Meile, eestlastele, tundub täiesti enesestmõistetav teha endast supelkostüümis pilti ning postitada see sotsiaalmeediasse sõnumiga: "Ujumaminek... saatjaks vaid konnakrooks ja lambamää." See pole kõik.

Ühe teise sõbra postitus annab teada, et hetkel on maailmas vaid tema ja võilillepõld, kolmas on sukeldunud koduaia õunapuu õitemerre ning neljas teeb parasjagu otseülekannet akna taga laksutavast ööbikust, nimetades teda enda isiklikuks äratuskellaks.

Selliste privileegidega harjunud, ei tule meile, eestlastele, pähegi, et peaksime seda imetabast ilu kellegagi jagama. Justnimelt peaksime. Võime, kui tahame, aga ei pea. Ei pea võitlema parema koha eest järvekaldal. Ei pea püüdlikult kõrva teritama, et konnakrooksu üldisest suurest lärmist eristada.

Hoopis vastupidi. Meil, eestlastele, on pea igal oma isiklik metsajärv ja teerajake, kus tunda end täiesti üksi. Eriti on see nii just maapiirkonnas.

Haanjas elades selgus ruttu, et seal on vaat et igal mehel oma järv. Lisaks sellele ka veel mägi. Kogu looduse rahu ja tuumakus haarab seal täiega endasse. Aeg peatub, tekib paralleelreaalsus, justkui oleks olemas veel teine aeg.

Kogesin seda tunnet viimati Karulas olles – maalilised kuplid väikeste metsatukakeste vahel, käänuline tee looklemas siia-sinna, viies sind lõpuks imekauni järve äärde, kus ootamas täisteenindus. Viska vaid pikali ja naudi mahedat kevadtuult, mis kannab ninna valiku kevadaroome, samas kui linnuriik annab täispika kontserti. Parem veelgi, kui tahame saame seda õndsust ka ööseks nautima jääda.

Jah, arvame küll, et Eestis on paksult eravalduse silte täis ja ega see kõik enam nii lihtne polegi. Tegelikult aga on küll. Paljudes Euroopa riikides ei või näiteks üldse telkida. Võtkem või Saksamaa. Bodensee ääres oma sõbrannal külas viibides soovisin väga ka üht väikest retke loodusesse teha. Kõik jäigi lõpuks selle taha, et Saksamaal ei või minna suvalise ilusa järve äärde ning lihtsalt niisama telkida. Selleks on ettenähtud eraldi kohad. Sõnakuulmatuid äratab aga naabruses elav seadusekuulekas kohalik, kes kehvemal juhul ähvardab politsei kutsuda. Täpselt nii nagu mu sõbrannal ükskord juhtuski.

Selliseid keelde kuuldes tunnen alati, et minu kodumaa on ikka täiega metsik. Siin on veel nii palju asju reguleerimata ja see on väga tore. Eriti saab sellest aru, kui kodumaalt tiir või paar ära käia. Odavlennud viivad ju igal hetkel igale poole. Uued riigid on muidugi põnevad ka, maailma nägemine aga veelgi põnevam. Häda on üksnes selles, et maailm tundub üha ühesugusemaks muutuvat. Kõik selle, mille te leiate Milanost, leiate ka Nicest ja isegi Moskvast.

Muidugi jäävad iga riigi kohapealsed eripärad, aga needki on oskuslikult turistile sobivasse pakendisse pandud. Arhitektuur on küll eriilmeline, aga lõpuks ei saagi seda metsikult ringisebiva rahvaste paabli ja katkematu liikluslärmi tõttu eriti nautida. Tallinn pole sellepoolest sugugi parem. Inimesi on ehk vaid veidi vähem.

Hoopis teine lugu on aga siis, kui minna teelt natuke kõrvale. Milanost Como järve äärde või Nicest hoopis rannikualpides asuvasse keskaegsesse, väiksesse, unisesse külla. Aga sealgi on raske leida seda oma nurka. Ja kui tahta minna seda otsima, kõlavad hoiatused: ole ettevaatlik, kui see pole märgistatud rada, võib see ohtlik olla.

Selline võõrandumine muudab murelikuks. Kuidas need asjad nüüd nii kaugele on jõudnud, et ka lihtlabane pisimatk tähistamata metsaradadel võib olla ohtlik?

Rääkisin oma murest ka heale sõbrale, kes maailmas kõvasti rohkem ringi rännanud ja näinud kui mina. Hiljuti Lissabonis käinuna kirjeldas ta elavalt, kuidas sealgi on nüüd kõik üheülbaliseks muutunud. Viimati, kui ta seal elas, olevat kõik kuidagi metsikum. Tema hinnangul olevat maailmas rahakas kamp tegelasi, kel on ettekujutus, millele võiks vastata üks mõnusa äraolemisega koht ning nüüd muutvat nad kõik kohad maailmas ühetaoliseks.

Olgugi et selline väide on ilmne liialdus, on selles suur tõde. Reguleerimata metsikust jääb aina vähemaks. Eesti on õnneks üks neid kohti, kus veel on enam-vähem hästi. Erilmelisust jagub ning omapäi metsa minemist ei tembeldata veel väga ohtlikuks tegevuses.

Kuid meiegi liigume suurel hool üheülbalise lääneliku väljanägemise poole. Mõistagi peavad paljud sellest suurt lugu. See olevadki tõeline elukants. Neil inimestel on muidugi alati võimalus linna jääda ja seal rahus edasi olla. Need aga, kes tunnevad, et tahaks osa saada natuke metsikust, aga see-eest täiesti privaatsest olemisest, võiks suvel täie südamerahuga Eesti kaunitesse maapiirkondadesse rännata.

Salajased kohad leiab üles Eesti atlasest. Pisukene kaardilugemisoskus kulub nüüd marjaks ära. Tulge rahumeelselt ja ilma liigse hoota. Ka ei maksa kohe skandaali korraldada, kui piltilusa metsajärve ääres ei saa kaardiga maksta. Veel vähem maksaks siin nõuda kõike seda, millega linnas harjutud on.

See ongi ju asja iva, säilitada omanäoline ilme. Selline, mis on omane ainult meile ega kellelegi teisele. Just seda me ju oma südames tegelikult otsimegi. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.