"Kill-koll Tallinn loll, kill-koll Tallinn loll!" Just niimoodi, lausa jõmpsikalikult röögatasin, kui kuulsin uutest ponnistustest president Konstantin Pätsi ausamba rajamisel Tallinna. Kuulsin, et Toompealt alla linna kihutatud samba uus koht Estonia teatri juures ei sobi taas mõnele tarkpeale. 

"Kill-koll..." tuli tahtmatult suule, kui mõtlesin meie muinsuskaitse Heraklesele – Trivimi Vellistele. Mõtlesin ta lõpetamata vägitööle Konstantin Pätsi ausamba püstitamisel Tallinna. Trivimi äratas ju muinsuste kaitsmise mõtte muinasunest. Ta raius augu impeeriumi müüri, esitas kõne, mis vapustas Eestit. Just tema rajatud liikumine tõi meile tagasi me oma lipu.

Aga mägi, millest mees üle ei saa, on üheainsa ausamba püstitamine me esimesele presidendile. Ikka ja jälle lendab kaikaid kodarasse. 

Nii mõeldes valisin ühe me tuntuma kunstniku Tauno Kangro telefoninumbri ja küsisin mehelt: "Tauno, kui kaua on kestnud su võitlus Kalevipoja kuju püstitamiseks Tallinna lahte?" Eks teate ju küll seda pronksist hiigeltaiest, 15meetrist vägimeest sammumas läbi lainete, hoides päästetud paati süles. 

"Kakskümmend kaks aastat," kostis tõrrepõhjahäälne vastus Tauno Kangrolt. Kakskümmend kaks aastat ühe taiese püstitamiseks... Kõlab nagu võitlus inkvisitsiooniga.

Samas näib, et lausa pisikese protestina levivad Kangro Kalevipojad nüüd üle maa. Viimase, kivi viskava Kalevipoja osas käib praegu arutelu Saadjärve ääres.

Seisin hiljaaegu Ida-Virumaal, kunagise Oru lossi asupaigas. Just seal, kus oli president Pätsi suveresidents. Vallavanem rääkis asjalikult: "Sinna trepi juurde püstitame Konstantin Pätsi ausamba, loodetavasti järgmiseks 20. augustiks on valmis." 

Normaalne asjaajamine ju! Mõeldud, tehtud. Selle asemel, et Tallinna kombel aastakümneid punnseisus puselda.

Või võtkem Kalevipoega kujutavad taiesed Virumaal. Neid on sündinud suisa kuus. Ilma suure vastuseisu või halata, ikka rahva rõõmu ja kaasalöömise saatel.

Meil on Virus on Kalevipojad Tapal ja Neeruti mägedes. Viimase loomisel sai igaüks sinna oma kivi tuua. Kolmandana on ports kalevipoegasid Neeruti bussipeatuse seintele maalituid.

Ja takkapihta Avinurme vägimehed, kõik puust. Esimesel kangelasel Avijõe veeres mädanesid kümne aasta jooksul jalad läbi. Nii ehitatigi uus, veel vägevam. Hulk külarahvast lõi töös kaasa. Lisaks on Kalevipoeg elulaadikeskuse laste mänguväljaku ehe, lauakooremgi seljas. 

Vaat nii on mõistlik asju ajada. Lasta loomel toimida ja loojal hingata, mitte neid bürokraatlikult kägistada. Lõppude lõpuks on ju rahvas see, kes otsustab, et millised monumendid omaks võtab, kus käima – ja nüüd moodsamal ajal ka selfitama – hakkab.

Eks Virumaalt, Rakverest ole ka looja ja loome tõrjumise teemaline tõrvatilk teada. Pean silmas, et kuulus kuusekunstnik Teet Suur tänavu enam Rakverre üle ilma kuulsat kuuske ehitada ei saa. Küll aga on naksakas Tõrva kandi rahvas kutsunud Teedu enese uut keskväljakut erilise jõulutaiesega kaunistama. Teise Virumaa kunstikepaari loodav kuusejuurikatest kuusk aeti aga eile püsti Kärdlas. 

Aga mis neist Tallinna taiestest siis saab? Kuhu viivad Kangro Kalevipoja ja Konstantin Pätsi samba saagad? Ei tea, oskan kosta vaid, et tulge aga kunstirahvas kõik pealinnast välja. Tulge maale, kus teid suure rõõmu, au ja kiitusega vastu võetakse. Ning ka taiesed pikema piinata püsti panna lastakse. 

Maa tuleb täita lastega, maa tuleb täita kunstiga! •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.