Muusikarahvalt ja mitte ainult, tuleb juba tükk aega häirivat infot, et laulurahval eestlastel ei jää enam sõnad hästi pähe. Või lihtsamalt, nad ei ole peas.

Kui selle peale terake mõelda, siis ega pole jah. See aga tähendab, et aja jooksul võib oluliselt väheneda üks meie tähtis ühendav tseremoonia ehk kooslaulmine.

Vaadake kas või perekonnapidusid. Uuringut ma küll nimetada ei oska, aga tunnetuslikult tuleb kooslaulmist järjest vähem ette. "Ta elagu!" tuleb kuidagi ära ja siis edasi sõltub juba seltskonna tüübist. Kui kitarri või akordioniga eestvedajat ei ole, siis kohvi ja veini peale ta jääbki.

Osa võitleb selle vastu ja perekondlikeks rituaalideks tehakse lausa oma laulikud, olen neid näinud mitmeid erinevaid variante. Seal on siis sees paljud tuntud meloodiad, tihti sellised ka, mis on just sellele perele lähedased.

Eks nad aja jooksul ka muutuvad. Näiteks noorem põlvkond laulab seda laulu, kus teiseks juuniks tahetakse pruuniks saada, üksmeelselt ja lõpuni. Aga " Kungla rahvas" enam kergelt ei tule.

Vanemale põlvkonnale jättis palju laule omaaegne "Horoskoop" ja midagi tuleb veel kaugemalt, eelmise iseseisvuse ajast, aga ikkagi – enamik sõnu pole peas.

Mitmed muusikaõpetajad on märkinud huvitatavat detaili, et paremini teavad sõnu need, kes on ise aremad laulma või arvavad, et nad viisi ei pea.

Võib olla on see kõik aja märk, aga päris ei tahaks nõus olla. Jagan kogemust kahest riigist.

Sattusin seltskonda, kus lätlased meid oma ühiste lauludega üle laulsid ja see tegi küll hinge haigeks, loomulikult ka lugupidamise nende vastu.

Teine riik, millest me laulurahvana midagi ei tea, aga kogemus oli väga positiivne, on Horvaatia. Seal tulid oma laulud mitmehäälselt ja kaunilt üks teise järel ja seltskond oli üldse mittemuusikarahvas. Väga ilus oli, võtsin selle videole ja mõnikord vaatan.

Mida siis nüüd teha? Üks väikelaste muusikaõpetaja ütles, et alustada tuleb võimalikult vara ja võimalikult paljude kordustega. See on kindlasti õige, sealt tuleb tunne eluajaks. Kõige suurema efektiga on aga kindlasti pere ja grupiüritustel oma laulude laulmine.

Suurimat tähendust omab aga kindlasti perekondlik eeskuju. Kelle peredes on harjutud koos laulma, sealt võtavad selle kombe kaasa ka lapsed. Ja küll siis sõnad ka pähe jäävad. Kui palju neid sõnu siis peas peab olema, võib küsida. Ei oska öelda, ehk niipalju, et omade hulgas lolliks ei jääks.

Sõltuvalt üritusest on neid omasid ka erinevalt. Hümn ja lipulaul, "Mu isamaa on minu arm" kindlasti, siis veel on meil suur hulk ilusaid rahvuslikke laule, millele saaks ka kaasa aidata, kui juhus tuleb. Mõelge, kuidas tuleks välja "Ema süda", "Mutionu" või "Rong see sõitis". Aga "Ta lendab mesipuu poole"?

Hea võimalus oma laulusõnade laovaru kontrollida tuleb juba 19. augustil suure üheslaulmise ajal. Et ei oleks probleeme, on siis kõik sõnad TV-s karaokena, mobiiliäpis ja ka paberil. Kui tekib mäluauk, siis need kolm võimalust, pluss küünarnukinaaber lauluväljakul või keegi pereliige aitab ka edasi.

Sel päeval saab igaüks testida, et kui palju sajandivanuse Eesti 26 üldtuntud laulust ma tegelikult peast tean.

Tänane tsitaat on Gerd Kanteri omaaegselt treenerilt Vesteinn Hafsteinssonilt. "Sa saad tugevaks selles, mida sa teed!" Heitja peab heitma, jooksja jooksma, inimene laulma, nii lihtne see ongi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.