjoontes ootuspärased?

Ma ütleksin, et minu jaoks isiklikult köeti neid hirme rohkem üles, kui see tõeks osutus. Seda ei saa kindlasti öelda minu hea sõbra Clyde’i kohta, kelle jaoks ületab eriti eesistumise lõpufaas vist juba küll inimvõimete piiri.

Aga enda seisukohalt: eks ta kurnav on, selge see. See on üsna ebainimlik, aga ma arvan, et jõuan üle finišijoone veel enam-vähem oma jalgadel.

(Loe ka intervjuud Clyde Kulliga.)

Milliseid ootamatumaid läbirääkimistaktikaid te eesistumistöös kohanud olete?

Kui me räägime ootamatustest, siis on läbirääkimistaktikad enamasti ebameeldivad. Tõesti, seda ei osanud ette näha ega teada, kui keeruliseks võib mõnel triloogil minna. See on asi, mida kogebki Euroopa Liidus tegelikult ainult eesistuja, sest ta on üksinda laua taga Euroopa Liidu Nõukogu esindamas.

Ükski teine liikmesriik ei tea kunagi detailides, mis juhtub tegelikult läbirääkimislaua taga, kus on väga erinevad inimtüübid. Meil oli umbes 90 triloogi – mõnikord küll komiteejuhid kordusid, aga enamasti on tiimid erinevad, nii et võite ette kujutada, kuivõrd sõltuvad läbirääkimised inimestest ja sellest, kuidas nad käituvad. Kahjuks on väga palju ka üsna jõhkrat läbirääkimist.

Eesistumisega seotud ametnike töönädal on ametlikult kuupäevane ja läbirääkimised venivad pahatihti õhtu- ja öötundidesse. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Missugune on jõhker läbirääkimine?

Jõhker läbirääkimine on selline, kus laua taha istumise hetkest alustatakse vestlust sellega, et kui te mu tingimustele järele ei anna, tõusen püsti ja lähen minema – see on üsna tavaline. Tunnistagem, Euroopa Parlament teeb seda juba aastakümneid: seal on inimesi, kes on olnud aastakümneid Parlamenti valitud, on väga tegusad ja on aastakümneid troloogidega tegelenud.

Nende vastas istub eesistuja, kes vahetub iga poole aasta tagant ja kellel võib olla esimene triloog. Hea küll, kui see on ka 39. triloog, on tal kogemust võib-olla ikkagi vähem ja Euroopa Parlament kasutab seda ära, see on täiesti selge. See tuli võib-olla tõesti paratamatu üllatusena – seda lihtsalt ei tea, kuni sa pole ise eesistuja olnud.

Kas on olnud ka selliseid teemasid, mida on olnud rõõm läbi rääkida? Või käib konflikt ja stress paratamatult alati asja juurde?

No ei tea, ma ei oska siin küll erilist rõõmu välja tuua – kõik on tähtis ja kõik on keeruline. On asju, mis teevad kindlasti väga suurt rõõmu, kui nad on otsustatud ja kätte saadud, aga muidu siin eriline lust ja lillepidu kindlasti ei ole.

Clyde Kull ütles meie intervjuus, et läbirääkimiste edukus sõltub tihtipeale ka sellest, kui palju on valmis ametnikud ja poliitikud ohje haarama: telefonikõnesid tegema, kolleegidega silmast silma kohtuma jne. Keda tooksite teie selles osas tublimatena välja?

Ma arvan, et meie valdkonnas, COREPER II valdkonnas on olnud kõige keerulisemad rahandusteemad. Sellepärast tahaksin väga tuua esile meie rahatiimi: Priit Potisepp, Triin Ruus ja Katri Seier ja Erik Marksoo. Neid nimesid võiks lugeda veelgi.

Muidugi on olnud üsna keerulised läbirääkimised justiitstiimil. Meie sisetiim tegeles – võiks ju ausalt öelda – mürgise teemaga, rändeteemaga. Paljud räägivad Dublini reformist, aga kogu varjupaigapakett hõlmab seitset erinevat faili, millega oli vaja tööd teha.

Tõesti, müts maha nende inimeste ees, kes on siseministeeriumis asjaga tegelenud: Birgit Lüüs ja Märt Hiietamm, Sigrid Soomlais, Raivo Küüt on trilooge juhtinud. Meil on pikk-pikk pink ametnike, kes on kõik olnud äärmiselt tublid.

Mis puudutab seda, et minister peab helistama: muidugi, minister peabki helistama! Sellepärast ta ongi valitsuse liige ja mingil hetkel peabki poliitiline tasand kõik välja panema, et mõnd viimast Gordioni sõlme lahendada. Aga enne seda teevad ametnikud tohutult kaua väga pikki päevi ja töötavad mõnikord läbi tuhandeleheküljelisi seadusandlikke akte.

Rõõmsaid läbirääkimisi Nõukogus pole: kõik on tähtis ja keeruline. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Te nimetasite esimesena rahandustiimi. Samas, kui me vaatame poliitilist tasandit, siis rahandusminister Toomas Tõniste oli see, kes ütles eesistumise alguses, et ta ei mõelnud ministriks asudes üldse, et tegeleda tuleb ka mingi eurovärgiga, mis talle eriti huvi ei paku. Samal ajal, kui suur osa ministritest on eesistumise jooksul vist teemadesse sisse elanud, siis rahandusminister ei tahtnud või ei osanud ka kõige viimasel ECOFINil ajakirjanike küsimustele vastata, kuigi eesistumine on kestnud juba kuid.

Mina ei tea selle kohta midagi, mida ta vastas või mida ta ei vastanud või mida te küsisite…

See ei olnud minu küsimus, vaid talt küsiti, millised peaksid olema sanktsioonid musta nimekirja riikidele, kes ei tee Euroopa Liiduga piisavalt maksukoostööd. Minister vastas, et võimalik on kasutada erinevaid meetmeid ja andis sõna volinikule.

Aga mida siis ajakirjanik sooviks? Et minister hakkaks tuhandeleheküljelisest seadusandlusest lugema ette lehekülgede viisi sanktsioone? See oli konkreetselt niisugune küsimus, mida me omavahel ka arutasime, sest me teadsime, et see tuleb. Me arutasime, mida esile tuua, aga ekspertide soovitus oli, et kuivõrd selles paketis pole ükski sanktsioon tähtsam kui teine – need on puhtalt finantstehnilised sanktsioonid – siis parem on mitte näiteid tuua, et mitte arutelu tasakaalust välja viia.

Ma tean, et Euroopas on ajakirjanikke, kes on rahandusteemasid tõesti aastakümneid jälginud ja on võimelised aru saama, millest räägitakse. Nii-öelda külmalt teemasse sisse tulles ja finantstehnilisi pangandusliidu küsimusi küsides on sellele väga keeruline kahe sõnaga nii-öelda inimkeeli vastata.

Aga kas see meie läbirääkimisi ei ole kuidagi pärssinud, kui rahandusminister ütleb ka ise ausalt, et teda euroteemad ei huvita?

Minu teada ei ole minister öelnud seda Euroopas, et teda Euroopa asi ei huvita. Nii et ärme nüüd pööra liiga palju tähelepanu sellele, mida ja kuidas on keegi öelnud pool aastat tagasi.

Jah, samas – nagu te ka ise ütlesite – on ametnikud saanud sellevõrra rohkem särada: näiteks kiideti väga Märt Kivist eelarveläbirääkimiste puhul...

Kindlasti

... ja kuuldavasti on Dmitri Jegorovil Brüsselis suisa oma fänklubi.

Jah.

Kas on mingi konkreetne seik, mis jääb teile eesistumisest väga elavalt meelde?

See on jälle keeruline küsimus, et kuidas öelda, mis jääb nüüd kõige-kõige rohkem meelde sellest poolest aastast – või tegelikult on kogu see rabelemine kestnud siin ju väga palju kauem.

Kõige rõõmsamad hetked on võib-olla olnud ikkagi need, kus on õnnestunud mingites väga keerulistes küsimustes kompromiss leida. Niimoodi, et sa võtad koosoleku käigus vaheaja, võtad veel aega kahepoolseteks aruteludeks erinevate riikidega, kellega olid suured vastuolud, ja kui sa siis lõpuks eesistuja autoriteediga ikkagi kokkuleppe saavutad, siis on see kindlasti rõõmus hetk. See jääb meelde.

Mõnikord leiab eesistuja kompromissi keerulise koosoleku vaheajal läbirääkimisi pidades. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Mida lihtne Eesti inimene, näiteks maatalus elav vanaema Eesti eesistumisest sai?

Sarnaselt võiks küsida, et mida saab see vanatädi riigikogu igapäevasest tegevusest. Seadusandlik tegevus ei anna kohe käegakatsutavat tulemust, seadused rakenduvad tihtipeale alles rakendusaktide vastuvõtmisel jne. Ma võin loomulikult lugeda üles mingeid asju, mis mõjutavad kaudselt igat Eesti inimest, olgu need paremad keskkonnaalased seadused, paremad rahastamisvõimalused Eesti ettevõtetele või turvalisemad välispiirid, mis peaksid kokkuvõttes mõjutama ka seda – nagu me kõik väga loodame –, et terrorioht Euroopa Liidus väheneb.

See nõuab igalt üksikult vanainimeselt ikka päris kõva kujutlusvõimet, et mida see kõik konkreetselt tähendas. Kui see tundub aga liiga abstraktne, siis ma soovitan lihtsalt mõelda sellele, et see oli proovikivi Eestile kui riigile, et näha, kuidas me katsumusest läbi tuleme. See katsumus on kõigile kohustuslik ja riigid saavad sellega ikkagi erinevalt hakkama.

Mina arvan, et igal Eesti inimesel võiks olla heameel sellest, kui Eestil on läinud hästi. Mul ei ole mingit kahtlust, et Eesti inimene selle üle tegelikult ka rõõmustab. Rõõmustagem siis nüüd 2017. aasta lõpus koos selle üle, et see tõeliselt raske ülesanne sai meil väga edukalt täidetud.

Mida me siis sellest raskest ülesandest riigina laiemalt saime, kui me võtame arvesse, et selle juurde käis ka n-ö peksupoisi roll? Kas tulemus oli seda väärt?

See on selline küsimus, et kas te olete hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud. Kas me läksime seda ülesannet tegema mõttega, et me saame midagi? Me astusime Euroopa Liitu mingisuguse kindla sooviga ja see soov oli, et me ei taha olla praeguses maailmas üksinda tõmbetuulte käes. Selle asemel valisime endale perekonna, kuhu me tahame oma vanade väärtuste, kultuuritraditsioonide ja muu poolest kuuluda.

See perekond toob meile rohkem turvalisust, rohkem stabiilsust, jõukust, kõike muud, mida me seostame sõnaga "heaolu". Perega käib kaasas kohustusi, nagu alati. Üks kohustus on, et sa oled iga 13 ja poole aasta järel eesistuja. Sa ei lähe eesistumisele mõttega: "Mis ma sellest saan?" See on asi, mis tuleb ära teha!

Kui sa teed seda hästi, on selles kindlasti ka väike boonus ja ma arvan, et see sillutab meile mitmes mõttes teed tulevikuks, mil me ei pea enam olema neutraalsed kompromissi otsijad, vaid võime end ja oma huvisid selgemini positsioneerida.

Me oskame seda nüüd kindlasti palju paremini, teame palju paremini, kuidas Euroopa Liidu masinavärk toimib, aga oleme end näidanud ka tõeliselt konstruktiivse ja ausa läbirääkijana, nii et suhtumine meisse on kindlasti hea ja see on kapital, mille peale saame rajada oma tuleviku edu.

Eestist on kostnud samas ka arvamusi, et lisaks sellele, mida me tegime läbirääkijana, oleksime pidanud eesistuja positsiooni veel kuidagi ära kasutama ja võtma erinevates küsimustes tugevamaid seisukohti. Miks me seda ei teinud?

Sel juhul tahaksin teada, mida täpselt taheti, et me oleksime teinud – siis saab seda konkreetselt arutada. Kui me räägime aga üldises plaanis, siis on Euroopa Liidu elutsükkel ju mingis mõttes võrreldav meeskonnajooksuga, kus antakse teatepulk ühelt meeskonnaliikmelt teisele.

Kui teatejooks toimub näiteks staadionil, siis ma ei kujuta ette, et mõni eesistuja võtaks vahepeal teatepulga ja jookseks teises suunas minema, kui ülejäänud meeskond. Euroopa Liit ei tööta niimoodi, et igaüks mõtleb oma eesistumise ajal, mis oleks talle isiklikult kasulik. See on üks hullemaid asju, mida võiks eesistujalt oodata.

Kui selle argumendi puhul mõeldi aga seda, et oleks pidanud milleski veel rohkem esile tõusma, siis neile inimestele ütlen küll, et digitippkohtumine Tallinnas oli kõige silmapaistvam asi, mida võib ette kujutada. Võtaks nüüd natukene hoogu maha selle jutuga, et oleks pidanud ikka veel midagi tegema.

Kaja Taela sõnul saab Eesti järgmisest aastast oma huve tänu eesistumisele varasemast paremini kaitsma hakata. Autor: Tauno Tõhk/EU2017EE

Ma ei saa jätta ka teilt küsimata, kui palju te viimase poole aasta jooksul magada olete saanud – kui suur unevõlg on eesistumise lõpuks kogunenud?

Eks ta ole nii palju, et kui peaminister mulle eile õhtul kell 20.16 helistas, siis – tunnistan – olin juhuslikult magama jäänud ja telefonikõnet ei kuulnud. Siis ärkasin keskööks üles ja asusin uuesti pabereid lugema – eks see umbes niimoodi käib.

Kurnatus on päris suur: võib-olla on mind isiklikult kurnanud kõige rohkem see kuuepäevane töönädal, mis on meil olnud ametlikult viimased kuus kuud. Tuleb tunnistada, et ka pool vabast laupäevast veedad veel meile lugedes, mida nädala jooksul pole suutnud teha. Eks puhkama nüüd peab, aga õnneks ei kesta eesistumine kauem kui kuus kuud, nii et saame hakkama.

Kuidas te puhata plaanite?

Ega mul puhkuseplaane veel ei ole. Räägime sellest siis, kui tekib võimalus selle peale mõelda – küll siis mõtlen midagi välja.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: