Mart Helme ning tema juhitud EKRE on viimasel ajal korduvalt avalikult välja öelnud, et nemad ei toeta liberaaldemokraatiat, sest “see moonutab demokraatia mõistet, suukorvistab sõna- ja arvamusvabadust, lõhestab ühiskonda ja kehtestab moraalseid standardeid, mis on ühiskonna enamusele vastuvõetamatud” (Delfi, 2017). Antud juhul mõistlik alustada algusest, ehk teha endale selgeks, mida üldse tähendab ja endast kujutab demokraatia kui ideoloogia ning milline on üks selle vormidest, nimelt liberaaldemokraatia.

Aristotelese eeskujul peeti demokraatiat halbadest valitsusvormidest halvimaks, aga tänu Churchillile me teame, et see on siiski halbadest valitsusvormidest parim. Alexis de Tocqueville nägi demokraatias kui pöördumatut ja järjepidevat protsessi, mille tulemusel toimub erinevate ühiskonnaklasside võrdsustumine. Karl Marx nägi demokraatia tulekus seost ühiskondlik majandusliku arenguga.

Ühiskonna jaoks tekkis demokraatia 19. sajandi esimesel poolel Ameerika Ühendriikides, kui Andrew Jacksoni presidentuuri ajal (1829-1937) mõistsid ameeriklased, et demokraatia on lihtsa inimese (common man) jaoks viis oma huve väljendada ja edendada ning õigusi kaitsta ja ise valitsemises osaleda (Kilp, 2010). See aga ei tähenda, et demokraatia kui valitsemisvorm oleks taganud kõigile võimaluse ja õiguse valitsemisprotsessis osaleda. Priviligeeritult sai selle õiguse ja võimaluse vaid valge (vaba) mees, kuna teda nähti täieõigusliku ühiskonnaliikmena.

Ülejäänud rahva eelistusi ja huve ei usaldatud, kuigi teoreetiliselt pidi rahvas olema suveräänne ning demokraatia rõhutama kodanike võrdsust, rahva osalust ning avalikku hüve (government of the people, by the people, and for the people). Nõnda valitseski riigi üle justkui Vana-Kreeka kodanikkond (vaesed, naised jne tõugati protsessist eemale), mis läks kokku ka ühe demokraatia kui ideoloogia vormija John Stuart Milli vaadetega, kes nägi poliitiliste osalejatena neid, kes “suudavad teha moraalseid ja ratsionaalseid otsuseid”. Ülejäänud osal ühiskonnast sõnaõigust ei ole, nende mõtted ja ideed ei ole relevantsed ning mis peamine, piisavalt “targad” selleks, et neid saaks arvestada.

Liberaaldemokraatia on aga oma olemuselt (olgu siis esindus- või otsedemokraatia vormis) see demokraatia vorm, kus tänu demokraatia olemusele kaitseb inimeste vabadust riik ning tänu liberalismile esindab riik demokraatlikku kodanike võrdsust arvamusele, maailmavaatele, usulisele vabadusele, eluviisidele ja nii edasi.

Liberalism liberaaldemokraatias (ja majanduses) tugineb indiviidile ja indiviidi vabadusele, eneseteostusele, algatusele ning tagab just nimelt selle vabaduse, mida Mart Helme juhitud EKRE tahab inimestelt ja ühiskonnalt ära võtta. Ikka selleks, et kohtunike pead lendaksid, et riik saaks kontrollida seda, mis on kultuur ja mida tohib ajakirjanduses avaldada, et eksisteeriksid ainult ühed ja õiged “väärtused” parteiliselt teostatud ühiskonnas. Ülejäänud arvamustel ühiskonnas kohta olla ei tohiks ning lisaks tuleks nende esindajatelt vähemaks võtta ka nende õigusi.

Seega esindab Mart Helme demokraatiat, mida sotsiaalteadustes tuntakse kui rahvademokraatiat või kodanlikku demokraatiat. Just nii nagu Lenini kodanlikus demokraatias ei olnud töölisklass ise suuteline enda eest otsustama ning oma enese huve ära tundma kodanliku ideoloogia tõttu (ning partei omas ainukesena õiget teadmist), omab ka Mart Helme juhitud EKRE Eestis enda arvates õiget teadmist ega näe, et arvamusvabadusel oleks kohta nende poolt juhitud demokraatias.

Seega sobivad demokraatia ja diktatuur tegelikult hästi kokku, sest elitaarne klubi justkui teab, mida teised vajavad ning abivajajad aitavad valitsejad võimule – ongi demokraatia, aga mitte liberaaldemokraatia, selles suhtes on Mart Helmel õigus.

Palju lauldud laul liberalismi ning rahvusluse otsesest mittesobivusest ei ole aga tegelikult õige – olgugi et tegemist on teineteist osati välistavate ideoloogiatega, ei ole mitte ühtegi põhjust, miks ja kuidas liberaaldemokraatlikus ühiskonnakorralduses ei saaks rahvused ning rahvusriigid eksisteerida. Sest liberalismi üks eesmärk juba Kanti ja Locke poolt sõnastatuna oli teha kindlaks need seaduslikud grupid ning formuleerida nende arvamused, kes saavad valitseda (juhindudes seejuures ideest, et eksisteerivad rahvuslikud grupid, kellel on enesemääramise õigus ning õigus iseenda üle valitseda (Kelly, 2015)). Antud juhul on see liberaaldemokraatia subjekt Eesti Vabariigis elav Eesti rahvas, seega rahvuslus ei välista liberaaldemokraatiat ega liberalism rahvuslust.

Demokraatiast euroskeptitsismini – marurahvuslaste peamise tööriistani

Euroskeptitsism on eksisteerinud Euroopa poliitilises kultuuris juba üle kolmekümne aasta ning sai laiema kandepinna suuresti tänu Margaret Thatcheri 1988. aasta kuulsale Brugge kõnele, mis omakorda vallandas järgnevate aastate jooksul euroskeptilisuse laine Lääne-Euroopas, tipnedes Maastrichti lepingu tagasilükkamisega Taanis ning Suurbritannias.

Berliini müüri lagunemine, külma sõja lõppemine ning iseseisvuse taastanud Ida-Euroopa riikide soov saada Euroopa Liidu liikmeteks muutsid euroskeptilised poliitilised jõud üsnagi marginaalseteks ning probleemina Lääne-Euroopa jaoks kerkis see uuesti esile alles 2000. aastate alguses, mil Euroopa Komisjon kehtestas esimest korda ajaloos sanktsioonid Austria vastu, karistamaks neid paremäärmusliku valitsuse moodustamise eest.

Nüüdseks on euroskeptitsismist saanud Eestis EKRE üks peamisi tööriistu. Mõistet kasutatakse koos rahvusriigi ning demokraatia kontseptsioonidega, kuulutades seejuures läbi euroskeptitsismi Euroopa Liidu huku algust ning rahvusriikide ajastu tõusu.

Kuid mis on üldse euroskeptitsism ning kuidas defineerida Euroopas toimuvat? On siis huku algus lähedal? Kas poliitiline euroskeptitsism päästab meid dekadentslikust patoloogiast, nagu olevat juhtunud Ungaris ja Poolas?

Poliitilist euroskeptitsismi defineeritakse ja mõõdetakse sotsiaalteadustes ning politoloogias erinevalt. Üks enamlevinumaid ja esimesi metodoloogiaid on jagada poliitiline euroskeptitsism tugevaks ja nõrgaks euroskeptitsismiks (Sczcerbiak & Taggart, 1998; 2002):

• Tugev – põhimõtteline vastuseis Euroopa Liidule, selle integratsioonile. Esineb poliitilistes parteides, mille põhimõtete hulka kuulub Euroopa Liidust lahkumine või mille poliitikad Euroopa Liidu suunal on samaväärsed nende vastuseisuga tervele Euroopa Liidu projektile tervikuna.
• Nõrk – puudub põhimõtteline vastuseis Euroopa Liidule kui integratsiooniprojektile või Euroopa Liidu liikmelisusele, kuid ühes või mitmes poliitikavaldkonnas nähakse vastuseisu rahvuslike huvidega ning lahknevust siseriikliku poliitilise suunaga.

Nimetatud jagunemisi on tehtud veel, et muuta kategoriseerimist ja poliitilise euroskeptitsismi operatsionaliseerimist täpsemaks, kuid hetkel see tähtsust ei oma.

Kuhu siis paigutuvad Poola ja Ungari (rääkida saaks ka veel Tšehhi ja Slovakkia, Kreeka ning Suurbritannia teemadel)? Kas nimetatud riikides toimub pääsemine?

Brno ülikooli politoloogid Roman Chytilek ning Petr Kaniok (2006) kategoriseerisid juba 2006. aastal nii Ungari Fideszi kui ka Poola PiS nõrgalt euroskeptilisteks parteideks ega pidanud neid eriliseks ohuks Euroopa integratsioonile. 2016. aastal avaldatud Budapesti Corvinuse ülikooli teadlaste uurimustöö V4 riikide 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste teemal kinnitas 2006. aastal kinnitatud tendentsi – nii PiS Poolas kui ka Fidesz Ungaris on pragmaatilised poliitilised jõud, mis toetavad Euroopa integratsiooni (Duro, 2016). Nüüd leiab iga kriitik, et antud uurimused kajastavad aastakümne vanust pilti ega ole enam relevantsed.

Liigume seega ajas edasi. Anna Molnar (2016, associate professor at the National University of Public Service in Budapest) avaldas eelmisel aastal teadustöö, milles lähenes süstemaatiliselt Ungari suurematele parteidele ning tõdes, et Viktor Orbani juhitud Fidesz on eurorealistlik partei, mis vajab elus püsimiseks Euroopa Liidu toetust (sealhulgas tuge struktuurifondidest) ning klassifitseerub kui nõrk euroskeptiline partei, mille euroskeptiline avalik külg oli 2010. aasta Ungari parlamendivalimistel suunatud protestihäälte püüdmiseks, kasutamaks ära Ungari nõrka majandusolukorda.

Hobolt et al. (2016) uurisid seoseid 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste ning poliitilise euroskeptitsismi vahel ning leidsid enda analüüsis, et Fideszi näol on tegemist ratsionaalse nõrga euroskeptilise parteiga, mille huvides ei ole Euroopa integratsiooni lõhkuda (nagu on seda oli JOBBIKil või Jaak Madisoni sõnade järgi uut Euroopa Liitu kuulumise referendumit soovival EKRE-l). Uuringute refereerimisega võib jätkata lõputult, kuid kui vaadata ka avalikku arvamust puudutavaid küsimusi, siis toetus Euroopa Liidule on stabiilselt kõrge (ja isegi tõusmas) nii Ungaris kui ka Poolas.

Seega ei vasta EKRE väited sellest, kuidas Euroopa Liidu aeg on läbi ja rahvusriigid tahavad iseseisvust, mitte mingi koha pealt tõele. Samuti arvab 70 protsenti valijatest Ungaris ning 66 protsenti valijatest Poolas, et Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust kahjustab liitu ega tule sellele majanduslikus ja poliitilises mõttes kasuks (Stokes, 2016). Miks muidu ostis Ungari valitsus ametlikult Suurbritannia ajalehtedes reklaami, ärgitades inimesi valima Euroopa Liitu jäämise poolt? Seda EKRE ei rääkinud.

Valitsuse esindaja Zoltan Kovacs ütles ajalehele Budapest Business Journal, et näiliselt euroskeptiline Viktor Orbani valitsus toetab ühtset Euroopa ning Brexit ei too kasu kellelegi (Budapest Business Journal, 2016). Jaroslaw Kaczynski ütles pärast Brexiti hääletust, et Euroopa Liit vajab muutusi, mis tooksid endaga kaasa positiivseid muutusi ning peataksid Suurbritannia lahkumisega tuleneva ja süveneva euroskeptilise kriisi (Reuters, 2016).

Ka käesoleval aastal on Poolas toetus Euroopa Liidu institutsioonidele kõrgem kui enda valitsuse omadele (Eurobarometer, 2017) ning Euroopa Liitu nähakse Poola valijate seas mitte ainult majanduse tagatisena, vaid märksa olulisemana ka julgeoleku tagajana. Seega soovis Kaczinsky mitte vähem ja nõrgemat Euroopat, vaid rohkem ja tugevamat. Kohe pärast Brexitit nägid Euroopa valijate seas Euroopa Liitu kõige positiivsemana just nimelt poolakad ning ungarlased.

Ka tugevalt euroskeptiline JOBBIK Ungaris on muutnud enda positsioone ning muutunud viimase aasta jooksul Euroopa Liitu toetavaks parteiks. Orbani juhitud valitsus kutsus pärast Brexiti hääletust Euroopa Liitu tihedamale ja üksmeelsemale koostööle, vältimaks Brexiti suguseid tendentse tulevikus. Kuidas see kõik läheb kokku EKRE räägitavaga, et Ungari võtab enda riigi tagasi ning saadab Euroopa Liidu kus see ja teine? Ei lähegi, aga avaliku arvamusega, omamata taustainfot, on kerge manipuleerida.

Orban ei ole rumal, Orban on pragmaatik – tema valijad toetavad Euroopa Liitu ning võimule sai ta läbi protestihäälte, mis tulenesid majanduse halva olukorra tõttu. Orbanil on vaja Euroopa Liitu, selle ühtset majandust, ligipääsu struktuurifondidele, et säilitada majanduskasv ning toetus enda erakonnale. Ungari valijad tahavad stabiilset majanduskasvu ning näevad Euroopa Liitu kuulumist positiivse nähtusena. Ainukese asjana ei soovi ungarlased osaleda Euroopa Liidu ühtses pagulaspoliitikas ning näevad seda ohuna endi rahvuslikele väärtustele.

Seega – rääkida Ungarist kui tohutust eeskujust, mis lajatab malakaga Brüsselile on lihtsalt kohatu. Ning lõpetuseks – Suurbritannia ei lahkunud Euroopa Liidust sellepärast, et nad ei oleks soovinud enam kolmandatest riikidest põgenikke, vaid kuna nad ei soovinud enam majanduspagulasi Ida-Euroopa riikidest nagu Poolast, Lätist ja Eestist. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.