Kütsin maal saunaahju ja tulehakatise hunnikust sattus kätte üks augusti keskpaigast pärit Eesti Päevaleht. Hakkasin ahju küdemist oodates ajalehte sirvima ning avastasin sealt kahe lehekülje suuruse loo, mis rääkis ajaloolase Jaak Valge ja MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste tüliasjast. Nimelt ei suutnud nood kaks lugupeetud inimest kokku leppida selles, kas Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts oli autoritaarne või mitte. 

Konstantin Päts on Eesti ajaloo vastuoluline kuju, ametlikult vähemalt Magnus Ilmjärve raamatu avaldamisest saadik. Selge see, et vastuolulised ajaloolised isikud kutsuvad esile ka vastakaid emotsioone. Ent selles leheloos paistis silma ka üks teine asi. Nimelt tekkis mul tunne, et Trivimi Velliste võtab kõike Pätsiga seotud maru isiklikult. Jaak Valge suhtes ei saa olla nii kindel, tema võttis antud teemal sõna pigem vaoshoitult.

See pole mul esimest korda puutuda kokku sarnase emotsioonidest laetud suhtumisega ammu surnud, ent ajaloolistesse isikutesse. On olemas inimesi, kes neid suisa vihkavad või siis kirglikult armastavad. Kohati läheb isiklik suhe kadunud suurkujusse aga üle isegi poolenisti religioosseks fanatismiks. Inimeste sõnavõtte lugedes või neid kuuldes tekib tunne, et tegemist on kalli lähisugulasega või siis – vastupidiselt – kauaaegse türannist ülemusega. 

Ma olen sellise fanatismiga lähisugulaste suhtes oma elus mõnel korral kokku puutunud. Näiteks kunagi tudengipõlves oli mul tüdruksõber, kelle isa lähisugulane oli Tartu sõjaväekomissariaadi ülem. Too komissar oli täielik siga, eriti paistis ta silma kirgliku antipaatiaga mitteformaalide suhtes. Mitteformaalideks nimetati nõukogude ajal neid, kes kuulusid nendesse, mida tänapäeval kutsutakse subkultuurideks. Näiteks mina noore punkarina.

Kui ma ilmusin seltsimees komissari ette kollaseks värvitud püstiaetud juustega, teksatagis ja nahkpükstes, kaotas mees mõneks ajaks kõnevõime. Pärast seda kukkus ta minu peale karjuma ja lubas esimese rongiga armeesse saata, kus minusugused ruttu ümber kasvatatakse. Hiljem tuli välja, et sama mees oli mu tolleaegse tüdruksõbra isa lapsepõlves aidanud ja sellepärast sai mulle ruttu selgeks, et tema ees ei tasunud komissari kohta ühtegi halba sõna ütelda. "Sest ma võlgnen talle palju!" oli see lause, millega mu suu kinni pandi. 

Kindlasti on paljudel inimestel selliseid lähedasi, kelle kohta nad ei kannata kuulda ühtegi kriitilist noolt ja lähevad hoobilt raginal põlema, kui see nool ikka lendama juhtub. Seda meeldivam aga on, kui keegi tuleb ja seda nii olulist inimest kiidab.

Lähedaste puhul on selline emotsionaalsus täiesti arvestatav, arusaadav ja aktsepteeritav. Eelmainitud isiklik kirglik viha või armastus juba surnud ja kaugete inimeste suhtes jääb aga mulle täiesti arusaamatuks.

Üks mu õppejõududest märkis kunagi eravestluses, et Ilmjärv kirjutas Pätsist sellise raamatu, sest ta vihkas Pätsi. Ei oska seda ütlust kinnitada ega ümber lükata, ent just sellel vestlusel käis mul esimest korda peas plõks. Päts on ju surnud, või kuidas? Ajaloolane (ja muidugi ka mitteajaloolane) võib ja peakski hindama minevikulisi sündmusi ning nendega seotud inimesi. Aga hei, milleks isiklikult ja kirglikult vihata kedagi, kes on ammu surnud ja kellega isiklikult pole kokku puutunud? Selline inimene ei saa ennast niikuinii enam kaitsta (küll aga teevad seda teised).

Näiteks on olemas üks väljapaistev kodumaine islamiekspert, kes koos oma jüngritega vihkab Edward Saidi. Said on palestiina päritolu ameerika teadlane, kes kirjutas paar päris kuulsat raamatut idamaadest, või õigemini sellest, kuidas eurooplased idamaid näevad. Selle eest vihkab ülalmainitud seltskond teda, nagu oleks tegemist sadistist internaadiõpetajaga, kes lapsi keset ööd kätekõverdusi tegema sunnib.

Teooriatega on kord nii et neid võib kas aktsepteerida või siis mitte nõus olla. Ent miks vihata isiklikult autorit, kellega pole kunagi kohtunud? Mu isiklikus raamatukogus on paras riiulitäis raamatuid, mille sisuga ma pole nõus. Suur osa neist raamatutest olen ma ostnud Venemaalt ja need raamatud räägivad enamasti geopoliitikast. Neis raamatutes on massiliselt vandenõuteooriaid ja esoteerilisi interpretatsioone ajaloosündmustest. Paljud neist raamatutest on kirjutatud vihaga. Kõigest hoolimata ma ei vihka nende autoreid, enamasti ma isegi ei tea, kuidas nad välja näevad.

Praegu käib sotsiaalmeedias päris korralik paavsti vihkamise või armastamise mäng. Mulle võiks keegi ära seletada, mis on selle põhjus. Eesti elanikkonnast on katoliiklasi vaid kaduvväike osa ja enamikele Eesti Vabariigi elanikest pole paavst see, keda võiks Pühaks Isaks nimetada. Sellest hoolimata on ta kellelegi risti-põiki ees. Kohati jääb paavsti vihkajate jutust mulje, nagu oleks veel nõukogude aeg ja meid aetakse väevõimuga lippude ning loosungiga maiparaadile. No kohe niiväga ei taha nad paavsti näha. Samas kui keegi ei sunni ju Tema Pühadust vaatama ja tervitama minema.

Võib-olla on asi selles, et subjektiivsuse asemel peaksid sellised inimesed ennast teinekord proovima objektiivsuse lainele lülitada. Objektiivselt võttes on paavst katoliku kiriku pea ja Konstantin Päts ajalooline isik kõigi oma heade külgede ja vigadega. Ja sellega seoses on nad ära teeninud kas austava või kriitilise suhtumise. Ei midagi enamat. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.