Kätlin Konstabel: kui hooliks sõpradest väljaspool omakasu? ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Vabariigi aastapäevast ja sel puhul peetavatest peokõnedest tõukuvalt kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel ühest üldisemast hoiakust, mis nendest kõnedest vahel kõrval riivab.

Armastada ja imetleda kedagi just sellena, kes või mis ta on. Mitte omapäradest hoolimata, vaid koos nendega ja nende tõttu. Näiteks ilu pärast. Mõtlemata armastatu kasulikkusele, jagamata ta omadusi mõistlikeks või imelikeks.
Idealistlik-naiivne suhtejutt, arvate?

See on mõte, milleni jõutakse Clifford D. Simaki ulmeraamatu „Nagu õieke väljal“ lõpus. Võõras intelligentne punaste lillede rass on oma teekonnal otsapidi meie maailma jõudnud ja üritab inimestega koostööd teha, aga see ei edene. Kuigi võõrad pakuvad kõiki oma teadmisi ning annavad tegudegagi mõista, et neist võiks inimestele palju kasu olla, ollakse nende vastu umbusklikud. Nad on liiga võimsad, neid ei õnnestuks igaveseks eemale peletada ka kõige vägevamate pommidega. Nad nihverdavad, ei nõua tähelepanu mitte just kõige ausamal viisil. Liiati tahavad lilled kogu inimkonna relvavarud ära hävitada, ei vaja selleks inimeste lubagi. Peaaegu liiga hilja tuleb üks peategelane – paras veidrik ja asotsiaal - mõttele, et võib-olla siiski on inimestel lilledele anda midagi, mida nood pole aegade algusest kestnud rännakul läbi maailmade kuskil varem kogenud. On pakkuda midagi, mida nad jõuga kunagi kuskilt ei saa ja millest noil lõpmata tarkadel pole teadmistki. On pakkuda armastust ja hoolt. Lihtsalt sellepärast, et nad on ilusad punased lilled.
Teha kokkulepe, et alati peab osa kõikvõimalikeks kasulikeks asjadeks muutuda saavatest lilledest jääma ikka ilusateks punasteks lilledeks. Et nende eest saaks hoolitseda, neid saaks imetleda just sellistena.

See esimest korda teismelisena loetud ulmeloost pärit mõte on mulle korduvalt meenunud, kui Eesti sünnipäevaga seoses on jälle palju räägitud, kuidas Eesti on nii õnnelik terve rea kasulike sõber-riikide ja ühenduste üle. Põhjusel, et need on julgeoleku mõttes hädavajalikud, aitavad majandusel püsida ja kosuda. Teisalt räägitakse samades kõnedes tihti, kuidas kõik Eestile omane on nii eriline, et peame samadele juba olemasolevatele aga ka võimalikele uute sõpradele sellest iga hinna eest muudkui märku andma, rõhutama ja et tegelikult enamvähem iga normaalne riik juba oskabki Eestit õigete asjade pärast (olgu see loodus või digiedu või keeleilu) imetleda.

Küllap me ise oleme Eestist või iseendast kõneldes, lihtinimestena, kasutanud sama loogikat. Oleme sõpradele nende kasulikkuse kiitmise ja enda ainukordsuse rõhutamisega harjunud. Lõppude lõpuks tundub see ju mõistlik? Keerulise looga väikerahvas või üksikindiviid peabki teistega suhete hoidmist ja talle endale eriomaseid jooni rõhutama.
Teeks aga korraks mõttelise eksperimendi. Kuidas paistaks meile, kui sellise mõtlemisega Eesti oleks ....lihtsalt üks inimene meie tutvuskonnast. Selline inimene, kellele meeldib palju rääkida sellest, kui eriline ja kasulik ta teistele on. Et teda tuleks sellisena väga hoida. Kui raske tal on kogu aeg olnud, aga tohutu tubliduse ja muude vooruste toel on jõudnud kaugele. Muidugi meeldib talle kuulda, kuidas teised teda õigel moel kiidavad. Kriitika suhtes ollakse tundlik ja eneseõigustuseks viidatakse ikka raskele lapsepõlvele. See tegelane annab meile aina teada, kui kasulik on talle just meiega head tutvust pidada ja samasse sõpruskonda kuuluda. Pidulikel puhkudel räägib tuttav sellest otse, muul ajal aimub seda kasulikkuse fookuses pidamist niisama. Muidugi arvab ta, et ümbritsevad peaks selle kasu-jutu peale tohutult rõõmustama ja nii teda veel rohkem armastama.

Kas meile selline olek ja käitumine meeldiks?
Arvatavasti on inimestena siiski sümpaatsemad need, kes mitte niivõrd ei nõua igal võimalusel enese armastamist oma tohutu erilisuse pärast, vaid panevad tähele meid, ümbritsevaid, just sellistena nagu oleme, ja samuti eriliste ja ainukordsetena. Märkavad ja armastavad meid kuidagi niisama, omakasule mõtlemata. Ei kutsu meid enda majja elama, ei külva kinkide ja rahaga üle, kalade asemel pakuvad õnge ja soovitavad häid püügikohti – aga vaid siis, kui me küsime, tüütult peale ei käi. Ja olgu me tegelikult kasulikud või mitte, nad ei lase meil kunagi tekkida tundel, et me meeldime peamiselt intrumentaalsetel põhjustel.

Mainitud ulmejutus jõudsid inimesed selle mõtteni viimases hädaolukorras, eksistentsiaalse ohu seisundis – ja ka siis tundus mõte pakkuda hoolimist, imetlust ja armastust lihtsalt niisama kuidagi liiga lihtne ja natuke narrikaski. Et vaevalt selline primitiivne ettepanek üldse kellelegi võimsale ja lõpmata targale meeldida saab.

Võib-olla on aga just võime omakasu kõrvale pannes tähelepanelikkust pakkuda miski, mis meeldib ka neile, kes ükskõik mis mõttes vägevamad? Just põhjusel, et loomulikku hoolimist ei saa osta ega jõuga nõuda, äri või sunduse mekk jääb alati külge?

Saja-aastane küps riik ja selle elanikud võiks sõpradega suheldes sellist vaatenurka vahepeal vähemalt kaaluda. Ei võta iga hinna eest sõpru enda juurde elama, ei laena end rahast lagedaks ega hüppa kohe peadpidi tulle – lihtsalt hooliks neist natuke väljaspool omakasu. Teistelt me siin Eestis ju sellist hoolimist igatseme?



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: