Rain Kooli: minu Soome ({{commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Vikerraadio päevakommentaarist sai Rain Kooli armastuskiri ülehomme 100-aastaseks saavale Soomele.

Ma mäletan täpselt, mis hetkel sai alguse minu eriline, tänaseks teineteist austavaks armastuseks ning kodumaatundeks ja rahvusuhkuseks kujunenud suhe Soomega. Mina, Nõukogude Eestis sündima juhtunud poiss, olin vast 10-11-aastane, kui ma leidsin koduste raamatute seast ühe, mis sisaldas Günther Reindorffi graafikat.

Lehitsesin seda ja mulle meeldis. Aga no, paljud asjad siin elus lihtsalt meeldivad. Kuni korraga jõudsin pildini, mis ületas korrapealt igasugused meeldivuse piirid. 1962. aastal valminud teose nimi oli „Sibeliuse Finlandia“.

Miski minu sees muutus tol hetkel jäädavalt. See iseenesest väike mustvalge pildike suutis edasi anda kogu selle põhjamaise karguse, looduse metsikuse ja samas napi väljapeetuse, valguse ja varjude kontrastsuse, mis Soomet iseloomustab. Minu jaoks polnud selles maastikus, mida soomlased kutsuksid sõnaga jylhä, toona veel midagi tegelikku. Ma polnud sellel maal käinud ega seda õieti kuidagi vahendatultki näinud… aga see, millised keeled too pilt mu hinges mängima pani, oli midagi ainulaadset.

Ma olin saabunud koju, nii kergelt, lihtsalt ja siiralt, nagu polnuks ma sealt kunagi lahkunudki.

Selle 8 aasta jooksul, mis oli jäänud ajani, mil Soomest sai päriselt minu kodumaa, tahtsin selle maa kohta võimalikult palju teada. Otsisin, mis kätte sain, lugesin ja kuulasin. Keelt, mis helises nagu muinasjutus; muusikat, mis oli nukker ka siis, kui räägiti millestki rõõmsast, nagu õnn või armastus. Mida enam lugesin, kuulasin ja hiljem ka vaatasin, seda enam hakkasin mõistma.

Nii keelt kui ka mõttelaadi, nii ajalugu kui ka elu. Reindorffi pildilt alguse saanud kargus voogas läbi selle keele ja mõtte- ning elulaadi minusse vääramatu jõuga, peaaegu et paratamatusena.

Ma kasvasin oma esimesel olulisemal kujunemisperioodil nii märkamatult, aga samas nii sügavalt soomlusesse, et kui ma varsti 30 aastat tagasi esimest korda jala Soome pinnal maha panin, polnud see minu jaoks ei eufooriline ega šokeeriv kogemus. See oli lihtne ja loomulik. Kõik, mis pidi olema, oli täpselt nii.

Järgnenud kolme aastakümne jooksul on juhtunud nii palju… Tänaseks tunnetan ma seda maad nii põhjalikult, nii rakutasandil, et ma võin vabalt öelda, et soomlaseks ei pea sündima, soomlaseks võidakse ka kasvada.

Ma olen leidnud Soomes kodu, tõelise kodu, kus ma pole end kunagi tundnud mujalt tulnuna, võõrkehana või mittesoovituna. Olen selle maa keeles armastanud ja loonud, rõõmustanud ja meeleheitel olnud, avanud kogu oma hinge ning tundnud, kuidas mu enda juured ajavad end selle maa mulda, et ühineda lõputute põlvkondadega.

Olen sellel maal kogenud uue elu sündi ning seda, kui habras elulõng võib olla. Olen eksinud oma arengus tühjadele kõnnumaadele ning leidnud elamise ja olemise kõige sügavama tähenduse. Sellel maal on palju kohti ja laialdasi alasid, mis pole ainult minu hingemaastikud, vaid reaalsed maastikud, millega ma olen igaveseks ühte sulanud.

Olen selle maa ka maha jätnud – vaid selleks, et tunda, et see pole võimalik. Me oleme üks. See maa hoiab mind ja mina teda ning selles karges sümbioosis on nii lihtne, vaba ja hea olla, et see ei saa olla muud kui puhas, tingimusteta armastus.

Minu jaoks pole ülehomme 100-aastaseks saav riik enam ammu „Sibeliuse Finlandia“. See on minu enda maa, minu loomus. Minu Soome. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: