ERR Novaator kirjutas, et 29 protsenti Eesti koolilastest on viimase kahe nädala jooksul tundidest puudunud, mis tähendab, et võrreldes teiste OECD riikidega, puuduvad lapsed koolist päris palju. Põhjuseid, miks koolikohustust eiratakse ja tundidest puudutakse, on loomulikult mitmeid, kuid tõsiasi on ka ehk see, et seda tehakse sellepärast, kuna see lihtsalt on võimalik.

Inglismaal, kus mu lapsed koolis käivad, poleks popi tegemine võimalik, ilma et mind kui lapse eestkostjat, vastutusele võetaks. Alustuseks saaks vaid noomida, halvemal juhul rahalise trahvi ning kõige kehvemal korral võidaks mind kuni kolmeks kuuks vangi panna. Hea küll, kui ma oleksin nõus väitma, et mu laps on haige ning kooli minna ei saa ning seda liialt sageli ei juhtu ja vale välja ei tule, siis pääseks karistusest.

Aga koolis kohal käimist nõutakse ikkagi üsna rangelt. Näiteks puhkusele minekut õppesemestri vältel ei tasu planeerida, sest sel puhul võib oodata rahatrahv. Kuigi jah, mõni lapsevanem pigem eelistab trahvi maksmist puhkusele minemata jätmisele, sest koolivaheaegade puhkusetasud ületavad tihti kordades trahvimäära.

Kohalkäimisest on loodud omaette väärtus

Põhjust, miks aga Eestis lastel on lihtsam koolist puududa, võiks leida ka kooli alustamise eaga seonduvast. Kuna Inglismaal hakkavad lapsed kooliteed käima nelja-aastaselt, siis on üsna loomulik, et nad kooli omapäi veel ei lähe.

Vanematel lasub kooli viimise ja koju toomise vastutus, samal ajal kui Eestis võib laps seitsmeaastaselt seda ise juba teha ning nõnda puudub vanemal koolis kohal käimise üle otsene kontroll.

Samuti ümbritseb näiteks siin (vähemalt noorema ea laste, kuni 11-aastaste) koolimajasid aed, mis on päeva ajal lukus ning märkamatult keset päeva lahkuda pole võimalik. Poole päeva pealt ära minna saab ainult juhul, kui vanem järgi tuleb ning oma allkirja ning põhjendusega lapse lahkumise registreerib. Sellest (lapse äraviimisest) tuleb kooli ka ette teatada.

Kogemuse puudumisel ei oska ma öelda, mil määral tähtsustavad praegu õppeasutused Eestis kohustuslikku kohalkäimist, aga oma laste põhjal näen, kui suur tegur on see Inglismaal. Nii suur, et tunnistuste peal on kirjas, milline on olnud nende koolis kohalkäimise protsent ja suurepäraseid koolis kohalkäijaid autasustatakse õppeaasta lõpus kas diplomi või paar aastat tagasi puha võidukarikaga. Kohalkäimisest on loodud omaette väärtus.

Kas kohalkäimise premeerimine on õige?

Ma ei ole veendunud, et nii suur rõhuasetus pelgalt kohalkäimisele on õige, ja et lapsi peaks sel puhul premeerima. Eriti veel, kui keegi väga rangelt näpuga järge ajab ning asjad seeläbi untsu võivad minna, nagu juhtus mõni aasta tagasi ühes Warwickshire koolis, kus üks tüdruk jäi 100 protsenti kohalkäimise autasust ilma, kuna tal oli märgitud üks puudutud päev. Sel ainsal puuduval koolipäeval oli ta viibinud oma ema matustel.

See näide on muidugi väga äärmuslik, aga kas selline esiletõstmine tasub ära ka juhul, kui hea õppeedukusega laps, kes tõesti on haiguse tagajärjel puudunud, peab kooliaasta lõppedes tundma, et mis siis, et ta on tubli ja õpib hoolega, pole ta siiski piisavalt hea, kuna pole suutnud kooli nõudeid järgida ning vajamineval määral kohal olla.

Ideaalis ma ei räägiks üldse koolis käimise kohustusest (sõna 'kohustus' on juba ise üsna koormava olekuga ning jätab negatiivse maigu külge). Samas, kui lapsed ei õpi seda 'kohustust' täitma koolieas, kuidas suudavad nad hakkama saada tööealistena? Kas tööandja võimaldaks neile säärast puudumist? Kahtlen.

Ja muidugi siis saaks juba ise noomida, mitte ema ega isa. Ning trahvi maksmise asemel päädiks töölt puudumine eeldatavalt hoopis vallandamisega.

Kuidas aga õppida koolist mitte puudumist, kui kohal ei käi? Võibolla ei peagi seda õppima, vaid pelgalt harjutama.