Maalt vaatan, et Tallinn on pelglik linn. Küll kardetakse siin Kalevipoega, aga ka Oinast ja hobust.

Täpsustan. Alles see oli, kui Tallinna kunstisõbrad korraldasid vaat et ülestõusu Tauno Kangro Kalevipoja skulptuuri vastu. Väideti, et see mürakas, kellel paat pihus, ei sobi merre, sest on liiga suur ja liiga kole. Nüüd ollakse aga materdamas Flo Kasearu loodud Alma Ostra-Oinase ratsaskulptuuri. Põhjuseks ikka seesama, et ... on kole. Lisandub pahameel, et ka liiga väike. Pahaks pandav olla just Oinase kaasratsanike, teiste feministide kujude väiksus suures ansamblis. Ohh...

Aga Tallinnast väljas, maal on elu parem. Meil võetakse taiesed rõõmuga vastu, ei karjuta, ei nuteta.

Näiteks Seaküla Simson koos lätlase Edvīns Krūmiņšiga on kokku keevitanud hulga taieseid vanarauast. Roti Rakverre, siili Jõhvi, hobuse Kadrinasse ja muti Kaevandusmuuseumi. Lisaks Simsonilt veel Kurro spaas avatavad lendoravad ja suudlevad rääbised. Ei ühtki pahandust.

Omaette ooper on Lõuna-Eesti bussipeatusi kaunistavad puuskulptuurid. Nende vaatamiseks on sündimas peaaegu et turismimarsruut. Aina kiitust on kostmas. Rõõm aga taiestest toitumas.

Ägeda kunstiga, rahvakunstiga tegeleb Heimtali muuseum. Nad on Anu Raua õhutusel kokku kogunud 60 eriilmelist hernehirmutiste skulptuuri. Üks ägedam kui teine. Ja lisaks Iisaku muuseumi sel aastal avatud tuulekellade kollektsioon. Igaüks neist on ju väike skulptuur, pealegi helisev.

Lisagem juurde peagi rahvast vapustama hakkav särav taies Kukruse mäel Ida-Virus. Seal hakkab peagi särama suur tulikirjas taies sõnaga "Jõhviwood", vihjega Hollywoodile. Kunstiteos seegi.

Mõtlen, et äkki on pealinna skulptuuriilma puuduseks ja linnarahva mõningase pahuruse põhjuseks see, et skulptuure on liiga vähe. Pole, millega võrrelda. Tallinn pole ju skulptuuriparadiis nagu Rooma või Firenze, kus huviline võib suisa kujude otsa komistada. Või Oslo Vigelundi park oma paarisaja teosega. Või siis Ameerika linn Loveland, kus enam kui 500 taiest avalikult väljas.

Siiski on Eestimaal skulptuure ka hulgi loodud ja vaimustust sellega kaasa toodud. Küll Sagadi puuskulptuuripäevadel, küll Jõhvi ja Paide paepäevadel ning Kadrinas, kus tehti teoseid kõigest, mis kätte juhtus. Paraku on Tallinn siin vaeslapseks jäänud. Ja siit võrsubki maainimese ettepanek.

Vabariigi president on viis aastat korraldanud koolinoortele mõeldud mõttetalguid, kuhu igal aastal tuleb kokku sadu säravaid töid. Need külvavad vaimuvalgust üle Eestimaa. Äkki võiks auväärne Eesti president ette võtta ka skulptuuritalgud. Äkki kutsuda nii koolinoori kui täiskasvanud kunstihuvilisi looma kõikvõimalikest materjalidest kõikvõimalikke taieseid. Ja õhutada autoreid kunstiteosed siis ka Kadriorgu saatma või tooma. Võiks sündida enneolematu väljapanek.

Mida me sellega saavutaksime?

Esiteks laiendaksime nii noorte kui täiskasvanute kunstimaitset ja isetegemise oskust väärika konkursiga, tublide talgutega.

Teiseks saaksime Kadrioru parki vaatamisväärse taiesekogumiku. Tulevikus, esmase ülevaatamise järel võiksid taiesed üle Eesti laiali rännata. Aga siis juba presidendi väärtustava puudutuse saatel.

Aga kolmandaks ja mis kõige tähtsam: paljusid erinevaid skulptuure korraga nähes areneb Tallinna inimeste maitse. Äkki tallinlane ei karda siis enam Kalevipoega, hobust ja Oinast. Äkki saab ta aru, et kunsti hindamisel on tähtis muugi kui sõnad "kole, liiga väike, liiga suur". Aga ... mis siis on ikkagi see, mis teeb kunstist Kunsti suure tähega. Soovin rõõmsat juurldemist, mitte mahategemist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.