Hiljuti laineid tekitanud nn spioonilugu "Kuuuurijas" oli hea näide sellest, mida tähendab Katrin Lusti arvates tõsiste süüdistuste käsitlemine "äärmise delikaatsusega", nagu ta seda ise kirjeldas.

Kuid Lust on ennegi pätte kasuliku idioodina teeninud. Näiteks 2024. aasta sügisel andsid "Kuuuurija" ja Postimees platvormi kütusevargale, keda esitleti kui õnnetute asjaolude tõttu kodust ilma jäävat kannatanut. Reaalsuses oli mees kaitseväelt paari aasta jooksul üle nelja tonni kütust omastanud.

Kohus mõistis mehelt kaitseväe kasuks kahjuhüvitise välja, kuid 2011. aastal välja mõistetud ligi 5000 eurosest nõudest oli 13 aastat hiljem veidi üle poole jätkuvalt tasumata. Mees hoidus üle kümne aasta täitemenetlusest, oodates aegumist ning varjates kohtutäituri eest kuritegelikult oma sissetulekuid ja vara. Seetõttu ei saanud ta minna ka notarisse kodu ostu vormistama.

Karma tegi aga oma töö ning maja omanik suri enne, kui maja sai ametlikult kütusevarga nimele vormistatud. Lahkunud majaomaniku pärandvara korjas üles ärikas ning nii see petis oma kodust ilma jäigi.

Katrin Lust aga tegi saate sellest kütusevargast kui kannatanust, ilma kordagi kahtlemata, kas mees üldse räägib tõtt. Nii näiteks läks Lust kaasa mehe valeväitega, et notarisse minekut takistas, pangem tähele, koroonaviiruse tulek 2019. aasta suvel.

Kas Katrin Lustil tekkis küsimusi? Ei. Lõpuks jõudsid kuuldused kütusevarga minevikust ka Lustini, kes tegi sama aasta novembris mehest jätkuloo, kus küsis mehelt, kas võlg kaitseväele on tasutud. Mees vastas jaatavalt. Kas see oli tõsi? Muidugi mitte. Kas Katrin Lust vaevus kaitseväelt üle küsima? Muidugi mitte. Nii aitas Katrin Lust avalikkuselt annetusi koguda mehel, kes jäi kodust ilma, kuna ei raatsinud kaitseväele tasuda ligi 2700 euro suurust võlga rotti pandud kütuse eest.

Eetriväliselt on "Kuuuurija" tegijad ka lausvalede levitamisega tegelenud.

Näiteks 2020. aastal ahistas "Kuuuurija" toimetaja Indrek Meltsas lastekaitsetöötajaid, filmides neid, kui nood autoga saate tegijate tõttu pooleli jäänud kodukülastuselt lahkumas olid. Meltsas püüdis nende sõiduki ust avada ning üritas takistada nende lahkumist.

Seejärel teeskles mees, et lastekaitsjad sõitsid talle autoga otsa ja esitas Valga vallavalitsusele nõudekirja 5000-eurose kahjuhüvitise saamiseks. Video toimunust on praeguseni üleval ja videost on näha, et Meltsas käitus nagu viimane tõbras ning teeskles autolt löögi saamist. Katrin Lust raius edasi, et ta peab oma kolleegi uskuma, sõltumata sellest, et juhtunust oli videotõend, mis ütles vastupidist. Enam piinlikumaks minna ei saa.

Tegelikult saab küll, kui teha enda kergeusklikkusest saade, nentides, et võib-olla osaled saate tegemisega Vene infooperatsioonis. See viib meid nn spiooniloo skandaalini.

Oktoobri lõpus avaldas "Kuuuurija" saatelõigu, kuidas võib-olla ehk töötavad Delfis Vene spioonid. Saate promolõigus väidab Katrin Lust, et tema valduses on "Vene riiklikest andmebaasidest lekkinud" materjalid, jättes tahtlikult mulje, et saates räägitakse autentsetest dokumentidest. Saate käigus aga kasutab Lust fraase "on tunne", "võime eeldada" ja "ei saa välistada", et talle laekunud andmed on pärit Vene riiklikest andmebaasidest.

Saatelõigu alguses selgitas Lust, et nende poole pöördus "Maria", kes andis neile üle portsu dokumente. Kusjuures Maria tausta ei lahata saates üldse. Teda esitletakse kui inimest, kes justkui töötas 2026. aasta oktoobri alguses veel Delfis, kuid sai siis kinga põhjusel, et hakkas uurima võimalikku spioonilugu Delfi meediamajas.

Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi sõnul polnud aga "Marial" alates 2026. aastast mitte ühtegi uut projekti Delfis. Soonvaldi kirjatükist ilmneb ka, et "Maria" oli hoopis juba aasta varem "päeva pealt" Delfist lahkunud ajakirjanik. Lahkumise põhjuseks oli Soonvaldi sõnul ajakirjaniku "vääritu ja agressiivne käitumine ühe Eesti väikelinna avalikus asutuses, mida kutsuti lahendama politsei".

Tagatipuks tuli välja, et kaheldava autentsusega materjali suutsid Lust ja kompanii ka veel valesti tõlgendada. Üks põhilisi etteheiteid, mis saates kahe Delfi ajakirjaniku suhtes kõlapinda leidis, oli väide, et mehed olevat pärast sõja täiemahuliseks eskaleerumist korduvalt Venemaad külastanud.

See väide osutus vääraks. Lennuinfo, mida Lust arvas puudutavat aastat 2022, puudutas tegelikult varasemaid perioode. Selle kohta esitati põhjapanevad argumendid ja tõendid, mida "Kuuuurija" näitas vaid põgusalt ja kuvatõmmisena. Näiteks fakt, et väidetavad Tallinna ja Moskva vahelised otselennud ei saanud toimuda juunis 2022, kuna Eesti õhuruum oli Vene lennukitele suletud juba sama aasta veebruaris.

Esitati ka tõendid selle kohta, et mõningate väidetavate 2022. aasta lendude ajal viibis ajakirjanik hoopis Raadio 4 otse-eetris. Ehk tõendatuks osutus hoopis fakt, et Lust tõlgendas kahtlase väärtusega materjali täiesti valesti.

Lust nentis, et ei saa välistada, et kogu see "info" on "Kuuuurijale" teadlikult ette söödetud. Saatelõigu lõpus tõdeb Katrin isegi, et tegemist võib olla hoopis infooperatsiooniga, mille eesmärk on diskrediteerida kohalikke Vene päritolu inimesi, kes on valjuhäälselt kriitilised Vladimir Putini režiimi suhtes.

Kui Lust küsis saates retooriliselt, et miks neid dokumente ikkagi kaitsepolitseisse või Delfi peatoimetajale ei viidud, siis vastus on lihtne. Küllap teati, et nood pole kasulikud idioodid, kes kaheldava autentsusega teabe pinnalt riigiülese levikuga saates rõõmsalt võimaliku infooperatsiooniga kaasa läheks. Loogiliselt peaks siis nüüd küsima, et aga miks Katrin Lust ise materjale kaitsepolitseile ei edastanud, selle asemel, et nende pinnalt lugu teha.

Viimaks oli naljakas lugeda Lusti ja Postimeest varasemalt esindanud advokaadi Maarja Pild-Freibergi sulest tulnud arvamustükki, milles advokaat kaebles selle üle, et miks küll oli vaja nüüd Delfil Postimeest pressinõukogusse kaevata. Kirjatüki pealkiri oli "Teise meediamaja ründamisest võidab eelkõige "kasulik idioot"". Iroonilisel kombel saaks konkreetsel juhul just täpselt nende sõnadega kokku võtta Katrin Lusti ja "Kuuuurija" käitumise Suures Spiooniloos.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.