Teie lõpetasite 1959. aastal ülikooli ajalooteaduskonnas. Teie esimene töökoht oli siis Eesti Riigi Arhiiv?

Tartu Keskarhiiv.

Ja siis te töötasite ka ühingu "Teadus" lektorina ja väliskommentaatorina ajalehes Edasi. Missugused need esimesed töökohad olid ja mille poolest need on teile meelde jäänud?

Tartu Keskarhiiv sisaldas vanema perioodi dokumente. Mina ei olnud neist eriti huvitatud, aga sinna ma töökoha sain. Ma olen pärit Tallinnast, viis aastat Tartus ülikoolis ja siis viis aastat arhiivis. Mind pandi publikatsiooniosakonda, aga arhiivis oli olukord, kus võim oli tegelikult migrantide käes. Kolme osakonna juhid olid Leningradist hariduse saanud vene päritoluga. Kõigil kolmel osakonnal oli juht, kes ei osanud saksa keelt õieti, kes ei tundnud gooti kirja, mis oli seal kohustuslik, ja kelle eesti keel oli ka kuidagimoodi nii ja naa. Ja küsimus oli, et mis nad siis teevad seal ja kuidas me saame niisugust korralikku uurimistööd korraldada. Sest lugemisruum oli täis niisuguseid korüfeesid, näiteks Uku Masing ja paljud teised.

Esimesel sügisel kohe olid ametiühingukomitee valimised, mis oli kohustuslik ja mis oleks pidanud formaalselt minema. Aga juhtus niimoodi, et esimest korda viieliikmelisse ametiühingukomiteesse mahtusid kõik mitteparteilased. Teiste sõnadega, kommunistid jäid välja ja see oli tõeline üllatus. 

Ma olin selle komitee liige, ma ei pürginud esimeheks, aga komitee võttis ohjad enda kätte, hakkas korraldama üritusi ja asetas rõhu keeleoskusele ja kvaliteedile. Kui tuli järgmine aasta, siis juhtus seesama. Ja kolmas, neljas ja viies aasta. See oli tõeline skandaal. 

Huvitav oli see, et arhiivijuht, kelle nimi oli Larin, oli pärit Peipsi äärest. Väga mõistlik mees. Huvitaval kombel oli ka raamatupidaja Venemaa eestlane, kelle mees oli Tartu julgeoleku juht Mürk. Aga tema oli ka venelaste vastu, mõlemad. 

Niimoodi see läks – kaevati muidugi linnakomiteele ja see oli tõeline probleem. Aga see oli erakordne elamus, et sai luua viieks aastaks kommunistidest vaba ametiühingu, kes püüdis ka midagi teha töötajate heaks. See kestis nii kaua, kuni ma arhiivist lahkusin.

Tundub, et paljud või kõik ametid teie elus on seotud natukenegi vastupanuga ja teisitimõtlemisega. Üsna varsti asusite tööle ka Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetusse ja selle kohta on ka öeldud, et see oli ka omamoodi vastupanu tööriist.

Kas nii või naa, nii vägevalt vist öelda ei saa. Aga mind kutsus Herbert Ligi, tuntud ajaloolane, kes käis arhiivis palju. Just sel ajal, see oli 1959. või 1960. aasta paiku, hakati organiseerima Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetust ja Ligi vaatas siis ajaloolasi, kes teeksid ajalugu, ja ta soovitas mind. 

Ma olin nõus sellega, sest arhiiv oli minu jaoks juba… ja see õhkkond oli omamoodi nii mürgine – see pidev vastuolu. Läksin hea meelega Tallinna ning hakkasin toimetama üldajalugu ja filosoofiat. Nõukogude ajalugu ma ei soovinud toimetada, aga niisuguseid asju küll. Tekkis õige varsti niisugune väike ENE. Heldur Niit näiteks ja Tatjana Hallap – Heldur Niit on tuntud keeleteadlane – ja mitmed teised, kellega me moodustasime justkui mitteametliku toimetuse, kes püüdis jällegi kvaliteeti ja objektiivsust arendada.

Näiteks plaan oli panna sisse kõik tuntumad kompartei juhid, mis oli täiesti mõttetu. Me tegime nii, et heitsime need välja ja panime asemele teisi inimesi. Siis tuli Gustav Naan, kes oli just oma pagendusest välja tulnud, tal oli pahandusi, aga ta oli ju omal ajal väga tuntud või väga lähedane KGB-ga. See tingis, et ta ei kartnud kedagi. Tal olid need kõik omad inimesed, ta oli parasjagu edev, kes riskis asjadega, mis ei olnud otse lubatud. Võtsime temaga niimoodi kontakti. Meil ei olnud pidev kontakt, aga sai tema poole pöörduda.

Näiteks mina võtsin endale vist kolmandas köites artikli "Jeesus Kristus". Kohustuslik, aga legendaarne. Keegi ei uskunud, et ta on olemas ju – müüt ja kirik kasutab teda lihtsalt inimeste eksitamiseks. Ma tegin artikli, mis peab tänaseni vastu. Mitte kuskil pole öeldud, et teda pole olemas. Andsin oletatavad kuupäevad ja kõik läks niimoodi, et nende allikate põhjal on asjad nii. Esitasin mõned ideed tema tegevusest ja sellega tuli korralik artikkel, Naan kiitis selle heaks. Siis oli tee vaba. Järgmine köide oli kristluse artikkel, kus ma jällegi tegin sama, isegi sain Jeesus Kristuse esimese teadaoleva pildi sisse.

Niimoodi see läks – näiteks artikkel biitlitest. Tookord oli see suur huvi või furoor ja miks mitte panna neid entsüklopeediasse. Ma sain sellega toime. Kogu aeg käis võitlus just kvaliteedi ja objektiivsuse pärast. Ma ütleksin, et Nõukogude inforuumis oli ENE kõige objektiivsem, kõigist Nõukogude entsüklopeediatest klass kõrgem.

Poola entsüklopeedia oli parem. Kuna mina olin õppinud poola keelt omapäi, siis kulges asi nii, et me kasutasime võimalikult palju paralleelset entsüklopeediat. Kui oli selline situatsioon, et näiteks üldajaloo teemadel ei olnud meil ühtegi tõsist ajalooteadlast – neilt telliti artiklid, aga ma nägin kohe, et nad on seda kirjutanud kokku kahest-kolmest entsüklopeediast. Kui mina kasutasin kümmet entsüklopeediat, siis ma tundsin, et mul on õigus neid artikleid toimetada nii, nagu mina heaks arvan. Keegi ei nurisenud, võtsid oma honorari ja tegime näiteks Teise maailmasõja artiklit väga-väga põhjalikult, viies sisse uusi asju. See aeg, mis ma ENE-s olin, algusest lõpuni, tähendab kuni esimese täiendusköiteni, oli üks elu huvitavamaid aegu.

Paralleelselt ma olin rahvusvahelise olukorra lektor, mis oli ühing "Teadus", mis lihtsalt kutsus inimesi, vabatahtlikke, kes rakendati selleks, et töökollektiive valgustada. Ka siin olin juba Tartus alustanud sellega, et ma tegin seda võimalikult objektiivselt. Ma kasutasin väliskommunistlikke lehti, sest teisi lehti ei tulnud ju. 

Minu eelis oli see, et ma kuulasin juba keskkooli lõpust peale BBC-d inglise keeles. Eestikeelseid ja venekeelseid saateid segati, aga ingliskeelseid ei segatud. BBC oli minu koduraadio 30 aastat, põhilise info ma sain sealt. Või siis otsides välislehti – entsüklopeedia toimetajana mul oli juurdepääs akadeemia raamatukogu spetsfondi, kus olid tookord välja antud näiteks Spiegeleid ja selliseid ajakirju, kust oli üht-teist võtta. Niimoodi ma käisin mööda Eestit. Vähem kui 10 aastaga ma pidasin umbes 3000 loengut.

Mitte ainult Tallinnas ja Tartus?

Jaa, ma käisin üle Eesti. Mind saadeti, sest ma olin populaarne, ja ma hakkasin kohe kasutama näitlikku materjali, mitte lihtsalt rääkima. Sa tulid ju töökohta, näiteks õmblustsehhi – see on tohutu raske naiste tähelepanu ja pilke endale tõmmata, kui nad teevad tööd. Miks nad peavad passima ja mingisugust juttu kuulama? See tuli teha nii huvitavaks, et nemad huvitusid. Seda sai näitlike materjalidega teha ja natuke huvitavama või rohkem informatiivse esinemisega.

Kuni saabus aasta 1968, Praha kevad. Ma tellisin muuhulgas Poola nädalalehte Polityka, mis oli minu meelest kõige informatiivsem, kõige objektiivsem kogu Nõukogude leeris. Ma sain seda koju tellida kuni Solidarnošci ülestõusuni 1980. aastal, siis keelati Poola võimude poolt kõik ära. See andis väga palju juurde ja seda informatsiooni, mis ma sain näiteks Polityka kaudu sündmustest nagu Praha kevad ja hiljem Solidarnośc 1980. aastal, ju kusagilt mujalt eriti ei saanud, välja arvatud raadiost.

Ning tuli 1968. aasta Praha kevad. Ma hakkasin kohe rääkima oma loengutes sellest, mis on kaalul: avatud sotsialism, pluralism ja niisugused asjad, kuidas püütakse seda jäika süsteemi reformida. Ma tõlkisin neid materjale, lasin neid paljundada, jagasin inimestele. Kuni tuli august 1968 ja partei haridusmajas, kus on praegu kaitseministeerium, toimus Tallinna poliitinformaatorite suur koosolek, paarsada inimest. Arutati olukorda Prahas, mis oli väga murettekitav, ja tõusid niisugused sünged meeleolud.

Esimese ettekande tegi keskkomitee propagandaosakonna juhataja [Vladimir] Ranne ja ta rääkis, kui halvaks on olukord läinud, kui tõsiselt me peame võtma seda sotsialismist kõrvalekaldumist ja et me peame väga tugeva kriitikaga kõigesse suhtuma. See oli kolmveerand tundi, õnneks ta läks ära. Minul oli järgmine ettekanne ja ma mõtlesin, mida nüüd teha. 

Alustasin sellega, et seltsimees Ranne andis praegu pildi sellest, mis Prahas toimub, aga oleks vaja ka teadvustada, kuidas see algas ja mis olid need põhjused. Varsti olin ma oma sõiduvees ja kiitsin [Alexander] Dubčeki reforme. Sellest tehti muidugi järeldus, aastaga mind kõrvaldati lektorite hulgast.

Keelati avalikud esinemised?

Keegi ei öelnud täpselt nii, aga seda anti selgelt mõista. Kusjuures me tegime enne Praha kevadet Toomas Alataluga, kes oli ka alustav lektor, [koostööd]. Tema oli pääsenud televisiooni ja tegi seal välispoliitika saateid. Seni oli kõik niimoodi, et vanemad lektorid või välispoliitika toimetajad lugesid oma teksti televisioonis maha. Alatalu võttis uue suuna, ta tõi sisse näitlikud materjalid ja siis ta kutsus mind. See õnnestus väga hästi – kahekesi, ilma ettevalmistava tekstita, näitlikud materjalid.

Asi lõppes vist viiendal või kuuendal korral sellega, et olid Itaalia valimised tulemas. Mul oli kaasas Itaalia kompartei leht L'Unità, ma võtsin selle, näitasin, tõlkisin itaalia keelest eesti keelde [Palmiro] Togliatti memoriaali. Togliatti oli niisugune revisjonistlik kompartei juht, kes suri Jaltas ja kes jättis oma Jalta memoriaali, kus ta kritiseerib stalinlikku süsteemi ja üldse sellist kompartei juhtimist. See oli kõik. Kohe oli Leonid Lentsman, keskkomitee ideoloogiasekretär, helistanud ja küsinud, et kaua te seda inimest lasete seal rääkida. Asi oli muidugi selge ja jällegi mind vaikselt kõrvaldati.

Minu mulje – ma mäletan, kui Vene tankid läksid Prahasse, siis minu toimetuse tuppa tuli Gustav Naan ja ma küsisin talt, et kuidas ta suhtub sellesse. Tema vastas, et need on lollused, mida ei tuleks kunagi teha. Aga asi läks ka Nõukogude Liidus palju karmimaks, [Leonid] Brežnev tugevdas oma haaret.

Küsimus oli juba mõnda aega, kui ma Tallinnas olin, et ma olin tuttav mitmete meie kirjanike, kunstnike, haritlastega. Ma hakkasin organiseerima niisuguseid omavahelisi kohtumisi ajaloo, filosoofia, religiooni ja Eesti olukorra kohta. Need muutusid populaarseks, seal käisid Arvo Valton ja [Andres] Mustonen ja paljud teised. See oli midagi 15–20 inimest.

Kutsusite sõpruskonna kokku?

Jaa, sõpruskonna kokku eri kohtades. Üks suuremaid kogunemiskohti või püsivamaid oli Helju Taugi, meie tuntud muusikoloogi ja pianisti kodus. Aga ka mitmete teiste kodus – näiteks Heli Susi, Rein Einasto ja pooltosina teiste. Me niimoodi arutasime seal asju, kuni minuga võttis ühendust Sergei Soldatov. Pool-eestlane, pool-venelane.

Narvas sündinud.

Narvast, dissident. Me vestlesime ja ma kutsusin teda meie seltskonda, kus ta pidas väga häid loenguid Vene filosoofiast, sellisest konservatiivsest filosoofiast. Siis meil tekkis mõte – me ükskord jalutasime Sakala tänaval ja ta rääkis, see oli seitsmekümnendate algul, 1971. või 1972. aastal, et Moskvas on tekkinud inimõiguste grupid ja kas ei tahaks ühineda. Ta tuli selle peale, et igal juhul me peaksime saatma Eestist ühe sõnumi Läände. Kasvõi ÜRO-sse, et meil on oht, migrante tuleb järjest juurde. Millal saabub see päev, kus eestlased jäävad oma kodumaal vähemusse?

Tegelikult see õõnes hirmutunne oli, mis eestlasi praktiliselt kõiki ühendas. See teadmine, et võib elada nüüd küll Nõukogude ajal, võib teha isegi karjääri, kui sa parteisse lähed ja kui sa oled vait, kui sa ei avalda teistsuguseid arvamusi. Aga et see surve kasvab ja me olime jõudnud nii kaugele, et aastaks 1991, pärast seda veel 10–15 aastat ja see mitte-eestlaste enamus oleks saavutatud. Millega oleks tulnud maha matta igasugune lootus iseseisvale rahvusriigile.

See tekitas mõtte, et me peaks saatma ühe signaali, mis näitaks, et mitte kõik eestlased valimiste tulemuste põhjal [ei toeta] – oli ju 99,1, 99,2 või 99,3 protsenti. Eestlased olid tookord väga-väga maha jäänud teistest. Usbekistanis saadi 99,99 protsenti, mõnes kohas 100 protsenti ja isegi üle 100 protsendi. Aga Eesti oli valimistel nii tagasihoidlik ja seda tuli kuidagi tõrjuda.

See viib tagasi veel ülikooli lõpu või Tartu arhiiviaega, kus ma tutvusin [Aleksandr] Solženitsõni väga tuntud kirjutisega "Elagem ilma valeta". Midagi paarkümmend lehekülge. Ma tõlkisin selle eesti keelde, levitasin, aga see andis minu elu jaoks või põhimõtete jaoks baasi. 

Solženitsõn ütleb, et jah, me oleme vägivalla all, me ei saa midagi teha füüsiliselt. Aga vägivald tugineb kahele sambale. Üks on vägivald ise, aga see ei pea kaua vastu, me ei saa kogu aeg vägivalda kasutada. Ta vajab selleks teist sammast – valet, mis ilustab seda diktatuuri ja lubab tal kauem hingitseda. 

Mida me saame teha, on sellest valest kõrvale tõmbuda. Mitte minna kaasa valega. Me ei pea minema kuskile barrikaadidele või võtma püstolid kätte, aga me ise peame muutuma. Me peame ise muutuma demokraatlikeks, põhimõttekindlateks ja taastama need väärtused, mis okupatsiooniga lämmatati. Taastada ka see ajalugu, mida ju eitati – Eesti Vabariik, see oli mingi kodanlik moodustis, mis teenis Inglise ja teiste lääneriikide huve, kartulivabariik ja nii edasi.

Ma hakkasin seda rakendama oma elus, mis tähendas seda, et üks esimesi punkte oli, et ma ei võta osa mai ja novembri meeleavaldustest. Mis olid üldiselt ju poolkohustuslikud. Ega ei vaadatud hea pilguga, ikka eeldati, et sa tuled. 

Absoluutselt.

Minu keskkooli ajal me ju pidime marsiproove tegema Kadrioru staadionil. Mitte nii, et me jalutasime läbi tribüünist, nagu Nõukogude võimu viimastel aastatel. Ma võtsin otsuse vastu peale ülikooli esimest kevadet, et ma ei lähe enam oma keha laskma kasutada võimude poolt, kes nende tuhandete inimestega püüavad näidata välismaale, et kogu rahvas neid toetab. Ja neil tekib mulje, et rahvas toetabki neid, kelle üle enamik inimesi ikkagi viskas nalja ja ei võtnud neid väga tõsiselt.

Aga kuidas teil see õnnestus, mis töökohal te siis olite?

Ma olin ülikoolis algul. Ja see oli lõpp, ma kunagi enam ei läinud meeleavaldusele. Algul oli vabandus, et vanemad on Tallinnas ja ma kasutan juhust, aga saabus hetk, kus küsiti, aga miks sind ei ole. Ma vastasin, et meil on meeleavaldusvabadus – mina olen otsustanud mitte osaleda. Ja kõik. Mitte midagi ei juhtunud.

Teine oli muidugi valimised. Minu ema andis mulle [eeskuju], kes oli helilooja, aga visati heliloojate liidust välja 1948. aastal, kuna ta keeldus tegemast muusikat tekstidele, mis sisaldasid Stalini nime. Ta tuli koju, ta oli ahastuses, "ma ei suuda seda teha", ja ta ei teinud ja visati välja. 

Siis oli Stalini aeg veel, olid valimised, niinimetatud valimised. Ema oli haige, valimiskast toodi koju ja muidugi eeldati, et ema tänulikult laseb oma sedeli kasti. Selle asemel ema võttis sedeli, kuulutas, et valimised on meil ju salajased. Läks teise tuppa, sulges ukse ja minu silme all tõmbas kandidaadi nime maha. Seda vaatamata kuulujuttudele, et KGB teeb kindlaks kõik, kes vastu hääletasid, sest sedelid on salaja märgistatud.

Minu õppetund sellest oli: mitte kunagi elus, ma pole kunagi hääletanud Nõukogude kandidaatide poolt. Mitte üks kord. Hiljem hakkasin ma valimisi boikoteerima. See andis niisuguse moraalse kindluse – mina isiklikult ei ole avalikult Nõukogude võimu toetanud. Olen püüdnud võimalikult sellest hoiduda.

Siit ka siis läkitus, mida Soldatov pakkus. See idee, mida me arutasime oma jalutuskäigul, et tuleks saada mingi läkitus, mis ütleks lihtsalt, saadaks sõnumi, et mitte kõik Eestis elavad inimesed ei toeta Nõukogude võimu. Et on neid, kes meenutavad Eesti Vabariiki, kes teavad, et lääneriigid pole okupeerimist tunnustanud ja seda, et me soovime vaba Eestit tagasi.

Oli kaks põrandaalust rühmitust, millega meid tutvustati, Soldatov oli nendega seotud: Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. Nendega rääkides nad volitasid mind, et teeksin oma teksti valmis. Tookord olid ilmunud ÜRO põhikiri, põhilised paktid, igasugused deklaratsioonid, mis olid saadaval, ja ma hakkasin teksti valmistama otsekohe inglise keeles. 

See oli meie olukorra kirjeldus: okupatsioon, selle mittetunnustamine ja lõpuks, et me oleme olukorras, kus me palume või soovime ÜRO-lt abi. Esiteks, eemaldada Nõukogude sõjavägi, kes on Nõukogude võimu alus siin, ja teiseks, aidata korraldada vabad valimised. 

Loomulikult oli selge, et keegi seda tõsiselt ei võta ametlikes ringkondades. Ma ei usu, et see kunagi [ÜRO tollase peasekretäri] Kurt Waldheimini jõudis. Võib-olla jõudis, aga tähtis oli see, et seda võttis üle Eesti pagulaskond ja ka suurem rahvusvaheline ajakirjandus, sest see oli esimest korda, kui tuli niisugune süsteemne, selgelt rahvusvahelisele õigusele põhinev läkitus.

Välismeedia avaldas selle?

Jaa. Tagantjärele ma kuulsin, kuidas pagulaseestlaskond oli väga tänulik, sest oli periood, kus valitses rahumeelne kooseksisteerimine, kus lääneriigid üha enam hakkasid kalduma pragmaatilise suuna poole. Et kurb küll, aga ega need eestlased ei saa kunagi ju enam vabaks, nad jäävad Nõukogude Liitu. Ja siis see signaal, et Eestis on inimesi, kes unistavad vabaduse taastamisest ja nad on valmis midagi tegema. See andis neile suure moraalse toetuse.

Aga kui palju Eestis endas sellest teati? Kas te levitasite ka omakirjastuslikult põranda all seda teksti? Ega see paljudeni ikkagi ei jõudnud?

See oli liiga plahvatuslik. Me ei hakanud seda tegema. Aga muide, nendel koosolekutel, näiteks Eesti Demokraatlik Liikumine, oli väga hea kuju Artem Juskevitš, kes oli Ukrainast pärit. Tema valmistas ette Eesti Demokraatliku Liikumise programmi, kus nähti ette olukord, kus kompartei võim hakkab varisema – kuidas siis käituda ja kuidas vältida seda, et asi ei läheks relvastatud kokkupõrgeteni. Seda me nimetasime "suureks seaks" ja ÜRO-le saadetud kirja omavahel "väikeseks notsuks", kes lippas üle piiri.

See oli omamoodi raske ülesanne, sest Soldatov viis selle teksti Moskvasse, Moskva inimõiguste kaitsjatele, aga nemad tegelesid kodanikuõigustega, mitte liiduvabariikide vabanemisega. Ja seda võeti üsna pika hambaga vastu, edasi ta ei läinud. 

Siis me saime ühenduse Soome piiblitoojatega, kel oli tõeline võrgustik, toimetades piibleid ja muud vaimulikku kirjandust. Neid toimetati Eestisse küll laevaga, hiljem autodega ja nendele õnnestus see sokutada, filmile võetuna muidugi. Nemad andsid selle edasi Ants Kipparile, kes oli Rootsis Eesti vastupanuliikumises tuntud juht, ja sealt edasi.

Aga tegevus oli omamoodi distsiplineeriv. Sa kuulsid, et see läks ära. Sai tehtud koos Kalju Mätikuga, kes oli TPI-s õppejõud, veel kaaskiri, mis oli midagi viis lehekülge pikk, selgitades Eesti ajalugu ja venestumist ja niisuguseid asju. Ja siis saadate ära ja siis on alati inimlik kiusatus: "Aga teate, kui suure asja me tegime!"

Tahaks rääkida kellelegi.

Jah, ja siis tuleb loomulikult krahh. Muide, ma tutvustasin seda teksti enne ärasaatmist, augustis 1972, oma kursusekaaslasele Ülo Vooglaiule, kes juhtis siis sotsioloogia laborit Tartu Ülikoolis. Meil oli üks õhtune kohtumine, kus olid mitmed tema sõbrad ja ma näitasin seda teksti. Nad andsid oma toetuse põhimõtteliselt. Pärast selgus, et üks osalejatest oli sellest kohe informeerinud KGB-d. Aga midagi ei juhtunud, kuna ei olnud ju dokumenti kui sellist, oli ju ainult midagi visandatud, kuni siis asi hakkas Läänest kostuma.

Teine, mis on minu jaoks olnud elupäästev, on see, et ma mitteametlikud asjad või kõik, mis on ametlikult keelatud, olen lahutanud igapäevasest elust. See tähendab väga tugevat distsipliini – et sa oma kodus ei räägi valjusti mitte midagi. Et sa oma telefonis ei räägi kellegagi, kellega sul on suhe, mis ei peaks võimude ninna jõudma, ja mitte ühestki oma plaanist. Seda on väga raske saavutada, sest inimesed koos olles ju panid padja telefoni peale ja mõtlesid, et eks nad kuulevad pealt, aga ega me midagi paha ei tee ju. Ja siis läks ikka lobisemiseks.

Aga kuna ma ei hoidnud ka kodus ühtegi sellist materjali, isegi oma kirjutusmasinat mitte, siis kui tuli vastulöök, see oli detsembris 1974, siis ei leitud midagi. Meid otsiti natuke hiljem läbi, paar kuud hiljem, aga ei leitud minu juurest mitte midagi. Kõigi teise viie inimese juures leiti midagi. Koopiaid memorandumist ja väljaandeid, mida need kaks gruppi publitseerisid. Ja kõik viis arreteeriti.

Kes need viis olid?

Need olid Sergei Soldatov, Artem Juškevitš, Kalju Mätik, Mati Kiirend ja Arvo Varato, kes oli Nõmmel arst. Mõned olid juba ette tuntud, nagu Soldatov ja Juškevitš, nad olid segatud juba vastupanuliikumisse. Nad tegid tööd mereväelaste hulgas Paldiskis ja said oma hoiatused ja karistused, teised olid tundmatud. 

Pidid hakkama rääkima, välja arvatud Kalju Mätik, kes võttis põhimõttelise hoiaku: "Ma ei räägi mitte midagi. Te küsite, ma ei vasta." See õigus oli olemas tookord, sest see ei olnud Stalini aeg.

Aga ma arvan, et meil mängis oma rolli esimene rahvusvaheline julgeoleku- ja koostöökonverents, millest võttis osa Brežnev, kes kirjutas alla niinimetatud kolmandale korvile, kus Nõukogude Liit esimest korda liitus inimõiguste tagajate hulka. See andis tohutu tõuke kõigile inimõiguste eest seisjatele Nõukogude Liidus. Et meil on õigus, näete, Brežnev kirjutas alla. 

Muidugi ei läinud niimoodi, nagu ta alla kirjutas, aga päris kindlasti oldi ettevaatlikud selles suhtes, mis toimus Tallinnas. Olid ettevaatlikud Moskvast, ma mõtlen, sest ei tohtinud ju rikkuda Brežnevi inimõiguste suhtes flirtimist sellega, et Tallinnas samal ajal toimub hoopis üks suuremaid KGB operatsioone. Kümned inimesed otsitakse läbi, kümned kaotavad töökoha, sajad kuulatakse üle, sest kui asi jõudis Moskvani, et mis on Eestist välja saadetud, siis loomulikult ju said pähe siinsed KGB-lased, et kuidas te saite lubada seda.

Ja siis hakkas väga tõsine tegevus alates 13. detsembrist 1974. aastal. See oli 13.  kuupäev ja reede. KGB armastas mängida niisugustele asjadele. Tekitab ka ju emotsioone, niisugune halb päev. Ja kõik kolm arreteeriti.

Mind hakati jälitama kohe, kui hakati rääkima, sest Varato rääkis suu puhtaks, tema löödi lõhki põhimõtteliselt. Mati Kiirend rääkis algul ka, aga keegi ei saanud tõendada, et mina selle dokumendi tegin. Sest keegi polnud näinud seda, välja arvatud Mätik, kellega me koos tegime ja kes keeldus rääkimast. 

Seega siis mind jälitati, mis oli omamoodi huvitav periood, poolteist kuud, kuni tuldi 11. veebruaril juba 1975. aastal läbi otsima. Aga kõik tundemärgid näitasid, et see tuleb. Midagi ei leitud muidugi. Siis pandi mind julgeoleku Volgasse, viidi KGB-sse esimest korda elus. Kohtusin polkovnik Sokoloviga, kellega esimene ülekuulamine oli kaks tundi ja küsimus oli, et mis te siin nüüd olete teinud – kõik räägivad teie kohta, teie seos nende inimestega on ju selge, siin pole midagi arutada.

Nagu minu hilisem kuraator, major Ots ütles mulle: "Me oleme hämmastunud, et täiesugune korralik, soliidne inimene, tuntud inimene on sattunud selliste jätiste, Nõukogude-vastaste jõudude seltskonda. See on uskumatu, aga teha pole midagi. Nüüd räägime suud puhtaks, teeme nädal aega tööd ja ma garanteerin teile oma KGB ohvitseri ausõnaga, et teiega midagi ei juhtu." See oli niisugune asi, mida polnud vähimatki, mitte hetkegi mõtet uskuda, see on ju selge.

Minu taktika oli see, et ma püüdsin asja esitada nii, et jah, mõningaid ma tunnen või olen kohtunud, aga mitte mingisugust sõprust või tihedamat suhtlemist ei olnud. Soldatov jah rääkis Vene filosoofiast. Aga selle dokumendi koostamist ma ei tea, pole juures olnud. Noh, hästi. Siis läks paar nädalat edasi, järgmised ülekuulamised. Ma suutsin seda olukorda hoida enam-vähem tasakaalus. Ma olin ametlikult tunnistaja seisundis, mis tähendas, et kui sa teed vähimagi vääratuse, lähed süüaluse kategooriasse väga-väga lihtsalt. Kuidas hoida ennast niimoodi, et ma peaksin vastu?

Siis saabus mai 1975. Me tegime entsüklopeedia rahvaga ekskursiooni Riiga ja tagasi tulles öeldi minu kontoris, et üks Ots on teile mitu korda helistanud ja küsib, kus te olete. Läksin järgmine hommik KGB-sse ja olukord oli muutunud. Nad olid käinud Tartus, rääkinud Ülo Vooglaiuga ja teiste minu tuttavatega, kes olid ka unustanud kõik need paroolid, mida me tookord kokku leppisime, et mida me arutasime ja et see polnud midagi tõsist, kui küsitakse. See oli mitu aastat möödas. Küsimus oli nüüd, kuidas venitada see pärastlõuna nii kaugele, et ma saaks koju.

Ots ütles, et mida siin enam arutada – te näete, siin on need tunnistused, te olite seal, te näitasite seda dokumenti, mida enam arutada? Aga me venitasime seda ja major Ots oli selline tüüp, kes sai pealelõunal, kui aeg edasi läks, pahatihti kõnesid sõpradelt, mida me täna õhtul teeme, kuhu me läheme. Ta pidas tööajast väga täpselt kinni. Ma sain välja ja siis mõtlesin, mida nüüd teha. Ainuke väljapääs tundus mulle see, et tuleb Tartus käia. Seal on katastroof.

Ma läksin oma kursusekaaslase mehe Aldo Balbati juurde loomaaia juures ja palusin, tal oli auto, viia mind Tartu. Õnneks ma vaatasin, et sabasid ei olnud. Sõitsime, jõudsime hilisõhtul Tartusse. Läksin Vooglaiu juurde, ta oli järgmise päeva hommikuks kutsutud Tallinna KGB-sse. Siis me täpsustasime, et me ei rääkinud üldse, et mingisugune dokument on. Et me rääkisime lihtsalt, et olukord on majanduslikult ja rahvuslikult väga halb ja tuleks midagi ette võtta. Aga meil ei olnud üldse mingeid dokumente. Siis läksin oma arhiivitöökaaslase juurde, Ernits, kellega ma olin ka seda asja jaganud, ka tema oli kutsutud homseks Tallinna. Lõpuks jõudsime kell kuus hommikul tagasi. Läksin Rein Einasto korterisse, ka tema oli kutsutud. Nii et see silmus oli täiesti perfektne.

Aga te jõudsite enne?

Jõudsin koju ja kella üheksaks Pagari tänavale ja hoopis teise enesetundega. Esimene asi: mind pandi vastamisi Arvo Varatoga, kes oli lõhki löödud, kes oli rääkinud väga palju. Ülekuulamist viis läbi Lätist tulnud major sellepärast, et niisugusel puhul ainult Eesti KGB-lasi ei usaldatud. Ta käitus väga ülbelt. Siis toodi Varato ja ma võtsin ohjad enda kätte ja hakkasin rääkima oma versiooni, millega Varato hakkas kaasa tulema. Tuli välja, et kõik need teravad kohad tema jutust kadusid. "Ei jah, vist oli niimoodi ikka asi."

KGB ohvitserid olid väga pahased, et kuidas, mis siis juhtus? Siis major Ots märkas küsida, et ega te kellelegi Tartu ei helistanud. Nad ei võinud ette kujutada, et ma võisin Tartus ära käia. Lõpuks ma andsin Varatule kätt, soovisin talle kõike head, mille peale major Ots oli väga pahane jällegi, et kuidas te riiklikule kurjategijale kätt annate. Ma ütlesin, et ta ei ole kurjategija, kuni kohus on otsuse langetanud, ja ma soovin kõigile head, ka teile. Pärast lõunat oli kohtumine Ülo Vooglaiuga. Me rääkisime nagu õlitatult täpselt sama juttu ja see lõppes sellega, et nende suurüritus oli lõhki löödud. Ei tulnud midagi välja ja mina pääsesin vanglast.

Aga repressioonidest ei pääsenud?

See oli pehme maandumine, teised said viis ja kuus aastat.

Teie kaotasite töökoha?

Jah, aga siis oli meil huvitav. Asi lõppes sellega, et mind kutsuti veel kord – see oli vist juulis 1975 – Pagari tänavale ja Ots andis mulle üle mõned konfiskeeritud või ära viidud paberid, sealhulgas ka Läänes trükitud piibli. Aga mitte minu kirjutusmasinat, mille ma olin vabatahtlikult neile toonud, kuna ma sellel masinal polnud midagi teinud, mis neid huvitaks. Ja siis ta ütles huvitavad sõnad: "Me oleme nüüd palju vestlenud ja mina pean ütlema, kui kasutada sportlikke termineid – mina kaotasin ja teie võitsite. Sest ma olen kindel, et teie olete see kurjajuur. Aga me ei saanud teid sundida ja sellega on meie asi praeguseks lõppenud."

Aga te olite, võib ikkagi öelda, et kuni 90. aastani peaaegu KGB kontrolli all?

Jaa muidugi, selge see. Aga samal ajal mul oli valik. Mind vallandati väga pehmel ettekäändel: koondamine. Kusjuures oli imelik, et igaüks tegi oma tööd, midagi ei olnud koondada. Aga koondamisel pakutakse ikka mingit asenduskohta ja kuna meie toimetuse sekretär oli lapsepuhkusel, siis see koht oli vaba. Siis ma otsustasin, et aga võib-olla asjad kuidagi paranevad, ma võtan selle koha vastu. Ja töötasin midagi viis kuud pooleteise kohaga, saades sekretäri palka, aga tehes oma toimetaja tööd täies mahus edasi.

Kuni lõpuks Gustav Naan kutsus mind enda juurde ja ütles, et ma käisin KGB-s toimikuga tutvumas. Jah, 50. aastatel oleks kindlasti kinni pandud, 60. aastatel ilmselt samuti. Õnneks on meil praegu 70. aastad, aga kahjuks mitte veel 80. aastad. Ja seetõttu me peame teist lahkuma.

Ja aasta oli siis?

1975. Küsimus oli muidugi, mida edasi teha. Kas olla näiliselt peksa saanud ja tõmbuda oma karpi, lubades, et ma selliseid lollusi enam ei tee? Või jätkata, sest viis sõpra olid vangis? Ma sain just selle ülekuulamisperioodi lõpuks liini, mis ühendas meid Helsingiga – need samad Soome kristlased, kes tõid piibleid. 

Mul oli üks hea vahemees, kes need vastu võttis ja – ülekuulamiste ajal veel, kui toimus julgeoleku- ja koostöökonverents Helsingis – ma peale Pagari tänavalt tulemist läksin tema korterisse Pärnu maanteel ja öö läbi trükkisin läkitust Helsingi konverentsile. Teatades, et samal ajal, kui Brežnev kirjutas alla inimõiguste austamisele, 80 kilomeetrit lõuna pool on üks KGB suuremaid jahte, kus rikutakse inimõigusi toorelt, kuna me tahtsime ainult sõnavabadust kasutada ja oma arvamust avaldada.

Kui ma hommikul lõpetasin ja minu sõber võttis selle üle, et seda pildistada filmile ja edasi saata, siis ma tulin erakordse rahuldustundega välja – nemad uurivad minu minevikupatte, aga mina valmistan neile juba midagi uut. Olen teist ees.

Kui te vaatate oma elukäigu peale nüüd tagasi, et kui te oleks siiski saanud pärast ülikooli lõpetamist teadust teha ehk kui teid oleks võetud NLKP liikmeks ja te oleks saanud teadust edasi teha, kas teie elu oleks väga palju teistsugune olnud või mitte sugugi?

Ma arvan, et mitte üldse. Üks vahepealne periood oleks olnud, kui ma oleks katsetanud. Aga kogu minu olemus selleks ajaks oli juba kujunenud selliseks, et ma olin ju Nõukogude-vastane. Mitte veel siis, kui ma olin ülikooli lõpetanud ja mind soovitati filosoofia aspirantuuri, aga isegi kui mind oleks parteisse vastu võetud, oleks selge olnud, et ma oleks poole aastaga sealt välja lennanud. Sellest polnud mingit kahtlust.

Ma sain tuttavaks ühe Leningradi naisprofessoriga, kes tegeles idamaadega, ja tema pakkus mulle, et tulge mittestatsionaarsesse aspirantuuri, ja ma alustasin seal. Minu töö oli India ülemaailmselt kuulsast nii vaimsest kui ka poliitilisest juhist, Swami Vivekanandast, kes tegutses 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. See oli niivõrd vaimustav, just tema vaimsus ja kuidas ta võitles India vabastamise eest, aga rahumeelsete vahenditega. Ma võtsin selle teemaks, aga üsna peagi selgus, et nad tahavad teist, poliitilist kuju, kes võitles kolonialismi vastu. Ja see mulle ei sobinud, nii et see jäi katki.

Ma korraks küsiksin veel nende loengute kohta. Rahvas mäletab loenguid, mida põhiliselt nimetatakse ufoloenguteks, ja mäletatakse seda, et näiteks Tallinnas TPI saal, suur auditoorium – tänase Tehnikaülikooli auditoorium – oli rahvast täis ja inimesed istusid treppide peal. See oli kõik väga ülev meeleolu, mis seal valitses. Kui palju teie ufodest näiteks rääkisite?

Ma tundsin inimesi, kes olid asja uurinud. Omal algatusel, aga saanud välismaalt kirjandust. Ühesõnaga, see teema huvitas mind 60. aastate teisel poolel, kuni mul õnnestus kirjutada ajalehes Edasi järjejutt "Külalised kosmosest". See ilmus 1967. aastal, kaks nädalat, kokku 10 osa, ja seda nimetati hiljem "kaks nädalat, mis vapustasid Eestit". Sest ka selles olukorras, kus ei olnud ju mingeid perspektiive, inimesed haarasid sellest kinni, et kas tõesti on niisugused maavälised tulnukad ja mis juhtub. Siis ma hakkasin loengut pidama sellest. Muidugi huvi oli väga suur.

Aga järgmisel aastal, see on siis 1968. aasta kevadel, Moskva sekkus ja grupp teadlasi avaldas, et kõik see on müstika, see on inimeste eksitamine, seal pole mingisugust alust. Inimesed vaatavad looduslikke või tehisnähtusi, mis on juba olemas, nad lihtsalt on kehvad vaatlejad. 

Ma jätkasin pärast seda mitteametlikult. Ma kunagi ei pidanud ufodest loengut ametlikult niikuinii, sest mind huvitas üks asi – ka see Nõukogude teadlaste suhtumine. Miks on nii, et mingisuguse nähtuse suhtes, kus on juba tuhandeid tunnistajaid, nende hulgas kõrgetasemelised vaatlejad, piloodid, kümned ja sajad teadlased, väga hästi kvalifitseerunud inimesed – kuidas nad kõik on nii rumalad siis äkki, et näevad mingit kuud või gaase, mis tulevad maa seest või ei tea mida, või muidugi mingeid uusi lennumasinaid, mida pole veel avalikustatud? Kuidas see on võimalik ja millise kirega nad eitavad, et see ei saa niimoodi olla?

See on eriti kahtlane.

See huvitas mind rohkem kui see nähtus ise. Miks see nii on? See pani rohkem uurima ja minu järeldus on ka täna, et nähtus kui selline on olemas. Mina peatusin seal, kus ma olin veendunud, et nähtus kui selline on olemas. Mis see nähtus on, mis selle taga on, mina ei suutnud tuvastada – loomulikult polnud mul selleks mingisuguseid eeldusi – ja ma lihtsalt õpetasin. 

Aga ma olen väga rahul sellega, et kõige kõrgemal tasemel, kõige teaduslikumal ja sõjalisel tasandil on praegu seda nähtust tunnustatud ja ollakse valmis avalikustama neid aastakümnete jooksul tehtud vaatlusi. Järelikult ei tegelenud ma mitte mingisuguse väljamõeldisega või ažiotaaži üleskruvimisega.

Aga ma pidasin loenguid lisaks välispoliitikale. Näiteks üks väga populaarne loeng oli "Mõtteid mõtlemisest". Paljude filosoofide poolt mõtteid ja selle areng – tähendab, et kui me tahame midagi suuremat saavutada, siis me peame kõigepealt ise mõtlema hakkama. Mitte kuulama ainult teiste mõtteid ja propagandat, vaid me peame ise looma oma väärtuste baasi, oma maailmavaate, ja siis saame midagi teha.