Kaupo Vipp: kestmiseks peame „organiseeritult taanduma“ vähema heaolu poole ({{commentsTotal}})

Kaupo Vipp.
Kaupo Vipp. Autor/allikas: Roheline Liikumine

Et me kestma jääks, vajame väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutust, kirjutab Kaupo Vipp.

Ökoloogiast laenatud termin „jätkusuutlikkus“ (sustainability) tähistab bioloogiliste süsteemide omadust säilitada oma mitmekesisus, arengute tasakaal ja eluvõimelisus määratlemata aja jooksul. See on eri tüüpi süsteemide tööprotsessi tulemus, mitte teoreetiline printsiip süsteemide loomiseks või kujundamiseks.

Keskkonnaprobleemide teravnedes, koos nn rohelise mõtlemise kiire tõusuga, jõudis väljend 1980. aastatel avalikku kõnepruuki. Nüüd on „jätkusuutlikkus“ saanud üheks bürokraatia- ja poliitikaalaste tekstide kirjutajate lemmikväljenditest. Kui seda algselt kasutati seoses inimühiskonna arenguprobleemidega (jätkusuutlik areng), on seda tänaseks asutud parasiitsõnana lükkima suvalisse konteksti. Pahatihti oksüümoronide sõnastamiseks, nagu näiteks „jätkusuutlik majanduskasv“.

Muidugi mõistab igaüks järele mõeldes, et lõplikus ruumis – nagu inimliigi majandustegevus planeedil Maa – pole lõputu kasv lihtsalt võimalik. Aga reaalpoliitiliste kaalutluste sunnil sisaldab selliseid loogikavigu koguni ÜRO säästva arengu eesmärkide loend.

Keskkonnahoiu osas on üldlevinud lootus, et meie jätkusuutlikkuse (st tsivilisatsiooni ja looduskeskkonna kestva kooseksisteerimise võime) tagaks ressursside tarbimise kahandamine. Samas jätkub elanikkonna eksponentne kasv, lisades planeedile 230 000 inimest päevas, st ligi 88 miljonit aastas [1]. Igaüks neist vajab eluks ressursse. Samuti ei saa pideva kasvuta hakkama tänaseks välja kujunenud sotsiaalsüsteemid, pangandus jms. Muidugi nõuab vastav majanduskasv planeedi taastuvate ja taastumatute ressursside tarbimise pidevat kasvu, välistades jätkusuutlikkuse.

Näiteks tarbis inimkond 2017. aastal juba augustikuuks ära selle ressursside koguse, mis looduses ühe aastaga taastuda suutnuks (mets, kalad jms). Globaliseerunud majandus jätkab kokkupõrkekurssi planeedi võimalustega maavarade, eluslooduse, puhta joogivee, saastetaluvuse, kliimastabiilsuse jne osas. Analüütikud on ammu prognoosinud, et see kurss toob lisaks kaasa ebavõrdsuse kasvu, ühiskondi tasakaalustava keskklassi hääbumise, kodusõjad, ressursisõjad riikide vahel ning majandus-, kliima- ja sõjapõgenike voolu, alustades planeedi enim ülerahvastatud piirkondadest.  

See, kui palju iga inimene tarbida soovib, mõjutab inimkonna globaalset „jalajälge“. Võitjad ei ole need, kellel on surres rohkem asju. Kui püüaksime igale planeedil elavale inimesele tagada maailma jõukamates riikides praegu valitseva elustiili, vajaksime viit planeeti Maa. See pole arusaadavalt võimalik.

Nii ongi jätkusuutlikkuse tegelik väljakutse inimeste seniste väärtushinnangute, kultuurinormide ja elustiili muutus – teadvustamine, mida me ikkagi tegelikult eluks vajame. Ka siis oleks raske kujutleda, et kõik rahvad lepiksid oma tänase olukorraga. Pideva alatoitluse, veepuuduse, alalise sõjaseisukorra jmt hädade tõttu kannatavaid inimesi on ju praegu rohkem kui oli planeedil kokku rahvast 20. sajandi alguses.

Tekkinud seisus ei saa realistlikult tulevikule mõtlev kodanik arenenud ühiskondadele omase elustiili säilitamist pikemas perspektiivis eesmärgiks sättida. Vaja on üldkriisi ennetavat „organiseeritud taandumist“ oluliselt madalama, kuid ikkagi talutava heaolu suunas, et vältida langemist täielikku kaosesse.

Lokaalseks jätkusuutlikkuseks annab lootust meie kodumaa senisäilinud loodus, puhas põhjavesi ning kõige kiuste osaliselt säilinud elurikkus metsades, soodes, jõgedes. Nii peaks hea kodaniku esmane mure täna olema, et Eesti elukeskkonda, me tulevase jätkusuutlikkuse alust, viimasel hetkel ära ei lagastataks. Ei vahetataks väärtusetute klaashelmeste vastu, nagu paljude maailma maade ja rahvaste loodusega on juba juhtunud. •

[1] Kasvuprotsent oli suurim aastatel 1965–1970, mil 2,1 protsenti tähendas ligikaudu 70 miljoni inimese juurdekasvu aastas. Praegune väiksem näit 1,18 protsenti esindab aga suurimat summaarset kasvunäitu inimajaloos: umbes 88 miljonit inimest aastas.

Käesolev artikkel on algselt ilmunud vabaühenduste liidu väljaande Hea Kodanik kestliku arengu teemalises kevadnumbris.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: